Räägiti, et on hea raamat. Räägiti, et võitis eelmise aasta
romaanivõistluse. Ma siis ka lugesin, et olla ikka eluga kursis ja värki.
"Serafima ja Bogdan" on raamat Peipsiveere vanausulistest,
kes peavad kuidagimoodi toime tulema muutuva maailmaga. Esiteks tungib peale
uus võim (raamatu tegevus algab aastal 1944) ja teiseks ka nn uus õigeusk.
Vanem põlvkond püüab – vahel meeleheitlikult – vanu traditsioone elus hoida,
aga paraku läheb elu just nii, nagu ta ikka läheb. Edasi läheb. Ja kõige selle
virrvarri keskel on õde ja vend, Serafima ja Bogdan, kellel veel raamatu
alguses on päris mitu venda-õde. Hiljem enam mitte.
Kui ma nüüd väga lühidalt peaksin "Serafima ja Bogdani"
kokku võtma, siis oli see 557 lehekülge musta auku. Peipsiveer on isegi kauge
kant, aga no mis seal siis toimus – alguses olid väge täis tšekistid, kes
kohalikke maha nottisid, ja siis hakkas üks suur võtmine. Võeti naisi (sageli
ka mitte naise tahtmist mööda), võeti ära maad ja vara (kolhoosile), võeti
vangi vähegi teisiti mõtlevaid inimesi (või ka neid, kellele lihtsalt taheti
ära teha) ning saadeti neid ka Siberisse, võeti salaja kolhoosi vara endale,
kuid kõige rohkem võeti ikka viina ja puskarit. Purjus inimesi oli seal vist
rohkem kui kaineid.
Ega see nüüd mingi ilus ja romantiline raamat küll ei ole, nii et mingitel
hetkedel peab ikka kõva närv olema, et üldse lugeda – kuigi kõige õudsem on
vist tegelikult see, et kardetavasti maalib Vahur Afanasjev tolleaegsest
Peipsiveerest suhteliselt adekvaatse pildi.
Serafimal ja Bogdanil ei lähe ka kõige paremini...
Ühesõnaga, ma olen nüüd hästi rõõmus, et ma sündisin palju hiljem
ja hoopis teises kohas. Nii hull siin nüüd küll polnud.
Aga kokkuvõtlikult – raamat on hea, kuid kindlasti mitte kerge
lugemine. Ja igavene telliskivi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar