Mis selles tohutus palavuses ikka muud teha kui hommikul pool kaheksa rõdul istuda (lootuses, ehkki petlikus, et äkki on siin isegi pisut värsket õhku) ja keset kuumalainet blogi kirjutada. Enne päris-päris viimast töökoosolekut selles koolis, mida ma pean ikkagi selleks oma kooliks ja millest kirjutab oma raamatus ka Mele Pesti. Aga tulgem selle juurde veel tagasi.
"Minu"-raamatute sarjas on "Minu Kuressaare" pisut erandlik. Valdavalt on sarja idee ju selles, et nii-öelda ärakaranud või pikemat aega reisil olnud eestlased räägivad oma muljetest ja sellest, kuidas nad seal kohanenud on. Või no umbes nii. Aga Mele Pesti kirjutab ometigi päris oma kodulinnast, kus ta sündis ja üles kasvas ja seega hakkabki ta tulema sügavast nõukogude ajast, kui Saaremaa oli veel kinnine (ja seega üliturvaline) tsoon. Ja jõuab välja Kuressaare tänasesse eneseotsingute aega, püüdes seda vaadata nii põliskohalike, sisserännanute kui ärakäinute silme läbi. Viimasesse kuulub ta ju ka ise, ja ärgem unustagem, et autori enda reisigeograafia on piisavalt lai, et kodulinna elu hoopis värske pilguga vaadata. Selles mõttes oleme me temaga sarnased, et minagi käisin ära, piisavalt kaua ja piisavalt kaugel. Ehk on selle võrra ka lugemiselamus erinev näiteks minul neist, kes siin kogu aeg elanud on.
Näiteks on tekkinud diskussioon teemal, kas on eetiline kirjutada oma endistest (väga värvikatest) õpetajatest nii, et nad on kas täiesti nimeliselt nimetatud või kohalikus mastaabis selgesti ära tuntavad. Mina lugesin ja probleemi ei näinud – olin koolis ainult mõne aasta Melest ees ja pedagoogid kõik samad, nii et võin kinnitada, et mitte midagi ta laest võtnud ei ole. Pealegi ei kirjuta ta neist isegi negatiivselt. Tekib filosoofiline küsimus – kas selline mõneti markantne, kuigi aus kirjeldus on lubatud vaid anonüümselt? Kas väikesest kohast pärit inimene võib üldse kirjutada oma kogemustest ausalt, kuna kõik teavad, kellest jutt on? "Kevade" köster oli ka markantne kuju ja tal oli oma väga kindel prototüüp. Palamuse on piisavalt väike koht, nii et kõik teadsid juba toona, kellest jutt. Me ei tea, mida köstrihärra ise sellest arvas, et ta niimoodi "laulu sisse kirjutati" (võib-olla kirjandusteadlased teavad kah muidugi) ja siin Saaremaal ei tekkinud ka kellelgi probleemi ilmselt, et kuidas see Luts ometi võis, nii ebaeetiline! Aga niipea, kui tegemist on "omadega", on asi hoopis teine.
Ma ütlen igaks juhuks ühe korra veel – minul ei olnud sellega mitte mingit probleemi, sest mäletan kõike täpselt samamoodi, pigem oli lugedes lõbusat äratundmist.
Mis puutub ülejäänud raamatusse, siis tegelikult oli seda otsast otsani huvitav lugeda just sellepärast, et Pesti püüab Kuressaaret vaadata "väljastpoolt". Eks me ju kõik tahame, et meid nähakse kui maailma parimat ja erilisemat linna, kus kõik on nii ideaalne, et pisar tuleb silma. Aga vahel on vaja just kedagi sellist, kes piiluks kusagilt mujalt sisse ja näeks, mis on üle või mis puudu. Siis hakkavad sündima lahedad asjad nagu tänavapiknik või ooperipäevad või Edukontor vms. Pilk, millega ta oma kodulinna näeb, on värske ja ikkagi neutraalsete sugemetega positiivne. Ega ta muidu siia tagasi poleks tulnud.
Kirjutab ta muidugi hästi. Eks see tuleb juba geenidega, sest ema on filoloog (minu hea kolleeg naaberkoolist) ning isa ajaloolane ja Saaremaa mõistes ikkagi korüfee, kelle vuntse tunneb siin vist igaüks juba aastakümneid. Kui sageli on selle sarja raamatutele ette heidetud stilistilist ebastabiilsust (sest ega kõik välismaal elajad siis sellepärast veel kirjanikud pole), siis käsi südamel, seda raamatut võib küll rahus lugeda, sest tõesti on kvaliteetne. Olen täiesti nõus Olavi Antonsiga, kes Saarte Hääles kirjutab, et "autor valdab sõna ja oskab neid kokku sättida nii, et küll otseselt halvasti ütlemata ei jäeta lugejaile ometigi kahtlust, mida ta asjast arvab."
Ja veel kord – igaühel on õigus arvata, mida tema arvab. Isegi kui see mõnest kohast lööb lömmi selle ideaalimulli, mida me siin sees kangesti ise näha ja maailmale näidata tahame. Tegelikult on "Minu Kuressaare" ikkagi läbivalt positiivne raamat ja mina tahan seda küll soovitada kõigile, eriti kohalikele. ;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar