laupäev, 11. august 2018

Margit Kilumets "Ita Ever. Elu suuruses."

Peab kohe ütlema, et ma ei ole suur elulooraamatute lugeja. Mõni üksik on huvi pakkunud. Aga Ita Everile ei suutnud minagi vastu panna.

Raamat kui selline on nagu elulooraamat ikka. Ma pole nendes kunagi mingeid erilisi šedöövreid näinud ja no mis ta ikka olla saab. Täitsa selline harju keskmine.

Aga Ita Ever on Ita Ever. Kui ma raamatu enda eest oleks Goodreadsis ilmselt kolm tärni andnud, siis no vot käsi ei tõuse. See oleks nagu Everi alahindamine. Ta on ikka näitleja hoopis omas kategoorias ja lavalaudade naissoost Ivo Linna, keda kõik - nagu ka raamatus öeldud - tingimusteta armastavad.

Ja eks see ole ju ka tõsi. Ta võib ükskõik mida seal laval teha, doktor Everina mingit suvalist koomikat või midagi süvapsühholoogilist, ikka köidab. Anu Lamp on ehk ainus, kelle ampluaa on sama lai.

Raamat ei keskendu niivõrd teatrile, kui Ita eraelule ja kõiksugu kaliibriga inimsuhetele, mis ta elus on olnud. Kuid ega teatrist nüüd ka üle ega ümber ei saa, sest lugedes on selge, et tema eraelu kannatas tugevasti selle pühendumuse pärast, mis oli ta elus alati number üks - teater. Ka ta lapsepõlv oli selline, et armastuse ja helluse puudus kumab kogu raamatus tema lapsepõlvest rääkivates osades. Kui need kaks asja kokku panna, siis pole ime, et lähisuhetega on tal elus läinud nii, nagu on läinud.

Seda, et ta nimi tegelikult Ilse on, teadsin ma tänu ristsõnadele juba ammu. Nüüd lõpuks sain teada, kust see Ita tuli. Hoopiski mitte teatrist, nagu olin arvanud. Teie loete muidugi ilusti ise.

Noh ja lõppkokkuvõttes oligi nii, et see oli nüüd küll esimene raamat, kus Goodreads sai tärne Ita eest, mitte raamatu eest. :D




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Leonardo Padura "Havanna tuuled"

Visadusega, mis oli õelam kui janu neljakümnendal kõrbepäeval, tõi tuul tema mälusoppidest pinnale musta liiva ja prügi, kustunud kiindumust...