Loo algus on tõesti väga põnev. Tara ärkab naabri kodus, tema voodis ja lausa eevaülikonnas, naabrimees tema kõrval surnuks pussitatud ja Taral endal ei vähimatki mälupiuksu sellest, mis juhtus. Algus niisiis viis pluss.
Aga sellest edasi ei olnud enam NII põnev. Lugu hargus küll ja oli täitsa okei, karakterid olid okei, psühholoogiline taust oli kah peaaegu okei, aga mitte midagi enamat ka. Mõned arengud olid täitsa arusaamatud, nt detektiiv, kes suvaliselt kahtlusalustele infot jagab ja naissoost kahtlusaluste kodus lihtsalt hängib ja siis tekitab mingi suhte ka, aga isegi see on kuidagi leige ja minu meelest vaat et põhjendamatu, sest loo seisukohast ei muuda see ka peaaegu mitte midagi. Ei saagi aru, miks see liin sinna üldse sisse toodi.
Lõpplahendus oli ootamatu, aga kui Christie lugude puhul ütled lahenduseni jõudmise puhul, et "ahaa, ma oleksin pidanud seda märkama, märgid ju olid", siis selles loos seda efekti ka ei olnud. Lahendus tuli põhimõtteliselt lihtsalt lambist, kogu ülejäänud raamatule tagasi vaadates ei suutnud ma küll mingeid seoseid luua, nii et see jäi ka kuidagi õhku.
Isegi puhttehniliselt oleks võinud paremini kirjutada. Näiteks algasid nelja lausega lõigus kaks sõnaga "but". Ja seda korduvalt. Mingil hetkel hakkab see häirima, vaheldust tahaks. Neid but-iga algavaid lauseid oli seal iga koha peal ja kõik instinktid minus karjusid, et ma pean punase pliiatsi võtma ja neid butte ringitama hakkama ja kuskile kõrvale kirjutama, et katsu nüüd olla ja varieeri ka natuke. E-raamatus osutus see muidugi keerukaks. Ma tean. Lõpetan irisemise. Nüüd ja praegu kohe.
Nii hull see ka ei olnud, et pooleli jätta. Kui ma peaksin seda lugu ühe sõnaga iseloomustama, siis oleks see sõna "talutav".
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar