Tegemist on "Jääprintsessi" järgedega. Jätkuvad Fjällbacka lood, "The Preacher" on sarjas teine ja "The Stone Cutter" kolmas.
Fjällbackast on kujunemas tõeline Midsomer. :D Inimesi langeb nagu loogu. No okei, nii hull päris ikka ei ole ka. Aga teises osas on värskele laibale lisaks leitud veel ka kahed palju varasemad säilmed, mis otsaga seitsmekümnendasse jõuavad. Tanumshede kaardivägi lendab kohale - Patrik ja Martin oma tuntud headuses, Gösta tuntud laiskuses ja Ernst, sama loll ja ärritav kui alati. Ülemus Mellberg on jätkuvalt jobu, aga vähemalt laseb normaalsetel inimestel tööd teha ja Patrik kaevab tõe taas välja (selles raamatus isegi füüsiliselt).
Erika on rase ja Mellbergil on pruut. :P
Kolmas osa oli nii tihe, et ei jõudnud kohe vahepeal hingatagi, kui juba tuli järgmine teema sisse. Siia jagus küll nüüd kõike - sünnitusjärgset depressiooni, väikelapse vastast vägivalda, Aspergeri sündroomi, lapspornot, abielurikkumisi ja kõigele lisaks veel ka väikese tüdruku surm. Kõik oli vajalik ja muudkui keerutas lugu. Läckbergil on alati ka paralleelselt jooksmas mingi vanema aja lugu. Kui teises osas oli see lugu seitsmekümnendatest, siis seekord algab paralleeluniversum juba eelmise sajandi algupoolel ja rullib ennast kenasti olevikku välja. Patrikul on käed-jalad tööst villis - kes läheb vangi, kes sureb enda käe ja kes õnnetusjuhtumi läbi. Ja kedagi lastakse politseitöölt lahti.
Patrikul ja Erical on titt ka veel peale kõige. Ja Mellbergil poeg. :D
Kuulge, ausalt, lugege neid Läckbergi lugusid. Igav küll ei hakka. Ja pealegi kirjutab Läckberg just nii, nagu ma tahan - ta on vaba sellest skandinaavlaste painest, et kõike peab rohkem olema, kaasa arvatud verd ja vägivalda. Läckberg ei ole üldse nii noir.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar