esmaspäev, 1. mai 2017

Sophie Hannah "Suletud kirst"

Nii juhtub, kui poes on kiire, sa näed raamaturiiulis raamatut suure kirjaga "Agatha Christie... Uus Hercule Poirot' lugu" ja haarad selle lähemalt uurimata kaasa. Siis selgub alles kodus raamatut lugema hakates, et tegelikult on see mingi järg mingi Christie aastapäeva tähistamiseks ja autor on hoopis keegi teine.

Ilmneb, et Sophie Hannah olla tunnustatud krimikirjanik ja ehk ongi, aga kuigi lugu oli täitsa okei, siis ei olnud seal Poirot'st küll rohkem kui nimi. Kas keegi selles tegelaskujus ka Poirot'd näeks - kahtlane küll.

Ja siis see tõlge... Sellest tekitasin ma nüüdseks FB-s suhteliselt pikaks levinud lõime, kus arutatakse selle üle, kuidas nii korralik tõlkija nagu Juhan Habicht on suutnud sellise asja kokku käkerdada. Leida oli igasugu väljendeid, nt "Misasja siin maa peal?", "Teil ei saaks kunagi olla paremat võimalust terve nahaga pääsemiseks" ja "Ta on reaalne" (selle kohta, et keegi on päriselt olemas).

Nagu noored ütlevad: "Mis mõttes nagu?!"

Ma tuhnisin huvi pärast netis ja leidsin originaali. Peab tunnistama, et tekst on inglise keeles muidugi kõvasti parem. Aga ikkagi arvan, et Hannah' originaaljutud on siiski ilmselt tunduvalt paremad. Christie on Christie ja kes iganes püüab tema tööd jätkata, on ikkagi ainult wannabe.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Leonardo Padura "Havanna tuuled"

Visadusega, mis oli õelam kui janu neljakümnendal kõrbepäeval, tõi tuul tema mälusoppidest pinnale musta liiva ja prügi, kustunud kiindumust...