Ma arvan, et see lugu on mõeldud sellistele lastele, kes on paar aastat vanemad kui "Lüriidiumivarga" potentsiaalne fänniklubi. Ka peategelane Pia-Maret on 13-aastane, vanem kui William "Lüriidiumivargas".
Iseenesest on tegemist haarava süžeega ja ka kõiksugu emotsioonid ja tunded, mis ühe teismelise rinnus mässavad, kui tal tekib võimalus esimest korda kohtuda oma emaga ja samal ajal on majja tulemas isa kõrvale uus naine. Kõik see on täiesti hea. Või no tegelikult täitsa põnev lugu on.
Ma ei ole muidugi teismeline ja ma ei tea, kuidas nemad sellesse suhtuks, aga ma pole päriselt kindel, et see müstiline käevõru ja peategelase reaalselt ilmuv ja kaduv alter ego loole kuigivõrdki kaasa aitasid. Ühelt poolt täiesti toekas psühholoogiline liin, teismelise eneseotsimine, sisekonfliktid. Aga minu jaoks oli kogu see käevõru ja alter ego asi seal natuke nagu "Une-Mati rannakülas", ainult et Une-Mati muinasjutuks on teismelised pisut vanad ja "Peidust välja" ei ole ka päris fantaasiaraamat nagu Harry Potter, kus toimuvadki igasugused müftikufed (nagu ütles juba Muinas-Julle) ja kus sellised käevõrud oleks täiesti omal kohal. Aga praegu - nn "päris" maailmas "päris" loole sellised müftikufed ei olnud kuigi palju abiks.
Nii et mind valdavad kahetised tunded. Lugu hea, võtted kaheldava väärtusega. Samas, ma ei ole ka sihtgrupp. Mine tea, mis noortele meeldib.
Raamatu kaanepilt on väga ilus. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar