Doggerlandi raamat #5.
Oeh, kuidas see sari mulle ikka istub. Lugesin selle jälle paari päevaga läbi ja jõudsin õpetajatega reisil olles juba niimoodi reklaami teha, et pakkisin just kaks esimest osa kallile kolleegile kotti.
Karen vaeseke tiritakse lapsepuhkuselt tagasi ühe juhtumi juurde appi. Tundub pealt küll olevalt suhteliselt open and shut case ja paralleelselt jooksva selge mõrvajuhtumi sisse ta oma nina heameelega võib-olla isegi ei topiks, aga eks me oleme kõik piisavalt Midsomeri seeriaid näinud ja teame, et kui mingid asjad toimuvad mingi sarja samas osas kahtlaselt paralleelselt, siis kauaks need paralleelseks ei jää, kuskilt tuleb ikka ühendav jõnks sisse. Ja muidugi meeldib mulle muhekrimkade juures see lõpetatus – ükski ots ei jää ripakile. Saab rahulikult raamatu riiulisse panna ja järgmise osa poole keelt limpsata.
"Äikesetuulega" jõuab Adolfsson lõpuks ka meie tänapäeva kohustusliku teema juurde, ja selleks on koroonaviirus. Ei ole õige öelda, et see teema hakkab juba väsitama, sest oleks igatahes veel imelikum, kui terve riik (olgugi väljamõeldud) järsku maagiliselt sellest eemale jääks. Karenil on sellega sahmerdamist omajagu, sest tema eakas ema oma sama eaka elukaaslasega on sunnitud teadmata ajaks Kareni koju kolima, aga nemad on ju riskigrupp ja Kareni töö nõuab inimeste seas ringi liikumist. Tõuseb teema, kuidas riskigruppi kaitsta, kui peaks justkui elama pead-jalad koos? Kuigi meil hakkab juba vaikselt meelest minema, kui sassi koroona meie elud lõi ja kui palju ohvreid toodi perekonna kaitsmise nimel, siis tõi Adolfsson selle päris elavalt meelde tagasi. Mäletan siiani, kuidas me üle mitme kuu lõpuks maale saime, aga ainult õue... Ema veel itsitas, et ta kepp on täpselt õige pikivahe pikkune, aga tegelikult oli see ikka päris jube küll, lapselapsi ei saanud sülle võtta ega midagi.
Teine teema, mis raamatusse sisse on kirjutatud, on paanikahäire ja -hood. See on teema, millest ka liiga palju ei räägita. Ma olen ise selliseid hooge ka pealt näinud ja see on üks seletamatumaid asju, mis ma tean. Need võivad tulla näiliselt tühjast kohast, on keerulised hallata ja kannatajad ei taha sellest väga palju rääkida ka, kuna nad kardavad, et neid ei mõisteta. Kõik see võib ka lähisuhted äärmiselt keeruliseks kujundada, mis omakorda süvendab jällegi paanikahooge.
Lühidalt, Adolfsson ei ole laisa krimi kirjutaja ja mulle tõesti meeldivad sellised põnevikud, mis tegelikult ka korraliku romaani mõõdu välja annavad. Õnneks ootab kuues osa mind riiulis ja Goodreads näitab, et rootsi keeles on juba ka seitsmes osa olemas. Ja kiidan lõpuks veel kord tõlkija Kadi-Riin Haasmat väga mõnusa ja ladusalt loetava teksti eest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar