Camilla Läckberg "The Hidden Child" (Fjällbacka #5)

Ma luban, et järgmine raamat ei ole Läckberg. Mul on nüüd üks teine pooleli vahelduse mõttes.

Seekord on raamatus rõhk Erica ema taustalool. Eelmise raamatu lõpus tegi Anna märkuse, et nad ei tea tegelikult oma ema lapsepõlvest mitte kui midagi. Selles osas hakkab see lugu hargnema ja viib lugeja tagasi Teise maailmasõja aegadesse, mil rootslased abistasid juba natside võimu all olevat Norrat, kuidas jaksasid. Loomulikult oli see väga riskantne ja nii mõnigi langes vangi ja lõpetas Saksamaal koonduslaagris. Sealt ei tulnud kindlasti kõik tagasi. Ja kes tuli, ei olnud enam kunagi see inimene, kes ta varem oli olnud. Sellest ajast pärineb ka Erica ema traagiline lugu, mis tegelikult tema tütarde jaoks vastab nii mõnegi küsimuse ja lõpeb päris positiivselt.

Asi algab sellest, et Erica leiab pööningutolmust kasti ema asjadega, mille sees on täiesti seletamatult natside medal ja vastsündinud lapse verine särgike. Aga kui Erica hakkab ema mineviku jälgi puhtaks pühkima, keerutab ta sellega üles hoopis teistsugust tolmu, mida ei oleks tohtinud kuidagi puutuda. Ja Fjällbackas läheb jälle mõrvamiseks lahti. Asja teeb pikantseks ka see, et Patrik on võtnud neljakuulise isapuhkuse ja peaks (väga tingiv kõneviis) tööst kaugele eemale hoidma.

Õnneks on jaoskonnas Martin, kes on tõesti väga tubli ja ise saab ka aru, et ongi hea vahelduseks Patriku varjust välja astuda ja tiibu sirutada. On ka uus naispolitseinik Paula, kelle vastu Mellberg alguses turtsub nagu ikka, aga hoopis ootamatutel põhjustel soojenevad nende suhted juba õige pea. Ja Mellberg, oo Mellberg! Kes oleks võinud uskuda, et minulgi tema vastu nii palju soojemad tunded tekivad. :D Ma kujutasin endale suhteliselt elavalt ette, kuidas Camilla Läckberg ise ka kerge muigega kõiki Mellbergi vintsutusi kirja paneb. Aga peab ütlema, et see on ilmselgelt kõige arenemisvõimelisem isik kogu kupatusest – sest tal on lihtsalt nii pikk maa tulla. :D Aga ta tuleb.

Seni loetud raamatutest tundub mulle just see osa kõige parema filmimaterjalina. Märkasin endalegi üllatuseks, kuidas eriti raamatu lõpuosas hakkas tegevus nagu film silme ees jooksma.

Järjekordne positiivne lugemiselamus Camilla Läckbergilt.