kolmapäev, 26. aprill 2017

Patrick Flanery "I Am No One"

Koos "Suicide Notes"-iga oli see minu sellekuine RR ingliskeelsete raamatute kampaania teine ost. Kolmas oli prantsuse keele grammatikaraamat. :)

Iga kord raamatuid ostes - kui pole just tegemist mõne teada-tuntud klassikalise teosega - olen ma ikka ebalev, eriti e-poest raamatut valides. No kust ma tean, mis sealt tegelikult tuleb, onju. Võib minna hästi ja võib minna halvasti. "Suicide Notes" mulle meeldis enamasti väga, vahepeal ainult natuke oli rohkem tiinekatele, üldiselt siiski oli väga tore.

Aga vot selle "I Am No One" raamatuga ma olen üdini rahul. Ikka väga hästi läks. Natuke oli see Cory Doctorow temaatikaga sarnane - meil ei ole enam tegelikult mitte mingit privaatsust ja keegi jälgib meid kogu aeg. Igast meie sammust, eriti digitaalsest, jääb mingi märk ja jälg maha. Me ei ole kusagil üksi.

Flanery raamatus tekib üks teema veel. Sa võid olla maailma kõige tavalisem ja keskpärasem plain Jane, selles raamatus küll plain Jeremy, aga mingi hetkeotsus võib sind lennutada korralikku õudusunenäkku, kus sind võib järsku ähvardada vangistus terrorismile kaasa aitamise eest - ja sa võid rääkida musta valgeks ja talve suveks, aga palju raskem on võime veenda, et sa ei ole terrorist.

Ja raamat ei jõuagi mingi lõpplahenduseni. Viimastel lehekülgedel jõutakse otsusele, mida sellises olukorras teha, kuidas edasi minna, aga mis tegelikult saab, seda ei teagi. Minu silmis lisas see raamatule väärtust, sest vahel ongi väga hea, kui kuskilt jääb mingeid lahtisi otsi. Nagu eluski. Alati lihtsalt ei ole kergeid lahendusi ja õnnelikke lõppe.

Minu käest saab laenata jälle. :D


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Leonardo Padura "Havanna tuuled"

Visadusega, mis oli õelam kui janu neljakümnendal kõrbepäeval, tõi tuul tema mälusoppidest pinnale musta liiva ja prügi, kustunud kiindumust...