Juan Gabriel Vásquez "Asjade kukkumise hääl"

Mina ei tea, kes need inimesed on, kes tegelevad žanrimääratlustega. Näiteks selle raamatu kohta on öeldud, et see on 'poliitiline põnevik' ja 'kirjanduslik realism'. Ma ise ei oleks osanud "Asjade kukkumise häält" põnevikuks küll kategoriseerida.

Jutustaja, Antonio, räägib raamatus nii enda kui ka oma sõbra Ricardo Laverde lugu. Sõber on siin taas kord väga tinglik määratlus, sest nende kokkupuude ei olnud küll väga tihe ja tegelikult ei teadnud nad üksteisest suurt midagi - üks ülikoolis õppejõud ja teine kahtlase minevikuga eksvang. Aga ometi tunneb Antonio pärast Ricardo surma, et ta peab nüüd postuumselt tema ellu kaevuma ja õppida teda tundma, kuigi ehk liiga hilja. Ja teada ta kõike saabki - nii selle, miks ta vangis istus, kui kogu tema eluloo. Mis teda sellist uurimistööd tegema pani? Võlatunne, et eluajal abi ja tugi andmata jäi? Mis paneb sind sellise inimese jälgi ajama enda pere arvelt?

Ma ei teagi, millest see raamat päris täpselt on. See on küll mahuliselt pigem Ricardo lugu (mis on tegelikult vahepeal päriselt ka natukese põnevgi), aga raamib seda siiski nii eest kui tagant Antonio enda lugu.

Nagu Ladina-Ameerika kirjandus - niipalju kui ma seda lugenud olen - ikka, on ka see raamat mõtisklev, inimese hinge sisse vaatav, rahulikult kulgev ja veab lugejat endaga kindlameelselt lõa otsas kaasas. Olgu tegevusliin nii pingeline kui tahes, on autoril ikka aega oma tegelasi tundma õppida. Lõpuni ei ole Vásquez neid lahti kirjutanud ja õige ongi, inimest pole võimalik lõpuni selgeks lahata. Kari küsimärke jääb õhku ka "Asjade kukkumise hääle" tagakaant kinni pannes. Küsimus sellest, mis Antoniost nüüd edasi saab, leviteerib lõpmatuse märgi kujul lugeja pea kohal ja sinna see ka jääb.

Hispaania keelest tõlkinud Mai Tõnisoo.