James McBride "Deacon King Kong"

Minu kallis Raamatukubjas saatis mulle mitu raamatut vaimutoitu ja üks neist oli veel eriti eriline – nimelt oli Kubjas ostnud selle nn pimekohtingu raames ja põles soovist teada saada, mis raamat sealt paberi seest välja koorus. No palun, siin see nüüd on. 😊

1969. aasta New Yorgi sotsiaalmajade projektis elavad toredate hüüdnimede sortimendiga mustanahalised, kes on itaallaste, juutide ja muude naabritega suhteliselt hästi läbi saanud, mitte üksteist liiga palju segades. Nad on ehitanud endale kiriku, kus koos käia ja mille juures on toiminud ka poiste pesapallimeeskond, et ka noortel oleks fookus. Aga kõik muutub, kui New Yorgi tänavatele jõuab heroiin. Noored näevad selles võimalust rikastuda, aga kogukonnas tekivad uued pinged, vastuolud ja võimalus kerre kuul saada. 

Kiriku diakon hüüdnimega Sportcoat (kuna ta käib alati spordijakkidega) on mitmekihiline kuju. Lapsepõlves on teda saatnud ebaõnn terviserindel – teda on tabanud kõikvõimalikud lastehaigused ja muud hädad, mille peale meenus lause "Peab ikka tugev tervis olema, et see kõik üle elada." Naine on tal juba mõni aasta tagasi uppunud, aga see ei sega Sportcoat temaga tülitsemast, kusjuures see on aeg-ajalt ka kõrvalistele isikutele vaadeldav. Kuid hoolimata pidevast pudelipõhja teaduslikust uurimisest, olematute inimestega vestlemisest ja lapsepõlve pigilindlusest on Sportcoat ikkagi omamoodi kogukonna alustala. Teda austatakse, võib-olla isegi armastatakse. Kindlasti temast hoolitakse. Aga ühel ilusal päeval jalutab ta oma endise hoolealuse ja praeguse heroiinikuninga, 19-aastase noormehe ette ja tulistab tal pool kõrva peast. Sellest hakkavad hargnema erinevad tegevusliinid, mis on põnevad ja panid lõpuni välja lehekülgi keerama. 

McBride kirjutab väga toredasti. On põnevust, on hoolivust, aga on kindlasti ka väga palju huumorit. Kui üks kurikael saadab oma löömamehe Sportcoatiga arveid klaarima, siis sellest kujuneb omamoodi komöödia stiilis "Aiku sai pudeliga pähe" (kes ei tea, millest ma räägin, vaatab Youtube'ist). No ja millest ma ei saa ikka ei üle ega ümber, on need ülimahlakad väljendid, millega just need vahvad sotsiaalmajade kujud üksteist kostitavad. Mõned näited, mille juurutamist igapäevaellu tuleb igal juhul kaaluda. 

Go take drowning lessons, woman! 

Get out of my window and take the midnight broom out of town, hussy!

You done found the secret of youth, 'cause you lying like a child.

You are so tight with money your ass squeaks when you walk. 

You got a face for swim trunk ads. 

He was deader than yesterday's spaghetti. 

Neid jagus sinna veel, ärge kartke, et teile nüüd endile üldse avastamisrõõmu ei jäänud. Samas oli seal päris palju ka tõsiseid ja mõtlemapanevaid kõnekujundeid, nagu nt joodiku kohta "dead at twenty, buried at eighty" jne.  

Sellest, kuidas selle kõigega on seotud Willendorfi Venus, saate aga küll juba ise lugeda. ;) 

Lõpetuseks: Barack Obama kuulutas selle raamatu oma 2020. lemmiklugemiseks. Täiesti mõistetav ja väärt kandidaat kindlasti, kuna see on tõesti meisterlik sümbioos huumorist, põnevusest, ühiskonnakriitikast, hoolivusest ja ühtehoidmisest. 

John Steinbeck "Me tusameele talv"

Kui eelmised kaks Steinbecki raamatut, mida ma lugenud olen ("Hiirtest ja inimestest" ja "Hommiku pool Eedenit") said mõlemad ka kriitikute ja auhinnajagajate poolt pärjatud ning Steinbeck sai ühel hetkel ka Nobeli preemia, siis "Me tusameele talv" sellist vastuvõttu ei pälvinud. Ega seda täpselt ei tea, kas see oli ainsaks põhjuseks, aga viimaseks see raamat jäi ja oma viimasel kuuel eluaastal Steinbeck rohkem midagi ei kirjutanudki. 

Ka minu jaoks ei olnud see raamat nüüd nii hea kui need kaks eelmist. Liiga kriitiline ma ikkagi ka ei oleks, sest tegelikult oli "Me tusameele talv" üle keskmise hea kindlasti ja kuigi ma pidin ennast vahepeal natuke distsiplineerima, et edasi lugeda, siis igav see ka ei olnud. Alustuseks olid juba kirjeldused meisterlikud. Peategelane Ethan tundus algul lihtsalt mõnus ja lustlik poesell, kellel on äärmiselt võluv naine ja kaks täiesti tavalist teismelist last. Aga nagu heas raamatus ikka, hakkavad karakterid aja jooksul end näitama hoopis teisest küljest ja lõpuks tuleb välja, et meie lõbus Ethan oskab tegelikult vägagi kavalalt ja külma peaga planeerida ja manipuleerida. Samasuguste joontega esineb peatselt ka poeg Allen.  

Kirjandusteadlased väidavad, et "Me tusameele talv" loob sümboli Ameerika ühiskonna roiskumisest ja moraalsest allakäigust. Tõepoolest, Ethan läheb ka seda teed, mida ta ise sisimas õigeks ei pea, aga mis sa ikka ära teed, kui naine ja lapsed avaldavad pehmemal või vähem pehmemal määral survet paremale elujärjele jõudmiseks ja mida ta siis tegelikult nii väga teebki, mida ei ole kõik paremal elujärjel olevad kaaskodanikud juba enne teda teinud. Ega ma muidugi ei tea, kas kokkuvarisemise äärele viivad Ethani tema enda mahhinatsioonid (millest ta ometigi täiesti puhta poisina välja on tulnud) või see, kuidas ta korraks juba tähe staatusesse katapulteeritud poeg petmise eest sama kiiresti mutta vajub. Samuti ei tea me lõpuni, kas Alleni õde juhtis venna petturlusele tähelepanu moraali sunnil või lihtsalt kadedusest ja soovist ära panna. Lahtisi otsi jääb palju. 

Ja nii ma jõudsingi arvamusele, et kui Ethan nüüd oma kokku varisemisest üldse üle saab, siis seda tänu oma naisele, kes alguses tundub küll selline lillelaps, kes lihtsalt niisama ilu pärast õitseb, aga ikka ja jälle suudab poole lausega või mingi vihjega mõista anda, et pole ta midagi nii lihtsake, ja juhtida asjade käiku vaikselt, taktitundeliselt ja samas jäägitu lojaalsuse ja armastusega oma abikaasa vastu. Ethani ja Mary omavahelise suhtluse loomulik kergus oli kindlasti üks meeldivamaid külgi raamatus, eriti võluvad olid hellitusnimed, millega Ethan oma naist lausa üle külvab. 

Kui ma nüüd ühel ilusal päeval "Vihakobarad" ka veel loetud saan, siis on mul põhimõtteliselt Steinbeckile tiir peale tehtud, sest kuigi tal paar raamatut veel on, siis need ei ole enam nii märgilised. 

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

"Sinu elus saab olema hetki, kus sa küsid endalt, kas sa oled üleüldse midagi õigesti teinud," ütles ta. "See on täiesti normaalne. See on ka üks raske küsimus. Saja kaheksakümne kilo ringis, ütleksin ma. Aga see on küsimus, millele on vastus olemas. Enamasti kerkib see küsimus üles hilisemas elus. Ma ei tea, kas meie Selmaga oleme siis veel olemas. Seepärast ütlen ma seda sulle praegu: kui asi on sealmaal, kui see küsimus üles kerkib ja sulle midagi kohe pähe ei turgata, siis tuleta meelde, et sa oled oma vanaema ja minu väga õnnelikuks teinud, nii õnnelikuks, et sellest piisab terveks eluks selle algusest kuni lõpuni."

Kõik inimesed maakeral on teeninud ära selle, et neil oleks oma Selma ja oma Optik. Selma ja Optik on inimesed, kes raamatu jooksul aina kasvavad, kuigi nad on juba päris alguses täiesti täiskasvanud. Kasvavad suuremaks kui elu. Nad on Luise Põhjanael, tema ilmasammas ja piksevarras. Nad on vanaema ja vanaisa (kuigi Optik ei olegi tegelikult vanaisa), kes alati on, kes alati kuulavad ja kes kritiseerimise asemel aitavad sul endast sotti saada, kuigi sa ise ehk endast sotti ei saa. Ja igal Selmal on vaja, et tal oleks üks Optik, kes kannab endaga üht elusuurt saladust ja alles enne lõppu kingib Selmale "nii palju alguseid". 

Selma ja Optiku meelest peavad inimesed olema just sellised, nagu nad on, olgu tegemist oma kohustuste juurest maailma sisse laskma läinud pojaga (kes on küll ainult Selma poeg), ebauskliku meheõega või buda mungaga. Ainsana ei lepi nad joodikust jõhkardiga, kes oma väikese poja elu raskeks teeb, aga kui see väike poeg igaveseks kümneaastaseks jääbki, teevad Selma ja Optik kõik, et murdunud isa ei peaks hetkekski oma kurbusega üksi jääma. Ja ka Luise mitte.

"Ma ei taha üles ärgata," ütlesin ma. Ja ühe üürikese viivu oli kuulda ainult reisiäratuskella tiksumist. 
"Ma tean," ütles Selma lõpuks. "Aga me oleksime väga rõõmsad, kui sa suudaksid siiski selle kasuks otsustada."

Selma on vanaema, kes võtab Luise ja kogu tema maailma raskuse enda kanda, kui Luise parima sõbra kaotuse järel ise ennast enam kanda ei suuda. See on ilmselt raamatu suurim ja täpseim metafoor, mida siit minu juurest näha võis (sest igaüks näeb ju asju mitte nii, nagu teine inimene, vaid nii, nagu sinu juurest näha võib). Selma roll oli olla iseenesestmõistetavalt kohal, iseenesestmõistevalt toeks, kõigi jaoks. Mitte vastupidi.

Selma meelest oli alati liiga tülikas lasta end aidata. Kõige tülikam oli seejuures tagantjärele tänamine, leidis ta. Pigem kukuks ta katkiselt redelilt alla, saaks pigem lambijuhtmest elektrilöögi või seljavalu liiga rasketest kottidest, pigem vajuks ta läbi oma korteri põranda, kui et peaks abi paluma ja endale pärast tänamisega tüli tegema.

Ja siis on ju veel Alaska, iiri hundikoera sugemetega suur hall segavereline hiiglane, kes oskab eksternaliseerida kapseldunud valu. Ja Frederik. Mees, kes ei peaks, aga ikkagi tuleb. Läheb, aga ei lahku. Oma neljale ilmasambale toetudes saab Luise rahus ennast otsida ning leida ka julguse olla, kes ta olema peab. 

Vaadates, kuidas uks sulgub, mõtlesin ma sellele, mida Frederik oli öelnud, et ta oli otsustanud valida selle tee, ja mõtlesin, et mina pole veel iial midagi valinud, pigem on kõik mulle alati osaks langenud, ma mõtlesin, et ma pole millelegi tõeliselt "jah" öelnud, vaid jätnud alati vaid "ei" ütlemata. 

"Mida siit näha võib" on võrreldav Frederik Backmani raamatuga "Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust". Need on raamatud, mida lugedes tahaksid nii väga, et kõigil maailma lastel oleksid sellised vanaemad, kelle kohta kehtib üks telekast kuuldud lause: "Kui lapse elus on midagi halvasti, siis ei ole pehmemat kohta kui vanaema süli, kus ennast jälle paremini tundma hakata." 

Agatha Christie "Pärast matust"

Ma arvan, et suurem osa raamatusõpru on mingi hulga Agatha Christie raamatuid lugenud ja ETV on hoolitsenud selle eest, et me kõik oleksime Hercule Poirot' sarjale kolm tiiru peale teinud. Sellessamas sarjas on ka "Pärast matust" täiesti olemas ja ma mäletasin sealt tegelikult nii seda, kes oli pahalane, kui ka motiivi. Aga Christie raamatud on laias laastus ikkagi üle loetav kraam, seega mõtlesin, et teen vahelduseks ühe klassikalise krimka. 

Agatha Christie suhtes mul pretensioonid puuduvad. Tema lood on alati head ja Poirot' mõttekäigud jõuavadki alles mitmendal korral päriselt kohale. Esimene kord imestad, aga teine kord juba näed, kus ta korjas oma terakese siit ja teise sealt. Mulle tegelikult meeldivad tema raamatud seda rohkem, mida vähem on seal tegelasi, sest ka siin läks mul ikka aeg-ajalt meelest, kes on kadunukese õde või vend, kes on õe või vennaga abielus olnud (sest õde või vend on surnud) või kes on nende lapsed või laste abikaasad. Päris mitu korda pidin jälle lahti tegema raamatu alguses oleva sugupuu, aga no hea seegi, et see seal üldse oli.  

"Pärast matust" on raamat, kus süüdlast esimesel korral ära arvata on peaaegu võimatu. Tegelikult on Christie raamatud suuresti sellised ja ma vist olen ainult üks kord mõrvari ära arvanud. Sedagi ainult tänu sellele, et ma olin kaval ja ütlesin endale, et tema tundub kõige vähem tõenäoline, järelikult tema on – ja nii oligi. Ma olin siis muidugi ka väga noor, võib-olla nüüd oleks kergem, aga we will never know. Siinses loos oli motiiv küll väga hästi peidus. Ainult seda mõtlesin, et süüdlane ei paistnud küll tegelikult selline naine, kes nii keerulise loo välja suutis mõelda ja samm sammu haaval paika panna. Aga noh, mine tea. 

Küll aga on raamatul "hea üheksakümnendate kvaliteet". See oli aeg, kus palju ja kiiresti tõlgiti ja kirjastati ning samamoodi ilmus ajalehti igast mutimullaaugust. Tuli teha raha, ja kärmelt. Ei olnud siis imeasi, kui sõnu poolitati sealt, kus rida otsa sai, ja toimetajatele vist üldse liiga palju raha kulutada ei tahetud. Kes see nüüd teab, kas tõlkija oli veel kogenematu või mis teema selle toimetamisega oli, aga nii kahju kui mul seda ka öelda pole, eestikeelne tekst on küll suhteliselt õnnetul järjel. Ma õpetan oma gümnasistidele ikka, et kehva tõlke tunnete ära sellest, et te teate täpselt, mis sõnastus seal inglise keeles oli. Samuti olen ma teinud endale sellest südameasja, et modaaltegusõnu õpetades räägin ma neile hingestatult, kuidas "he must be hungry" ei tähenda, et ta peab näljane olema. No ei pea, täiskasvanud inimene, vaba tahe, sööb, millal tahab. Kui ei ole just vangis või koonduslaagris või ei pea dieeti. See raamat oli seda tüüpi vigu üsna täis, muust lauseehitusest rääkimata. Aga kui ma selle võin ka veel lihtsalt kõhuvaluga ära kannatada, siis idiomaatiliste väljendite otsetõlge paneb mu aju valutama ja nende puudust ka ei olnud. 

Varrak on selle 2010 uuesti välja andnud, samas tõlkes, aga ma ei oska öelda, kas seda on vahepeal toimetatud ka. Soovitan raamatukogus või -poes natuke lapata, sest minu väljaandes oli selliseid halbu valikuid võib-olla mitte igal leheküljel, aga see-eest teistel lehekülgedel tasakaalustamiseks jälle mitu. Kõige kindlam on muidugi lugeda originaalis. 

Gerald Durrell "Kolm piletit Adventure'isse"

Miskipärast soovisid Guyana kütid, et neile makstaks püütud boade ja anakondade eest pikkuse pealt, seega tuli alati madu välja võtta ja ära mõõta, hoolimata sellest, mis tujus ta parajasti juhtus olema. See anakonda juhtus olema äärmiselt halvas tujus. Aja jooksul sai mulle küll selgeks, et ainult väga harukordsel juhul võib leida mõne anakonda, kes ei oleks halvas tujus, kuid tol hetkel ei olnud ma veel nende sandist iseloomust teadlik. 

Lugemise väljakutse grupis on sel aastal minu suureks rõõmuks Gerald Durrelli punkt, kuid selle tasakaalustamiseks otsustati minu suureks meelehärmiks, et "Minu pere ja muud loomad" see ei peaks olema ("lugege midagi muud ka"). Tegelikult mul liiga palju vahet pole, millist Durrelli raamatut kätte võtta, sest need on kõik üks puhas kuld ja lust. Võib-olla ma oleksin isegi eelistanud kõike arvestades lugeda Bafuti fonni seiklusi ("Võeh, torre tants."), aga maakodus jäi riiulil silma "Kolm piletit Adventure'isse" ja miks siis mitte. 

Omavahel öeldes olen ma seda enne ka lugenud, aga ammu. Pärast "Taimetoitlast" tasakaalustas see mu maailma jälle ilusti ära. Durrell on kirjanik, kes võib vist telefoniraamatu ka naljakaks kirjutada. Nii lühikese vaheaja järel oli see juba teine raamat, mis pani mind rõdul lugedes naabrite rõõmuks korduvalt valjusti naerma, oli see siis hoko Cuthberti pärast, kes oli inimeste seltskonna ja kontakti järgi hull, sipelgakaru püüdmise seiklus kuskil pampa pärapõrgus või väike sipelgakaru kohaliku nimega Issand Olgu Kiidetud. 

Huumor on raamatus siiski lisandväärtus. Põhiline teema on ikkagi Lõuna-Ameerika fauna ja sellega kaasnevalt loomulikult ka floora. Kui me saame kord juba mööda sellest, et mõne inimese jaoks on selline loomade kogumine ja loomaaiad üldse moraalselt mõistmatu kontseptsioon (kuigi loomaaiad on ülipalju teinud ära ka liikide säilimise nimel) ning sellest, et tänapäeval avaldataks see raamat kindlasti toimetajapoolsete muudatustega kohalike nimetuses (mustanahalised ja põlisameeriklased on seal ikka veel nn vanade nimedega), siis on see üks tore ja õpetlik loodusraamat. Kuna must-valged joonistused ei anna edasi piisavalt head pilti, siis ma guugeldasin neid loomi ja linde lugemise kõrvale värvifotodena vaatamiseks ja mõistsin kindlasti paremini, mis neid isendeid seal nii eriliseks tegi. 

Ja hoopis eraldi teema on selles loos Bob, kes pole hoopiski isegi kaugelt mitte zooloog või algselt kuidagi selle ekspeditsiooniga seotud. Bob on kunstnik, kellega nad oma reisi alguses kohtuvad. Ta on tulnud kohalikke maalima, aga kuna ta ei saa soovitud küladesse liigse veerohkuse tõttu minna, ei viitsi ta ka niisama passida ja läheb lihtsalt grupiga kaasa. Ma ei tea, kas ta päris hästi ette kujutas, mis afääri ta ennast segada laskis, aga ta on minu meelest täiesti ideaalne täiendus kogu ekspeditsioonile. Tegelikult ei olegi nagu kogu reisi jooksul kuidagi aru saada, nagu ta poleks algusest peale selle grupi osa ja samal eesmärgil Guyanasse tulnud. Ta otsib ja püüab loomi samasuguse innu ja surmapõlgavusega kui kõik teised. 

Durrellil on oskus kirjutada loodusteaduslikud faktid kergesti mõistetavaks ja emotsioonid tuntavaks. Ma ei tea, kui populaarne ta praegu võiks nooremate seas olla, aga meie põlvkond on ikkagi Durrelliga üles kasvanud. 

Durrell jättis endast maha loomaaia ja loodusfondi (mille patroon on printsess Anne) ning tema järgi on nimetatud muuhulgas Durrelli öögeko ja üks Madagaskaril elav mangust. 

Han Kang "The Vegetarian"

Kui teil on mingil põhjusel jäänud mulje, et ma armastan valimatult kõiki raamatuid, mida ma loen, siis ei. Pigem on asi selles, et ma valin oma lugemismaterjali üsna suure hoolega ja nii kipubki juhtuma, et lugemisrõõmu on mu elus võrreldes pettumustega ohtralt ja blogis on väga valdav enamus kiitvaid arvamusi. Aga see konkreetne raamat ei haakinud üldse.

Samas võitis Han Kang eelmisel aastal Nobeli kirjanduspreemia. Ilmselt see inimese psühholoogia haprus ja sisemised traumad on teema, millest kirjutama peab. Mul oli pigem probleeme nende probleemide "pakendamisega" ehk sellega, kuidas Han Kang seda edasi andis. Ma olen lugenud küll ja veel raamatuid, mis lahkavad samu probleeme ja lasevad samamoodi lugejal tegelaste mõttemaailmaga kaasa jalutada, aga "Taimetoitlane" ei veennud mind ja ma ei suutnud põhimõtteliselt ühelgi hetkel tegelastega samastuda ehk lõpuni välja päriselt mõista. Võib-olla jäi minu jaoks alustuseks nõrgaks ka põhjendus, miks peategelane üldse taimetoitlaseks hakkas. Trigerdus muidugi oli, aga see pidi ka kuskilt alguse saama ja see oligi minu jaoks kõige suurem probleem, sest juurpõhjused jäid arusaamatuks kõigi kolme seotud loo tegelaste puhul. Midagi seal nagu oli, aga no kui jääb puudu, siis jääb puudu. 

Kuid mida vähem oli põhjendusi, seda enam oli ebameeldivaid, veriseid ja isegi pea tülgastavaid stseene. Ja teine osa, kuigi ehk kõige kunstilisem ja potentsiaalselt kaunim, läks minu jaoks (taas kord põhjendamatult) liigagi graafiliseks. Kõiki saadud auhindu silmas pidades oli see graafilisus ilmselt kunstiline võte ja teenis mingit eesmärki, aga no las ta siis teenis. Samuti saan ma aru, et Yeong-hye nägemus enda puuks muutumisest kandis endas psühholoogilist pinget ja ma ei tea, mida kõike veel, aga näiteks Charlotte Weize "Rosaarium" suutis inimese ja taime sümbioosi väga palju usutavamalt edasi anda. 

Kindlasti on "Taimetoitlasel" oma lugejaskond ja fännid. Absoluutselt kindlasti ei julge ma öelda, et see on halb raamat, sest nagu näha ka Goodreadsi keskmisest hindest, on see paljudele meeldinud ja auhindu on ta ka võitnud. Pole lihtsalt minu kirjanik ilmselt. 

Väikeseks vinjetiks siia lõppu ka minu 18-aastase (pean igaks juhuks lisama, et kakskeelse) tütre hämmeldus: "Mis mõttes on raamatu pealkiri "The Vegetarian", kui seal on literally chicken wing on the front cover??" :D

Olavi Antons "Minu Saaremaa. Kompassiga sisepagulane"

Aitäh Petrone Prindile, kes mind ahjusooja raamatuga rõõmustas! 

Olavi Antonsi nimi on ehk nii mõnelegi blogilugejale tuntud "Minu Tenerife" teise versiooni kirjutajana. Mina seda lugenud ei olnud, seega lähenesin talle täiesti puhtalt lehelt. Aga noh, Saaremaast kirjutatud raamatut ei saa ju ometi lugemata jätta. (See, et Olavi Antons mulle tegelikult juba lapsepõlves tuntud oli, seda Aleksander Aleksandrov nooremana õudust ja õõva külvanud telelavastusest "Kollane mask", sain ma alles esitlusel teada.) 

Ma tõesti ei mäleta, mis oli see raamat, mida ma viimati nii suure lustiga lugesin. Naersin valju häälega lugematu arv kordi, seda kahel põhjusel. Esiteks algab Olavi Antonsi Saaremaa juba sellest ajast, kui see oli piiritsoon ja noore ehitusmalevlasena seal asju juhtub, nagu malevates ikka (need seiklused on vahepeal võrdselt uskumatud ja koomilised). Huvitav oleks kuulda, mida sellest kõigest arvavad tänapäeva noored ja kui palju see neid üldse kõnetab, aga minu jaoks oli see kõik homeeriliselt naljakas. Näiteks kasvõi see, kuidas nad ennast kiilaks ajasid ja juba Tallinnas tulid nende käest võhivõõrad vene patsaanid küsima, millal nad välja said ja kas nad Serõid teavad ja kas Goga on veel Patareis või läks juba tsooni. See, et nad lossi restaureerisid ja kuskile gooti stiilis välikemmergu ehitasid, on puhas boonus. 

Teiseks, nagu juba natuke võis ka aimata, on Antons väga mõnus kirjamees. Jutt tal kohe jookseb ja ta oskab naljaka asja väga naljakaks kirjutada. Ja isegi kui pole naljakas, siis lugeda on ikka hea, sest raamat on tõesti hoogne. On ka, millest kirjutada, sest mõni inimene kohe satub oma teel väga huvitavate persoonidega kokku (kui paljud meist ikka on täiesti kogemata kohvikus ühise tuttava kaudu ühe suvalise Pauliga juttu rääkinud ja siis saanud teada, et see on Paul Saagpakk). Samuti teeb ta paljuski oma Saaremaale ostetud maja korda ise, oma kätega, ja ka seda kõike on hea jälgida. 

Veel üks väga suur pluss on see, et "Minu Saaremaa" on küll Olavi Antonsi lugu, aga ta on väga oskuslikult ja parajal määral suutnud sisse kirjutada ka Saaremaad ja selle ajalugu. Isegi kohalikul on siit üht-teist õppida. Näiteks mina küll ei teadnud, et Martin Körber korjas aastaid Saaremaal töö-, pulma- ja matuselaule, aga ei saanud neid välja anda, kuna kirjastajad keeldusid – laulud olid kõik liiga roppude sõnadega. :) 

Aeg-ajalt on ka lihtsalt häid tähelepanekuid. Näiteks kohalikust ajakirjandusest: "Kirjutada iga päev leht täis sellest, et eile ei juhtunud meie saarel mitte midagi märkimisväärset, ning sealjuures teha seda konkurendist köitvamalt – see on ajakirjanduslik kangelastegu."

Muide, seda kuulsin ma ka esimest korda, et need, kes Saaremaal elavad, on püsikud, ja suvitajad suvikud. 

Ma jääksingi siin neid erinevaid toredaid leide kirjeldama, aga ausalt, lugege ise, sest "Minu Saaremaa" on üks mõnus, värvikas ja mahlakas raamat, mis vähemalt minu põlvkonnale väga palju äratundmisrõõmu pakub. Ja Olavi Antons tundub olevat inimene, kelle tuttavad võivad olla õnnelikud, et ta nende tuttav on, sest igav tema seltskond ei tundu olevat. :) 

Eia Uus "Kirjad Buenos Airesest"

Aastate viisi Tallinnas elades on võimalik unustada, kui hea su elu tegelikult on, kui enesestmõistetav sulle tundub, et sul on süüa ja kõik tuttavad mehed ei ole sõjas ja su vanaema on elus ja sa pole tegelikult pidanud elus tegema peaaegu mitte midagi, mida sa pole tahtnud. Kuidas on võimalik, et me argipäeval sellise õnne unustame?

Koolilõpukink #5/5

Inimesega võib vahel juhtuda nii, et kõik on justkui hästi, aga ühel hetkel leiad, et kui sa nüüd kohe õhuvahetust ei saa, siis sa plahvatad või katkeb midagi sinus lõplikult. Nagu autor ütleb: "Ma hakkasin kaotama tunnet, et maailm on imede ime." Kui selg on vastu seina, tuleb leida väljapääs. Sinna, kus on õhku. Eia Uus teadis täpselt, endalegi suureks üllatuseks, et see koht on Buenos Aires. See pani ta südame plõhkama (plahvamata ja õhkama samaaegselt). 

Eks me ju kujutame kõik ette, et füüsiline õhk seal küll suurem asi ei ole. Nagu selgub, on Argentina iluoperatsioonide arvult esirinnas, ilmselt sellepärast, et saastatud õhk mängib oma rolli inimeste välimuse kiires vananemises. Samuti oleme kursis sellega, et Ladina-Ameerika pole vist kuskil mingi turvalisuse kants (Eia Uus oma sõnul "õnneks ei teadnud, kui ohtlik riik see on"). Kohale jõudes ongi kõik täiesti võõras, keelest ei saa aru, pole aimugi, kus raha vahetada ja kraanist tuleb mingit pruunikat vett. Aga üks ankur peab inimesel olema ja mis võiks üldse paremini ankurdada kui üks hea, mõnus, aurav tass üdini tuttavat kohvi! Kui see ankur on leitud, ükskõik kui veider ta sellepärast kohalikele mate-sõpradele ka ei tunduks, võib elu avatud silmadega vaadata. 

Loomingulise inimesena on Eia jaoks kõik pisiasjad väärt märkamist. Kui ta sööb värvikat kohalikku salatit, tunneb ta "kõigi nende värvide maitset". Talle meeldib kohalik äärmiselt eklektiline arhitektuur. Ta hakkab kohalikul kirjandusfestivalil suhtlema literaatidega, kellest paar tükki saavad tema headeks sõpradeks ja kes teda veavad kohalikes kirjanike ja nende teostega seotud kohtades ringi ja õpetavad talle palju rohkem, kui ta muidu oleks avastada jõudnud. Nad küsivad küsimusi, mida keegi pole temalt varem küsinud (Miks sa oma meest armastad, kuidas sa kirjutad, kui kokaiini ei tarvita, mis su halvim mälestus on või mida sa kardad?) Ta saab teada, et tänaval otse pudelist veini juua mitte ainult ei tohi, vaid lausa peab. Ta näeb, kuidas metroos või poes annavad kõik muusikutele raha või ostavad nende käest pastakaid, mida nendel ilmselt vaja ei ole, kuna finantskriisis on paljud inimesed kõik kaotanud ja nüüd löövad kõik, kel vähegi võimalik, kaasa, et inimesi raskest ajast üle aidata. Ja kõigele lisaks on Buenos Aires koht, kus on maailmas kõige rohkem raamatupoode elanike kohta maailmas. Kuhu veel oleks üks kirjanik pidanud pagema? 

Kuude möödudes jõuab Eia punkti, kuhu ta tahtiski jõuda. Tal on nüüd oma Buenos Aires, mis ei koosne mitte külastatud vaatamisväärsustest, vaid hetkedest. Ta teab, et tema Buenos Aires ei ole kõigi oma. Sellele kõigele lisab omamoodi võlu teadmine, et ta ei tule enam kunagi siia tagasi. Aga ta on õppinud, et "kui praegune tundub halb, ei tähenda see, et hiljem praegusele tagasi vaadates see ikka halb paistab". Ja lõppude lõpuks võiksime me kõik nõustuda tsitaadiga, mille ta oma eneseotsingute ajal lugedes raamatust leidis: 

Sa oled raamatud, mida loed, filmid, mida vaatad, muusika, mida kuulad, inimesed, keda kohtad, ja unistused, mida unistad, ning vestlused, milles osaled. Sa oled see, mille nendest kaasa võtad. Sa oled ookeani hääl, sõõm värsket õhku, kõige heledam valgus ja kõige tumedam nurk. Sa oled kogum igast kogemusest, mis su elus on olnud. Sa oled iga päeva iga sekund.

Sebastian Fitzek "Kinnimõistetu"

Koolilõpukink #4/5

No nii. Ma olen siin blogis muhekrimisid tutvustades päris mitu korda öelnud, et küll on tore, kui pinget on parasjagu, mitte üle võlli. Siin oli nüüd minu jaoks üle võlli. See omakorda ei tähenda, et see kuidagi kehva raamat oli. Ma olen lihtsalt ise selline inimene, kes pigem ei taha lugeda igasugu õudustest ja sarimõrvaritest, kellel ka tulevad kuidagi üle mõistuse "loomingulised" ideed. Lisaks on mul alates sellest, kui ise lapsed sain, nulltolerants lastega toimuvate õuduste vastu. Kahjuks ei saa eitada, et kõik need jubedused toimuvad, et kõike seda on maailmas liigagi palju. Aga ikkagi ei suuda ma ise selliseid raamatuid põnevusega lugeda või filme vaadata. 

Kui röövitakse või tapetakse lapsi, mis on raamatus kandev teema, on juba minu jaoks sada häirekella helisemas. Lisaks sellele oli seal minu silmis isegi süžeed arvestades pisut liiga palju jõhkrust ja kontide murdumise praginat. Mulle ausalt jäi mõnes kohas täiesti arusaamatuks, mis kogu selle tooruse mõte oli, sest ma ei suutnud enda jaoks põhjendada, kuidas sellises asutuses selliseid asju juhtuda üldse lasta sai. 

Küll aga pean ma tunnistama, et kui ma raamatuga juba päris lõpplahenduseni jõudsin, siis lahustusid nii mõnedki pea kohale kerkinud loogikaküsimärgid. Ja sellist pööret veel lõpus, nagu sealt tuli, poleks ma tõesti absoluutselt oodanud. Seega, kokkuvõttes jäime ikkagi plussi. 

Mis mulle aga tõesti väga meeldis, oli raamatu lõpus olev tänuavalduste osa. Kuna ma Fitzekit varem lugenud polnud, siis oli see minu jaoks täiesti uus lahendus (kuigi mulle jäi vähemalt mulje, et tema puhul on see traditsiooniline): tänuavaldused olid mini-põneviku vormis. See oli lõbus ja kahtlemata geniaalne.  

Ma usun, et "Kinnimõistetu" on raamat, mis läheb väga hästi peale näiteks Stephen Kingi või nordic noir'i austajatele. Mina ise jään pigem siiski oma liistude ehk muhekrimide juurde. 

Margaret Atwood "Kassisilm"

Väikesed tüdrukud on kenad ja väikesed ainult täiskasvanutele. Üksteisele ei ole nad kenad. Nad on elusuurused.

***

Keegi ei ole kunagi ainult üksainuke.

Koolilõpukink #3/2025 

Ei mäletagi, kui palju kordi on koolis õpetajatega ja ka muudes seltskondades tulnud juttu sellest, et poiste kiusamine võib küll olla väga jõhker, aga tüdrukute oma on salakavalam ja valusam, kui nad selle kord juba pähe võtavad. "Kassisilm" võiks selles mõttes olla kohustuslik kirjandus kõigile õpetajatele, kes töötavad noorema ja keskmise kooliastmega. 

Elaine on üsna ebatüüpilise lapsepõlvega tüdruk. Tema kõige esimesed eluaastad mööduvad pere ja entomoloogist isaga autos elades ja mööda metsi putukaid taga ajades. Kui aga juba Torontosse kolitakse, lähevad lapsed päris kooli ja neile tekivad sõbrad. Elaine'i sõpruskond koosneb alguses kahest tüdrukust, aga pärast esimest kooliaastat ja järjekordset putukasuve kolib naabrusesse uus tüdruk Cordelia. Ja juba varsti muutub kõik ja ühtäkki algab Elaine'i "parandamine". Ei kõlba tema rüht, ei kõnnak, ei naeratus. See on igapäevane töötlemine, mille vastu Elaine on jõuetu. 

Mina pean omaette aknalaual istuma, sest nad ei räägi minuga. Ma olen midagi valesti teinud, aga ma ei tea, mida, sest nad ei ütle mulle. (---) Ma lihtsalt ei anna mõõtu välja, kuigi nemad aina annavad mulle igati võimaluse. Ma pean paremaks saama. Aga milles paremaks?

On lihtne võidelda ja hakata vastu, kui sulle on selge, mille vastu sa võitled. Aga kui sa oled lihtsalt üks väike tüdruk, kellel ei ole elus ühtki varasemat sõprussuhet olnud, siis sa ei pruugi isegi teada, et see oleks koht, kus võidelda ja vastu hakata. 

Cordelia ei tee niisuguseid asju ega oma minu üle niisugust võimu sellepärast, et ta oleks minu vaenlane. --- Cordelia on mu sõber. Ma meeldin talle, ta tahab mind aidata, nad kõik tahavad. 

Noorem kooliiga. Kujunemise aastad, kogenematuse aastad. Rõõmsa uudishimu aastad – kui sul veab ja sinu elus ei ole Cordeliaid. Aga kui on, siis on need ikkagi kujunemise aastad. Siit võib alata eluaegne stressi välja elamine endale ise valu tekitades, võimetus luua sügavaid ja toetavaid sõprussuhteid teiste naistega, kibestumus ja õelus eriti inimeste vastu, kes sind kunagi on alt vedanud. Ja õnnelik on see inimene, kellest saab kunstnik ja kes saab kogu oma lapsepõlve maalidesse kristalliseerida nagu Elaine. Sest selge on see, et isegi kui elu pöörab uue lehe ja tuuled hakkavad puhuma vastassuunas, istub see lapsepõlv sinus ikka edasi. 

Atwood on taas suutnud kirjutada raamatu, milles on valu, mõistmist, võimalusi ja paranemist. Ta ei jäta lugejat teadmatusse ka selles suhtes, mis on Cordelia käitumise tagamaad, aga samas on siiski täiesti selge, et ega põhjuste mõistmine Elaine'i eriti ei aita, sest mis tehtud, see tehtud. On asju, millele võib olla küll selgitus, aga mitte vabandust. Romantilisemates raamatutes oleks Elaine'i hilisem "tagasi tegemine" kindlasti talle suurt rahuldust pakkunud, aga Atwood on realist ja mitte mingisugust rõõmu või pööret Elaine'i ellu sellega ka ei tule. See ei anna talle üldse mitte midagi. Mineviku kokku pakkimiseni on veel aastaid. Aastakümneid. 

Pean taas mainima ka seda, et kui tõlkija (Tiia Rinne) suudab panna mind Sõnaveebi lehte külastama, siis on raamat läinud ka hariduslikus mõttes asja ette. Võin nüüd ka kõigile teile rääkida, et hepikus on edevus, hellitatus, pirtsakus; soosid on pluusi või jaki vöökohast allapoole jäävad hõlmad ja kunnatu tähendab teistega sobimatut, halba või pahelist. Palun väga. 

Helge suvelugemine "Kassisilm" muidugi ei ole, sellest saite ilmselt juba aru. Küll on see aga Atwoodi peaaegu halastamatult detailne realism oma tuntud headuses.  

Lisan pildi, mis sündis juhuste kokkulangevuse tahtel – täiesti kogemata juhtus nii, et küünetehnik tegi mulle viimased küüned tehnikas, mille nimi on kassisilm. Pildil niisiis kassisilmade kokkutulek. :) 

Freida McFadden "Õpetaja"

Koolilõpukink #2/5 

Freida McFadden on, üllatus küll, praktiseeriv arst, kes on spetsialiseerunud ajukahjustustele. Ilmselt on see üks õnnelik põhjus, miks ta oma põnevikele on lisanud psühholoogilise poole. Lugedes ma seda veel ei teadnud ja tegelikult alustasingi täiesti puhtalt lehelt, sest ma pole tema raamatuid enne lugenud, kuigi olen nüüd aru saanud, et näiteks "Koduabiline" on ikka väga suur hitt. Mina lihtsalt skrollisin raamatupoe leheküljel ringi ja nii kaas kui kirjeldus tundusid kuidagi paljutõotavad. 

McFaddenil on oskus kohe algusest lugu käima tõmmata. Lühikeste peatükkide trikk toimis ka väga hästi, sest kuna lugu kirjutatakse erinevate tegelaste seisukohast, tekib kergesti see tahan-kohe-teada-mis-juhtub sündroom. Sest järgmine peatükk on ju ainult kaks lehekülge. Ja järgmine on ka ainult kolm lehekülge. Nii see 311. lehekülg märkamatult kätte jõudis. 

Ma pean tunnistama, et ma tegin raamatut lugedes midagi, mida ma ei mäleta, et ma oleksin kunagi varem teinud: ütlesin vist kolm korda täiesti valjusti: "Ah selline tõbras sa oledki!" mingite variatsioonidega. Kusjuures kogu aeg sama tegelase kohta ja erinevatel põhjustel. Tegelikult on siin päris mitu tegelast üsna usutavalt kompleksseks kirjutatud ja mulle kui koolimaailmas töötanud inimesele tundus see kõik kahetsusväärselt usutav. Loomulikult leiab ka selles loos kinnitust põhimõte, mida tunneme tänu Hercule Poirot'le: kõigil on midagi varjata ja kõik valetavad millegi kohta. 

Lugu ise on põnev ja nagu tagakaas lubab, pakub ootamatuid süžeepöördeid lõpuni välja. Ma päris lõppu jõudes mõtlesin, et kas ta nüüd pakkus üle, aga kui see nii ka oli, las ta siis oli. Kui eesmärk oli viimase leheküljeni lugejat üllatada, siis igatahes see õnnestus. 

Lõppkokkuvõttes on see üks hädaorg, kui sa avastad järjekordse uue kirjaniku ja/või sarja, mida sa nüüd kindlasti tahad edasi lugeda. See lugemisjärjekorras olevate raamatute rivi on nagunii aukartustäratav. Aga McFadden on kindlasti kirjanik, kellel tasub pilk peal hoida.