Üks hea asi iga talutava haiguse puhul on see, et sul on aega ja sa saad ära kirjutada võlgu oleva blogi (eile tehtud) ja lõpetada poolelioleva raamatu, mida täna rõõmsasti tegin.
Mul on selle raamatu suhtes sisekonflikt. Ma jälgin Edithit Facebookis, sest mulle meeldivad ta postitused. Ta armastab Pariisi ja eriti sealseid kohvikuid, nii et ta piltidel on alati selline mõnus vaib ja neist kumab alati seda sõnulseletamatut elu nautimise kunsti, millel on prantsuse keeles isegi eraldi nimi - joie de vivre. Seega, tema Facebooki-lehekülg näitab just seda unelmate Pariisi-elu, mida ma päris hea meelega ise elaksin. Sellepärast oli mul ka hea meel, kui tal ilmus seesama raamat siin, ja ma tahtsin seda ka kohe lugeda. Elagu Bookdepository!
Ja nüüd ma siin istun ja mõtlen sügavasti järele. Nojah, raamatus on juttu kirjanikest ja kunstnikest ja muidu olulistest inimestest ja miks oleks hea neist midagi teada. Ja aeg-ajalt tuli ette ka väga toredaid uusi infonäpse, mida ma tõesti enne ei teadnud ja mis olid mulle päriselt huvitavad. Mulle tegelikult meeldisid ka paar peatükki, mis rääkisid prantslannadest ja sellest, et nendele võib päris närvidele käia, kui näiteks ameeriklased pidevalt prantslannasid haibivad, kuna nad olla nii täiuslikult naiselikud, aga Edith ütleb, et prantslannade võlu ongi just nimelt selles, et nad pole täiuslikud, vaid inimlikud. Nad lihtsalt peavad endast lugu ja on stiilsed, mis ei pruugi olla sünonüümne moevoolude järgmisega. Ma kunagi lugesin üht artiklit nende stiili kohta. Seal oli öeldud, et prantslannadel ei ole tõenäoliselt seljas ühtki "firmamärki" ja tegelikult on nad riides väga tagasihoidlikult, kuigi kvaliteetselt ja hästi istuvates riietes, ning vaid üks detail on see, mis nende peale tagasi vaatama paneb. Võib-olla on see punane huul, võibolla värvikad kontsakingad. Edith lisab siia veel fakti, et kindlasti on kõige-kõige tähtsam parfüüm. Nii et võiksin selle nii kokku võtta, et su pilk jääb prantslanna peale pidama, aga sa ei pruugi isegi aru saada, miks, ja ka siis, kui ta on juba lahkunud, jääb midagi temast õhku maha, kas siis sõnasõnaliselt (parfüüm) või midagi veel vähem käega katsutavat.
No ja siis me jõuame selle pooleni, mis mulle raamatus ei meeldinud. Ma tulen korraks selle juurde tagasi, et Edith on professionaalne giid. Aga kui ta selle raamatuga nüüd üritas Pariisi "müüa", siis see ei õnnestunud, sest pigem müüs ta seal ennast. Palju on nii-öelda tema sisemonolooge, kuidas ta pabistab, et kuidas ta nüüd hakkama saab ja mida värki. Võiks ju mõelda, et see on raamatu nii-öelda "inimlik" pool, aga see ei mõju. Pigem kõlab see natuke naiivselt ja ei sisendanud minusse eriti usku. Ma saan natuke aru, mida ta võis üritada, aga tundub, et ta pole ikka nii meisterlik kirjanik, kui ta arvab, sest need kahtlused oleks pidanud olema natuke nüansirikkamad kui lihtsalt ohkimine. Sama juhtus ka tema mõtteliste dialoogide puhul Hemingwayga jne. Jättis taas natuke klassikirjandi mulje.
Aga no siis see tähelepanuväärne peatükk, kus ta pidi ühe ärimehe grupi Louvre'i ekskursioonile viima, aga kuidas ta umbes 40-aastasena suutis sellesama ärimehe poole õhkama hakata. Ja mitte ainult – kuna ärimees temalt pärast veel prantsuse keele vestlustunde soovis võtta, siis ta sõna otseses mõttes tegi kõik endast oleneva, et ärimees ära võrgutada. Tundub, et õnnestus ka, nii et palju õnne, aga!! Esiteks – kui keegi veel kunagi seda raamatut kunagi lugema satub, siis te näete ise, et see on tegelikult päris infantiilselt kirja pandud. Lehekülgede kaupa õhkamist, et no ma pidin endale jälle meenutama, et tema on rikas ja palju reisinud ja tema pole minu kategooriast, pealegi on tal juba Barbara (jaa, ärimees oli püsisuhtes). Ühesõnaga, üks igavene tants ja trall nagu kahemehesaag - ta ei vaata mind ju niimoodi, aga ma ikka panen kõik oma võlud mängu ja ma otse kindlasti PEAN prantsuse keele tunnis võtma jutuks Apollinaire'i kõige peenemad luuletused ja iga viimase kui jutu armastuse peale viima, sest ma olen nii kaval! Võib-olla oli see natuke erudeerituma vestluse vormis, aga niimoodi käituvad tavaliselt teismelised.
Lisaks ma ei taha kohe alustadagi teemal, et kui sa tahad olla professionaalne giid, siis sa ei vaata oma klienti (eriti püsisuhtes klienti) nagu kaheksanda bee tüdrukud kooli parimat sportlast. Sa ei vaata ühtegi oma klienti nii. Ja isegi kui juhtub, et on nägus ja meeldiv, siis sa ei võrguta teda halastamatult, ja kohe kindlasti ei kirjuta sa sellest kõigest tervet peatükki oma raamatusse, mida ostetakse ja loetakse rahvusvahelisel turul. Ma imestan, et tal veel töökoht on. (Tegelikult ma ei tea, kas on, ja kas see on sama töökoht.😄)
Ning selle taustal oli päris piinlik lugeda viimast peatükki, mis andis seitse nõuannet kõigile, kes kunagi tahavad mehi võrgutada. Eriti selle taustal, et ta kirjutab seal näiteks, et ei tohi üle pingutada ja peab olema natuke saladuslik ja laskma oma oskustel nagu muuseas vähehaaval ilmneda. Ja samas kirjutab ta iga nõksu all, kui kavalasti ta ise Mr CEO puhul käitus ja kuidas ta kõige selle juures väga tagasihoidlikuks jäi – seda kõike ennast ise taevani kiites, kui hästi ta kõike seda oskas teha ja kui libedasti Mr CEO tema võrku langes. (Ma südamest loodan, et see vaene CEO seda raamatut mitte kunagi ei loe.)
Kokkuvõtteks - Pariisi elust oli selles raamatus kindlasti vähem, kui ma oleksin oodanud. Samas arvan ma endiselt, et Edith tunnetab Pariisi umbes nagu mina ja võib-olla oleks temaga isegi täitsa tore tunnike kuskil Pariisi kohvikus juttu ajada, sest mind ei ähvarda tema seitse võrgutusnõksu ju ka. 😉
Goodreadsis andsin 2/5. Teine ju ikka pingutas ja kirjutas terve raamatu. Mis siis, et endast.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar