esmaspäev, 23. juuli 2018

Philip Roth "Ameerika pastoraal"

See oli alles lugemine. Nagu trenni oleks teinud. Peaks nüüd vahepeale mingit kerget suvelugemist võtma, lugemislihased on üle pingutatud ja trauma piiril.

Alustame sellest, et see on üks ütlemata hea raamat, millest räägivad ka arvukad preemiad, näiteks Pulitzeri oma. Aga kerge see lugemine ei ole ja kui teile meeldivad eelkõige raamatud, kus on põnevust ja palju tegevust ja süžee keerdkäike, siis see pole see raamat.

Kuid kui te olete analüütiline inimene, kellele meeldib arutleda ja minna sügavuti ühe konkreetse probleemi või eluloo sisse, siis on see raamat teile.

"Ameerika pastoraal" räägib ühe juudi mehe loo, kes Ameerikas oma isa raske tööga saavutatud eduka äri üle võtab, abiellub kauni naisega - endise New Jersey missiga -, ostab maale unelmate maja ja saab kena lapse. American Dream oma täies eheduses.

Aga laps hakkab kokutama, tal tekib sellega seoses igasugu komplekse ning Vietnami sõjast kantud vägivaldne vastupanuliikumine tõmbab tüdruku endasse ning selle tagajärjed on katastroofilised. Katastroofilised küll ka teistele, kes Merry tegude tõttu kannatama peavad, kuid veelgi hullemad tema isale ja emale, kes ei suuda kuidagi mõista, kuidas nende toredast perest, kus oli olemas nii materiaalselt kõik vajalik kui ka lõputult armastust oma tütrekese vastu, võis võrsuda selline inimene, kes ei olekski nagu nende tütar.

Usutavasti on seda küsinud paljud-paljud emad ja isad. Usutavasti on see küsimus väga sageli ka vastuseta jäänud. Miks teevad meie lapsed asju, mida meie peame kujutletamatuks? Miks ei võiks nad olla väikesed versioonid meist endist - mõistlikud, kaastundlikud, armsad, lõbusad. Miks teevad nad vahel asju, mis tunduvadki olevat suunatud meie vastu? Ja kas pole see siis kõige hullem reetmine üldse?

Kui teie lugemislihased on hästi treenitud, siis kindlasti on "Ameerika pastoraal" väga sügav ja paljukihiline teos imelise sõnakasutusega. Aga rannaraamat see nüüd päris kindlasti pole.





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Leonardo Padura "Havanna tuuled"

Visadusega, mis oli õelam kui janu neljakümnendal kõrbepäeval, tõi tuul tema mälusoppidest pinnale musta liiva ja prügi, kustunud kiindumust...