Molière'i näidenditega pole ma väga palju otseselt kokku puutunud. Ei mäleta, et oleksin neid laval isiklikult rohkem näinud kui "Scapini kelmusi", mis oli lõbus küll.
Prantsuse kirjandus on mulle viimasel ajal hakanud huvi pakkuma ka sellepärast, et kui ma olin laps, oli mu vanematel üks tore peretuttav, kes oma naisega meie külas suvitamas käima hakkas, kuna külaskäigud meie perele olid neile osutunud meeldivaiks. Eks ma teadsin, et ta on tõlkija, aga ega meid kedagi nii hirmus väga ei huvitanud, misasja see Ott väga teeb peale selle, et käib meil saskut mängimas, popsutab piipu, milles Prantsusmaalt toodud tubakas (välismaalt!!!), joob Inglismaalt toodud kuninganna teed (jälle välismaalt!!!), segab kokteile ja käib meie saunalaval Vaba Euroopat ja Ameerika Häält kuulamas.
Alles nüüd olen pihta saanud, et Ott oli vägagi hinnatud frankofiil, kes tõlkis hulgaliselt klassikuid, sealhulgas "Väikese printsi" ja laste lemmiku "20 000 ljööd vee all". Küll tahaks nüüd temaga rääkida, aga paraku on ta juba manalamees.
Selles näidendiraamatus on tema tõlgitud "Don Juan", mis on ainus proosavormis näidend. Ülejäänud kaks on värssides ja nende tõlkija on August Sang. Raskekahurvägi, ühesõnaga. Ja kui on raskekahurvägi, siis on ka tulemus äärmiselt nauditav.
Molière oli muidugi krutskimees. Alustuseks ta tegi omaenese elus, mida tahtis. Ta oli küll lubanud isalt kuningliku tapetsiiri (sisuliselt sisustaja) ameti üle võtta, aga näidendid ja teater tõmbasid teda siiski rohkem kui korralik ja püsiv sissetulek ja nii see perepoeg ula peale läks. Kui ta hakkas juba mingil määral kuulsust saavutama, vahetaski ta oma originaalnime (Jean-Baptiste Poquelin) Molière'i vastu välja, et ta oma perele halba varju ei heidaks.
Kuigi rahva seas oli ta näidendite menu (mida ta ise oma trupiga lavastas ja ise neis mängis ka) suhteliselt ebastabiilne, siis tema õnneks meeldis ta Louis XIV-le, Päikesekuningale, kes õukonnas tema etendustel tantsijana kaasa tegi ja oli isegi Molière'i esimese poja ristiisa. Kahjuks poeg suri, pärastpoole sündinud tütar läks kloostrisse ja suri lasteta ning viimane poeg suri samuti vaid mõnepäevasena. Nii et Molière'il ei olegi paraku järeltulijaid.
Neist kolmest näidendist lõi kõige rohkem lokku muidugi "Tartuffe", mis naeruvääristab võltsvagadust. See ei meeldinud katoliiklikele klerikaalidele sugugi ja näidend keelati lihtsalt ära. Molière üritas seda isegi teise nime all pisut muudetuna mängida, aga ei läinud läbi. Pärast aastatepikkusi ponnistusi tuli "Tartuffe" siiski lavale tagasi.
"Don Juani" teame me kõik. Lugu ringles Prantsusmaal juba ammu ja näidendeidki oli. Molière'il oli näidendi kirjutamisega natukene kiire, sest "Tartuffe" oli maha võetud ja midagi oli vaja mängida. Sellepärast ehk ongi "Don Juan" proosavormis, sest see läks lihtsalt kiiremini. Prantsuse keelest tõlgitud pealkiri ("Dom Juan ou le festin de pierre") tähendab "Don Juani ehk kivist pidusööki", kuna ta seal tõesti näidendi lõpus ühe ellu ärganud kivikujuga einestab. Ott Ojamaa pakub välja ka võimaluse, et kui kirjutada Pierre suure tähega, saab sellest "Peetri pidusöök", aga minul tekkis sellega hoopis teine seos - kas ei võinud see nii-öelda kombelõtvust hukkamõistev kivikuju tähistada ehk isegi Peetrust, kes on ka ju prantsuse keeles Pierre?
"Misantroopi" peetakse üheks Molière'i tihedaimaks teoseks, kuna see võtab üsna kenasti kokku tolleaegsed naeruväärsed (tagarääkimine, meelitamine, ebasiiras sõprus) ja ka hinnatumad aristokraatide loomujooned (otsekohesus, ausus, siirus).
Molière'i on nauditav lugeda. Nagu piiluks 17. sajandi inimeste tuppa ja vaataks pealt, mis toimub. Kirsiks tordil on Kaia Sisaski põhjalik järelsõna ja Ott Ojamaa poolt koostatud kronoloogia, mis andsid enam kui rahuldava ülevaate Molière'i ajastust, tolleaegsetest poliitilistest ja kirjanduslikest suundumustest ning sündmustest, mis teda ennast vahetult ümbritsesid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar