Mina kasvasin lapsena üles küll kodus, kus oli hästi palju raamatuid. Ma lugesin neid ka umbes sama palju. Aga kuigi nüüd käib küll mingi huu-haa teemal "nõukogudeaegne kultusraamat", siis mina polnud seda konkreetset raamatut küll vist kordagi näinud. Silma oleks see ju pidanud jääma, korpulentne nagu ta on.
Samas muidugi siis ta NII korpulentne ei olnud. Kirjandusteadlased räägivad, et see versioon, mis seitsmekümnendatel välja anti, oli nagu sõelapõhi, sest igalt poolt oli juppe välja võetud ja kokkuvõttes oli sealt umbes veerand raamatut puudu.
Lugesin ja mõtlesin, et noh, ta VÕIS ju asju, mis raamatus kirjas, välja vabandada sellega, et tegelane oli veel kapitalismist pimestatud ja nii edasi. Näiteks Joonas Piirits on kenasti üdini negatiivne tegelane ja läheb vajadusel üle laipade (laibad on ka olemas), et saavutada see suur rikkus ja positsioon, mille järele ta lapsepõlvest saati õhanud oli. Samas ei saa salata, et temast õhkub ka mehelikku sarmi, mis mõjub hästi naistele raamatus kui ka ilmselt nii mõnelegi õrnemast soost lugejale. Ning ka ilmselt kõige kommunistlikum lugeja pidi ju aru saama, et Joonasel oli äritegemiseks vajalikku soont ja nutikust.
Samas on seal ka Rein, isa traagilise surma tõttu teismelisena taluperemeheks ülendatud noormees, kes töötab sõbraliku, paljulapselise, kuid vaese perekonna laste abil (keda ta on ise ka aidanud) üles oma isatalu, teeb selle poolest saati aiandiks ja kellel läheb äris hästi. Nõukogude võimu tulekuga kuulutatakse Rein kulakuks, kuigi ta pole pidanud sulaseid mitte ainult vajadusest, vaid ka selleks, et perekonda abistada. Rein on hoolimata oma halvast maitsest naiste suhtes jällegi üdini positiivne tegelane. Samas paljulapselises peres kasvanud Verden on linnakoolis proletaarlaseks saanud, kuid kui ta üritab Reinule ja perele selgeks teha, miks Rein ikkagi kulak on, siis teevad ta oma vanemad talle sellise tuule alla, et isegi Verden leebub ja Rein pääseb, kuigi majanduslike kadudega.
Nii et kui nii vaadata, siis ei saa küll öelda, et see oleks tohutult proletaarpositiivne raamat. Pigem võiks öelda, et see on ajastuülene teos, kus karakterid on inimlikud, kohati ka karikatuursed, kuid seda hoopis mitte nii, nagu nõukogudeaegsetes raamatutes neid vahel luuakse (rikkad on lollid, vaesed proletaarlased aga targad ja eesrindlikud), vaid inimlikul tasemel ja IQ-st lähtuvalt. Ei ole nad mustad ja valged, vaid on ka Joonases positiivset ning Reinus negatiivset. Kõigist muudest tegelastest rääkimata. Sellepärast ma ei saagi aru, kuidas isegi koos kärbetega see üleüldse ära trükiti.
See oli ikka tohutu epopöa. Jutustada Anniko muidugi oskab, jutt voolas lahedasti ja tühja plära ei olnud. Kogu see 800+ lehekülge oli õigustatud. Iseasi muidugi, kas ma viitsiksin seda kunagi uuesti lugeda, kasvõi siis võrdlemise mõttes seda lühemat versiooni. Oli väga hea, kuid mitte murranguliselt suurepärane.
Igaks juhuks mainin ära ka selle, et Anniko mõrvati 1982. aastal. Sellest on äraütlemata kahju nii inimlikult kui ka selle pärast, et "Rusikad" oli tal mõeldud triloogia esimese osana.
Kaanepilt: Rahva Raamat
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar