neljapäev, 18. jaanuar 2018

Alvydas Šlepikas "Minu nimi on Marytė"

Neli raamatut ootab viisakalt järjekorras oma blogipostitust. Teen kronoloogilises järjekorras, nagu kord ja kohus.

"Minu nimi on Marytė" on ilmselt üks jubedamaid raamatuid, mida ma oma elus lugenud olen. Kõige hullem on selle juures asjaolu, et see ei ole tondi- ega õudusjutt. Raamat põhineb dokumentaalmaterjalil ja räägib nn "hundilastest" - Kaliningradi ja Ida-Preisimaale sõjas lõksu jäänud sakslaste, eriti laste saatusest. Nälgivad pered, julm kohtlemine ja lapsed, kes pere ära elatamiseks Leedus tööd ja leiba otsimas käisid.

Kui ma oleksin seda lugenud 25-aastasena, siis ei oleks see mind üldse kõigutanud. Aga vahepeal ma olen emaks saanud ja no ei kannata lugeda ega vaadata isegi uudiseid, kus kannatajateks on lapsed, eriti kui nende emad ära surevad või mingi muu taoline tragöödia nendega juhtub. Kui mul lapsi endal poleks, siis ma ilmselt oleksin seda südamerahuga lugenud ja lihtsalt noogutanud, et oi kui hea raamat. Sest seda see ju tegelikult on - ilmselgelt rääkimata lood, millest ikkagi ajalugu jutustada võiks, ja hästi kirjutatud kindlasti ka. Muidu ei oleks see mindki nii väga loksutanud.

Järelsõnas on kirjas ka see, et üks neist ellu jäänud "hundilastest" keeldus autorile intervjuud andmast, sest ei tahtnud selle perioodiga enam midagi tegemist teha. Pole ka ime.

Ajaloohuvilistele on see muidugi ilmselgelt maiuspala, nii et kui närvi on, siis raamat iseenesest on väärt lugemist.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Leonardo Padura "Havanna tuuled"

Visadusega, mis oli õelam kui janu neljakümnendal kõrbepäeval, tõi tuul tema mälusoppidest pinnale musta liiva ja prügi, kustunud kiindumust...