Päikeselisest Küprosest maandusin sõjajärgsesse Eestisse, kus päike paistis palju jahedamalt ja inimeste eludes oli rahu ja hingerahu palju vähem. Ei oskagi öelda, kui palju oli sel ajal üldse inimesel võimalik olla oma õnne sepp. Raamatuski samamoodi - nagu tundub, et kõik algab hästi, aga siis kisub kõik jälle kas viltu või lõpeb äkitselt ära.
Võibolla meil siin Saaremaal olid asjad rahulikumad, külaelu värk, aga see sõjajärgne Tartu, millest kirjutab Aareleid, on hoopis teine koht ja hoopis teine Tartu, kui mina seda mäletan. Minu Tartu oli rõõmus, nooruslik ja tulvil elu. "Linnade põletamise" Tartu on koht, kus elud purunevad, allmaailm poeb ülalmaailma ja lõpuks on kõik üksi.
Kirjutab Aareleid muidugi hästi. Kui juba raamatusse sisse elad, siis loedki ühe hingetõmbega, sest kuidagi reetlik tundub neid tegelasi üksi jätta. Tahaks mingil imelisel moel nendele näidata, et ma olin teiega koos kuni lõpuni välja.
Tegelikult ma hakkasin seda üldse lugema sellepärast, et "Sirbis" või kuskil oli öeldud, et 2016. aastal kirjutati Eestis kaks suurt raamatut - "Klaaslaps" ja "Linnade põletamine". Kindlasti on viimane omamoodi epopöa tollest ajastust, mida meie põlvkond pole kogenud ja ega meie vanemadki meile eriti sellest rääkinud ei ole. Raamatuid muidugi nendest kümnenditest on, enamus neist muidugi kergelt kallutatud, kuna nad on kirjutatud nõukogude ajal. Tekitab samas soovi üle lugeda romaani "Seitsmes rahukevad", sest väidetavalt on see ka suhteliselt aus, kuna Luik valis peategelaseks lapse, kellele oligi palju rohkem lubatud tunda, näha ja tähele panna. Hm. Panen aga nimekirja...
Aga "Linnade põletamist" taas kord soovitan küll. Häid raamatuid olen siin lugenud viimasel ajal. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar