Houellebecqis ma tegelikult tõepoolest pettusin. Lugu räägib sellest, kuidas 2022. aastal tulevad Prantsusmaal võimule moslemid ja üle võtab sharia seadus. Milline suurepärane idee! Milliseid intriige annaks punuda ja rääkida, kuidas see tegelikult inimesi mõjutas, mida nad sellest arvasid, kes kuidas kannatama pidi. Aga ei. Mitte midagi. Lihtsalt mainitakse möödaminnes, et hei, nüüd on uus seadus, naised käivad teistmoodi riides ja inimestele määratakse naised vastavalt statuudile ja soovidele. Ja mitte sõnakestki sellest, mida tunnevad naised, mida moslemivastased kristlased, kuidas nad hakkama saavad, kas on ka vastutegevust, opositsiooni, mida iganes. Ja peategelane ise on nagu lammas. Laseb ennast uude usku ära rääkida, et töökoht ülikoolis tagasi saada.
Südamest loodan, et autori mõttemaailm naiste suhtes ei ole selline, nagu tema peategelasel. See oli tõesti üks seksistlik siga, pardon my French.
Nii et võrreldes Waldmaniga, kes läks tõesti probleemi nii sügavalt peadpidi sisse, et varbaotsad ka välja ei jäänud, oli Houellebecq üks paras meh. Üldmulje oli see, et autor kirjutas asja ülajala ja oli liiga laisk, et vähe rohkem pingutada.
Hindasin Goodreadsis halastusest kolme tärniga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar