Christoffer Holst "Hinnaline saak" / "Hõrk pimedus"

Mis nende muhekrimidega ikka nii väga muud teha, kui kimpu siduda ja koos ära blogida. :) 

Tundub, et see Holsti sari (mida on kokku hetkel kolm raamatut eesti keeles ja tundub, et rohkem praegu pole ka originaalis) on üks ääretult tore suvelugemine. Lubati muhekrimi ja kui üldse kellegi surma hõlmavaid raamatuid nii nimetada saab, siis võrreldes Kepleriga (keda ma pole ikka veel julgenud lugeda) on see ikka jah selline mõnusa kohvitassiga jalad murus lugemine. 

Taustalugu ehk siis läbivate tegelastega selgroog hõlmab Louise Collinsit, 70-aastast tõelist daami ja endist Rootsi naisteajakirjakuningannat, kellele on viisakalt head aega öeldud ja kes leiab uue loomingulise väljakutse oma magnaadist isa hotelliäris üle Rootsi butiikhotelle kujundades. Samaväärne peategelane on sarjas Lina, gurmeepoe omanik ja Louise'i poolõde, kes Louise'iga paarkümmend aastat tagasi tutvus. Hoolimata mügarlikust algusest on neist saanud tõeline tiim, nii elus kui ka mõistatuste lahendamisel. 

Mulle need daamid hullult meeldivad. Nad on mõlemad oma alal väga professionaalsed. Linal on sama palju soojust ja kokakunstioskusi, kui Louise'il stiili ja raha, ja veidral kombel sobivad need kõik omavahel hästi kokku, isegi arvestades nende kolmekümneaastast vanusevahet (või umbes nii see vist oli). 

Mõlemas loos, eriti teises, tundub juba päris lõbus, KUI palju asju seal kokku juhtuvad, et raamatus saaks täpselt nii palju korraga sündida, kui sünnib. No mis nipiga saaks päriselt mitmekümneaastased lood välja kaevuda ja täpselt üks haru Lina ja teine Louise'i nina all.  Aga see ei aja üldse närvi. Lihtsalt muigad ja tõded, et see on kõik põnevuse pärast sinna kokku topitud – ja las siis olla. Raamat ju sellest ainult võidab. 

Netis ringi nuuskides leidsin, et Holst on kirjutanud ka muid raamatuid, aga kuidagi on nende keskmes ikka elustiil ja hea toit, nagu tegelikult ka nendes mõrvalugudes. See vist ongi see muhedam dimensioon, mis ei lase lugudel vaid tumedates värvides olla. Samuti viib iga lugu lugejad erinevasse Rootsi väiksesse, aga imelisse kohta, ja ma juba olen jõudnud neid mõlemaid kohatud paiku ka guugeldada ja tõdeda, et sinna võiks butiikhotelle teha küll. :) 

Storytelis kahjuks kolmandat osa ei ole, aga elu käib väljaspool seda ka. Olen enam kui kindel, et vähemalt selle sarja loen ma lõpuni, aga tema toredate karakterite loomise oskuse lummuses võin ma täiesti realistlikult sattuda ka muude lugude küüsi tema sulest. 

Kindel kergema ja hästi seeditava suvise lugemissalati soovitus! 

Carin Gerhardsen "Isa, ema, lapsed" / "Unelaul"

Paneme need kaks kokku. Sama sari ikkagi (Hammarby), samad tegelased, sama lugu. 

"Piparkoogimaja" järjed ei valmistanud pettumust. Teises osas avastab väike kolmeaastane Hanna, et ema on väikevennaga kuhugi välja läinud ja tema maha jätnud. Ta on ema peale kuri, aga ühe kolmeaastase kohta on ta õnneks väga kraps ja leidlik. 

Samal ajal hakkab Sjöbergi meeskond uurima päris mitut kuritegu, kuid lugeja ei lase end petta ja teab, et kui kriminull hakkab otsast väga haralise kahvliga minema, siis kuskil on ikkagi see kokkusaamise tund ja koht ja mitme kuritöö asemel on tegemist üheainsa kurikaelaga. 

Sjöberg ise, armastav pereisa ja abikaasa, mängib aga eraelus päris ohtlikku mängu tulega, mille on käima lükanud korduv painajalik unenägu. Mõtlesin, et Sjöberg, sa oled ikka nii otu... Samas krutib ennast kiiremini jooksma ka kõrvaltegelaste elu. Petra teeb avastuse, mida ta ei suuda õieti seedidagi, sest kui sa ei saa usaldada ka oma töökaaslast, keda siis üldse? 

"Unelaulus" on aga vaat et kõik tegelased natuke probleemidega. Nagu sageli juhtub, on mõrvatööde põhjused kuskil kaugel minevikus ja nagu ilmneb, on see igiammune juhtum kõiki jäädavalt kahjustanud. Seekord puudutab juhtum üht Sjöbergi kolleegi ka väga isiklikult ja töökaaslastele avanevad tema küljed ja teadmised tema kohta, mida keegi kahtlustanudki ei ole. 

Taustaloos saab Sjöberg oma unenägude selgituse kätte ja tundub, et sellega seoses võiks mõistus ka koju tulla. Lootust selleks tundub olevat. Samuti saab selgeks, et Petra on õnneks olnud valedel jälgedel ja lugeja saab ka teada, kelle jälgedel ta oleks pidanud olema (kui nüüd jälle seda järgmises osas pea peale ei keerata), aga Petra veel mitte. 

Ma pean nõustuma nendega, kes sarja Läckbergi Fjällbackaga võrdlevad. Sarnasusi on palju, nii stiili kui sisu poolest. Ja kuna tublid politseinikud hakkavad mulle juba vaata et armsaks saama, siis praegusel überkiirel perioodil koolis ei julge ma lubada, et aju üldse rohkem vastu võtta suudab kui ladna sulega kirjutatud krimkasid. Eks ma korgin enda premeerimiseks kohe järgmise osa lahti, sest kuidagi peab inimene ennast lohutama, kui 70-leheküljelise õpilasuurimuse kallal terve päev istutud on. :) 

Carin Gerhardsen "Piparkoogimaja"

Hammarby-sarja esimene raamat (ohkan, sest neid on ka kaheksa...). 

Kuigi ka Skandinaaviast ja ilmselt kvalifitseerub ka noir'iks, siis ometi on see pisut helgem vähemalt oma taustaloo poolest, sest peauurija Connyl on äärmiselt tore, armastav ja toetav perekond karja lärmakate, kuid vahvate lastega (kelle sekka kuuluvad ka adopteeritud kaksikud). Samuti ei ole siin ka kuskilt näha mingit nn politseiniku painet: kõik on normaalsed inimesed, saavad omavahel hästi läbi ja ülemused isegi kuulavad oma alluvad täiesti viisakalt ära, kui need täiesti mõjuvatel põhjustel vahel natuke mingist lubatud piirist üle astuvad. 

Lugu ise muidugi nii helge ei ole ja tuhkur hobune ratsutab, surm seljas, läbi mitmegi inimese maja (raamatus pole mingit hobust, ärge otsima hakake). Nagu eelmiseski raamatus, on kuritööde juured kuskil kaugel aastate hämaruses, aga siin peab küll autorile au andma, et ta võtab sellele taustale värvi andmiseks piisavalt aega. On üheselt selge, et mingit vabandust lugeja kellelegi otsima ei pea, aga ometi on võimalik mõista, kuidas ja kust sünnivad inimesed, kes selliseid tegusid ühel hetkel oma elus toime panema hakkavad. Koolikiusamisele pööratakse praegu ikkagi juba õrnas eas õnneks palju rohkem tähelepanu ja ükskõiksuse surmapatus ei saa enam väga kedagi süüdistada. Aga praegu ei ole ka aasta 1968.

Mingid ühised nimetajad Rootsi krimis kindlasti on. Kui oled lugenud Adolfssoni ja Läckbergi raamatuid, siis neis kõigis on palju sarnast – isegi kui lugu ise on üsna võigas või traagiline, siis ometigi paistab vaimusilmas kuskilt kerges suveõhus lehvivate pitskardinate vahelt sisse suviselt soe ja rõõmus päike ja laual aurava kohvitassi kõrval lõhnab värskelt ahjust tulnud kaneelirull. See on mingi je ne sais quoi, milles on kindlasti oma koht politsei usaldusväärsusel. Nad oleks kõik nagu konstaabel Björkid Lillköpingis, sõbralikud, aga turvalisuse etalonid.  

Tjah. Ju ma ikka loen seda sarja edasi ka. 

Fredrik Backman "Karulinn"

Mõni aasta tagasi levis sotsiaalmeedias küsimus: kumba eelistaksid naised metsas kohata – kas karu või tundmatut meest? Vastused šokeerisid paljusid mehi, aga mitte naisi. Sest väga suur osa vastas: "Karu." 

Mitte sellepärast, et karu oleks "nunnu kaisukas", vaid sellepärast, et naiste isiklikud kogemused ja ühiskonnas levivad lood räägivad valusat keelt. (---) Inimesed on ohtlikumad kui loomad. Ja see hirm ei ole välja mõeldud – see on õpitud, seda on kogetud. (Saarte Hääl, Regina Piikmann) 

(Õiendus: Piikmanni karul ei ole mingit seost Karulinna karudega. Aga temaatikal on küll.)

___

Hoki on lihtne sport: kui soov võita on suurem kui hirm kaotada, siis tekib võimalus. Kartes ei võida keegi. 

___

Lapsevanem tunneb end alati liiga väikese tekina. Kuidas iganes sa katta üritad, ikka on kellelgi külm.

___

"Mina kardan ka, isa. Kõike. Pimedust ja ... kõike."
"Mida ma teha saan?"
"Mind armastada."

Tegime kolleegiga Backmani-rohevahetust. Tema sai minult laenuks vanaema-raamatu ja mina temalt Karulinna triloogia, nii et kvantiteedis jäin ma igatahes plussi. 

Fredrik, oh Fredrik, mida sa minuga küll teed? Sa poed inimeste kõige sügavamatesse hingesoppidesse, tirid kõik emotsioonid verilihale, aga siis võtad välja pehmendava palsami ja ravid selle südame, mis raamatutegelaste pärast kildudeks on purunenud, jälle enam-vähem terveks...

Ma arvasin, et "Minu sõbrad" on Backmani kõige süngem raamat. Tuleb välja, et ei ole. "Karulinnaga" läheb Backman teemadesse, mida päise päeva ajal seltskonnas kohvitassi taga arutada ei taheta, ja teeb seda armutult, jõhkra detailsusega, sest keegi peab. Seda nii keskse probleemiga kui kõigi alateemadega, mis ennast sinna tihedalt ümber kerivad nagu püüton ümber saaklooma, sest ükski suur probleem ei teki tühjast kohast. 

Alguses tundub, et Karulinn on üks vahva koht, kus hoki ühendab kogu linna mõne üksiku ebateadliku elemendi erandiga. Hoki annab põhjuse pühenduda, ennast tõestada, olla osa grupist. Ja kuna juunioride meeskond on ennast sel aastal mudast üles töötanud, on kogu linn edust ja triumfiootusest tiine. 

Aga mis on siiski edu hind? Kui sa oled eduka meeskonna kõige suurem staar ja kõik sind imetlevad, kui palju õigusi see sulle annab? Kui oled harjunud võitma, võtma kõiki võite jõuga, mis võite võid sa võtta jõuga väljaspool jäähalli? Ja lõpuks – kes on süüdi ja kes vastutab, kui asjad lähevad täiega metsa ja käest ära, sest keegi pole sulle kunagi millegi kohta öelnud, et seda sa ei saa või ei tohi? 

Backman toob lauale ühe mõeldamatult raske ja julma probleemi, mille vastu ohver on sageli täiesti kaitsetu, eriti kui pärast kujundatakse juhtunust täiesti vastupidine pilt. Sellest ei tule tervena välja mitte keegi. Backman ei tahagi luua illusiooni, nagu keegi saaks traumast üle. Aga kuna ta on täpselt selline kirjanik, nagu ta on, siis suudab ta isegi nii võimatus olukorras näidata, et kõik on võimalik üle elada ja sa ei pea laskma traumal ennast defineerida või jääda ühte hetke kogu eluks kinni. Mitte kunagi ei ole kõik läbi, ja see ongi Backmani suurim võlu – olgu see lein, trauma või ükskõik mis muu, lootus homsele, ülehomsele või järgmise nädala päikesepaistele jääb. Kui kõik laguneb algosakesteks, ka siis on võimalus alustada uuesti ja luua midagi uut, midagi paremat. 

Suur-suur aitäh ka tõlkija Kadri-Liis Haasmale selle eest, et ta sellise loo nii suure tundlikkuse ja pieteediga kirja pani. 

Fredrik Backman "Minu sõbrad"

Täiskasvanud kujutavad alati ette, et nad saavad lapsi kaitsta, takistades neid minemast ohtlikesse kohtadesse, kuid kõik teismelised teavad, et see on mõttetu, sest kõige ohtlikum koht maakeral on meie sees. 

___ 

Siis küsis ta teistelt neljateistaastastelt: "Kas te arvate, et me oleme siis ka veel parimad sõbrad, kui me suureks saame?" 

Selle peale vastas Joar rahulikult: "Ma ei usu, et me kõik elus oleme, kui me suureks saame." 

Nii mõnigi kord on mul Varraku kuuraamatut valides keeruline. Aga kui tuli uus Backman (tlk Kadi-Riin Haasma), siis hoolimata sellest, et ma olin seni lugenud ainult vanaema-raamatut ja Otto-raamatut, teadsin ma kohe, et seda ma tahan. Juba nende kahe eelmise põhjal oli selge, et Backman on kirjanik, keda meil kõigil vaja on, sest tema on üks nendest inimestest, tänu kellele maailm on õige pisut helgem paik, kui ta muidu seda oleks. 

"Minu sõbrad" algab Louisaga, kes "on vilets peaaegu kõiges, aga vihapidamine tuleb tal hästi välja", sest "see pole suurustamisena mõeldud, aga selles on ta tõesti maailmatasemel". Mida sa muud nii hästi veel oskaksidki, kui elul pole sulle juba kaheksateist aastat midagi muud pakkuda olnud kui asju, inimesi ja olukordi, mille peale viha pidada? Mõni lihas on lihtsalt hästi treenitud. 

Maailm, see maailm. Selles on nii palju mõttetuid rikkaid keskealisi ja vanu inimesi, kes kunstinäitusel "ei julge rääkida maalidest seintel, nad kardavad kohutavalt, et võivad valesti arvata, keegi teine peab esimesena midagi ütlema, et oleks teada, mida tohib armastada." See on täis vanemaid, kes "said sageli kuulda, et neil on ebanormaalne laps. Traagilisel kombel jäid nad seda uskuma. Seetõttu jäid nad ilma jumalikust rõõmust saada teada, et neil on eriline laps." See on täis ohte, mis varitsevad purjus pea ja püstiste rusikatega koduseinte vahel. 

Kui seda raamatut oleks kirjutanud näiteks Houellebecq või Dostojevski, siis oleks Louisal ilmselt täbarasti läinud, aga Louisa õnneks oli autoriks Backman. Tema teab väga hästi, kui palju on teismeliste maailmas ebaõiglust, välist kurjust ja halba õnne, aga samas tahab ta kohe kindlasti, et kõik raamatu tegelased ja lugejad teaksid, et kui hull olukord ka poleks, siis võib elul sulle ikkagi mõni üllatus varuks olla, isegi kui sa täiesti juhuslikult sellele üllatusele kuskil kõrvaltänavas otsa jooksed. 

See on minu senistest Backmanitest see kõige tumedam ja süngem, aga kuigi see on leina, vägivalla ja ebaõigluse raamat, on see kohe kindlasti ka lootuse raamat. See on kõige ilusam ood tõelisele, pühendunud ja tingimusteta sõprusele, mida ma kunagi lugenud olen, sest mis ka ei juhtuks, sõbrad on turvasüsteem, mis toimib alati, igas olukorras. Peret valida ei saa. Sõpru aga küll. 

Kui suur peab olema inimese süda, et ta mitte ainult ei vaata, vaid ka näeb, mõistab ja suudab kõik poolused sõnadesse valada nii, et juba esimesel mõnekümnel leheküljel oled sa nii laginal naernud kui ka korduvalt udutanud ja sa tahaksid kõiki maailma lapsi ja teismelisi kallistada ja öelda, et ära karda, veel on inimesi, kes hoolivad ja oskavad sind armastada?

Kirjutada nagu Backman oskab ainult Backman. 

"See naer sobib sulle. Mul on hea meel, et nad ei suutnud seda sinult ära võtta."

"Kes?"

"Kõik inimesed, kes on proovinud." 

Christina Wahldén "Sissepääs keelatud"

Politseiõdede sarja teine raamat, ühtlasi Varraku augustiraamat. Suur aitäh! Ja mul õnnestus ta ära lugeda nii värskena, et Goodreadsis pole veel isegi eestikeelset versiooni, pidin leppima rootsikeelse originaaliga. :) 

Küll need krimisarjad on ikka toredad. Ma olen lugenud, et Wahldén saab kriitikat ka, et pole nagu nii tihe või nii hea või mis iganes, aga mulle küll meeldis. See on just selline mõnus kerge sari, millega meenub mulle just Facebooki poolt meelde tuletatud Vladislav Koržetsi termin oma lemmiktegevuse kohta, milleks oli "lugelemine". Politseiõdede sari on just nimelt selline lugelemise jaoks mõeldud sari. 

Ikka veel on teine maailmasõda käimas, ikka veel tulevad Balti riikidest sõjapõgenikud, ikka veel on Lussanil oma rakuke, millesse kuuluvad ka politseiõed Rut ja Svea. Aga seekord on lugu palju spiooni- või partisanilõhnalisem ja vähem kriminaalne. Tegelikult tunduski see pigem põneviku kui kriminaalromaanina, kui päris aus olla. Sisse tulevad ka uued liinid, sest kuigi Lussani vend oli tõbras juba eelmises raamatus, on ta seekord veel Eriti Suur Tõbras, sest temas on tõstnud pead kunstikoguja, kahjuks kogub ta juutidelt ja teistelt natside poolt varastatud kunsti. 

Seekordne osa on ka palju teatraalsem, seda päris otse, kuna Kuningliku Draamateatri grimeerija on Lussani partisanirakukese otsene riietaja, parukameister ja meigikunstnik. Just tema annab vapratele vastupanuliikumise naistele uue isiksuse, millega spioone taga aetakse ja paljastatakse. 

Natuke mõnes kohas ikkagi tundus, et oleks andnud asju paremini välja kirjutada. Oli üks minu jaoks täiesti õhku rippuma jäänud koht, oli ühe tõprast seelikuküti liin, millega ma väga rahul polnud. Oleks andnud tihendada küll. Samuti oli Sveal ja Rutil selles raamatus hoopis väiksem roll kui esimeses osas, eriti võrreldes Lussani ja tema perega, nii et see "politseiõed uurivad" on üsna tinglik alapealkiri. Aga mul on lootus, et ehk järgmiseks korraks on see sõda läbi ja saavad Svea ja Rut oma peategelaste kohad tagasi. 

Lõppkokkuvõttes jah, ikka loen kolmandat osa ka, kui see ilmub. Puhtalt meelelahutusliku poole pealt on ta ju tore ja põnev ka. 

Anders ja Anette de la Motte "Mõrv päikese all. Capri juhtum"

Varraku juuniraamat. Suur tänu kirjastusele!

Ma saan aru, et neid raamatututvustusi tuleb nüüd nagu Vändrast saelaudu, aga see kõik on selgitatav sellega, et ma võtsin endale suvepuhkuse alguse puhul mõne reanimeerumispäeva, sest mitte midagi produktiivset ma nagunii ei jaksanud teha. Pealegi selgus, et käesolev raamat siin lahterdus kategooriasse "pean teada saama, mis juhtus, enne magama ei lähe". 

Anders de la Motte on mulle tuttav juba Österleni mõrvade sarjast, millest praeguseni on vähemalt eesti keelde tõlgitud kaks raamatut: "Maakleri surm" ja "Antiigikaupmehe surm". Tundub, et talle kohe sobib see kahasse kirjutamine, aga see selleks. Kõik on olnud sellised muhekrimi raamatud – mitte mingit liigset verd ja õõva, surnuid ei kuku maha nagu kärbseid pärast Dihlofossi-raundi ja kogu tegevus toimub päikeselisel Capri saarel, mitte kuskil pimedas Põhja-Norras detsembrikuu ööl. Juba kaas kutsub.

Tegelased on kõik eripalgelised ja äärmiselt usutavad. Krimiraamatule sobivalt on nad voolitud välja täpselt selliseks, et kõik on natuke kahtlased, aga võivad olla ka täiesti süütud. Nad sobivad oma ametitesse ja oma rolli raamatu turismigrupis. Samuti oli reisijuht Lara nagu sõõm värsket õhku – võimekas probleemilahendaja, oma klientide eest tõeliselt emalikult hoolitsev, aga siiski mõnusalt inimlik. Uut infot nende kohta tuleb kogu aeg, aga tõesti parasjagu, nii et kogu lugu on tõesti mõnus suvelugemine, kerge ja õige kraadini põnev. Ja ka lõpplahendus oli väärt seda, et see tunnike uneajast napsata. 

Omaette väärtus on muidugi selle raamatu juures Capri saar ise. Esiteks ma juba mainisin seda mõnusat päikeselist õhkkonda, mis rootsi krimikirjanikke viimasel ajal kuidagi nordic noir'ist rohkem võlunud on, kui mõelda kasvõi Sandhami mõrvalugudele. Aga kuna meil on juba selline võimekas reisijuht Lara näol kaasas, siis saab raamatust ka üsna hea ülevaate Capri saare olulistest punktidest ja ajaloost. Mine või ise oma silmaga üle vaatama! 

Ütlen veel paar sõna autorite kohta ka. Anders de la Motte on endine politseinik, mistõttu ta tunneb ala nii-öelda voodri poolt. Tema naine Anette on keeleõpetaja, õpikute autor ja toimetaja, mis võib olla üheks põhjuseks, miks "Capri juhtumit" on nii mõnus ja lobe lugeda. Ka raamatu tegevuspaiga valik saab selgemaks, kui teada, et Anette on Itaalia päritolu ja et tema perel on Napoli lähedal juba neljandat põlve restoran pidada. "Capri juhtum" on talle aga esimene ilukirjanduslik käeharjutus.

Kuna raamat on täesti tutikas, siis ma teen Jaan Martinsoni asemel (kes seda ilmselt lugenud veel pole) selle krimiraamatu soovituse nüüd ise ära: loetagu! Jään ootama sarja järgmisi osi, samuti nagu ka Österleni järgmisi osi, sest loodetavasti pole de la Motte ainult tõhus sarjaalustaja, vaid ka -jätkaja!

Maria Adolfsson "Vaiki kui haud"

Doggerland #7. 

Ei osanud veel oodatagi, aga täiesti ette hoiatamata oli uus osa ilmunud ja peaaegu et juba enne vist eesti keelde tõlgitud. Lühidalt ja keerutamata võib öelda, et nii Adolfsson kui tõlkija Kadi-Riin Haasma oma tuntud headuses. 

Karen on sedapuhku oma orkaanilaadse, kuid heasüdamliku tädi Ingeborgi juures. Puhkus koosneb põhiliselt söömisest, nii et kui Karen "korraks appi" kutsutakse, siis on see talle isegi natuke rõõmus sõnum. Aga me ju teame raamatu algusest peale, et kui Karen läheb korraks appi, siis hakkab üks ämblikuvõrk seal ikkagi hargnema ja väide, et kohalik elanik on lihtsalt kuskile reisile sõitnud, ei tundu enam usutav. 

Kahjuks ei saa (ega ka taha) ma mingeid spoilereid jagada, aga tegelikult läheb edasi eelnevalt alanud lugu Kareni poolõe Helenaga ja see krutib ikka ka korralikult kesksele tegevusliinile lisaks. Kindlasti oli see Doggerlandi-sarja üks pingerohkemaid osi, nii et vahepeal ma pidin endale korrutama, et eiei, kindlasti Adolfsson tahab neid raamatuid veel edasi kirjutada, nii et sealt tuleb kindlasti happy end. (Samas ei ole ma sugugi kindel, et see Helena lugu ilmtingimata sajaprotsendiliselt otsa sai). 

Mul on väga hea meel, et Adolfssonil on siiski mõõdutunnet ka. Kogu selle thrilleri-ralli taustal on Kareni eraelu täiesti stabiilne, väikesed füsioloogilised küsimärgid välja arvatud. Kui seal ka mingid jamad oleks, siis oleks see juba liiga üle võlli olnud. Mulle käivad ammu juba need eraelupainetega politseinikud ja uurijad närvidele, sel põhjusel jätsin pooleli ka ühe Soome politseisarja vaatamise. Nagu ei oskaks inimesed kirjutada piisavalt head kriminulli, et peab kõike muud vahtu ka igaks juhuks sinna otsa toppima... Õnneks siin seda probleemi ei olnud. 

Adolfsson kirjutab väga hoogsalt ja leheküljed aina lendavad, sest lugu on lihtsalt nii põnev. Ja jälle see juhtus, et ma sain eile õhtul magama pool üks, sest see lõpp, see lõpp... Ega siis jäägi muud üle kui loota, et järgmise raamatu kondikava kirjanikul juba valmis mõeldud oleks. Üks kindel krimilemmikutest. 

Christina Wahldén "Komblusbüroo"

Varraku augustiraamat.

Ega mul enne novembri lõppu õiget lugemis- ja blogimisaega ei tulegi, aga leevendan seda põuda natukenegi. 

"Komblusbüroo" jookseb nagu suhteliselt tavaline muhekrimi, aga omad toredad ja teistmoodi nüansid selles tõepoolest on. Tegevus toimub 1944. aasta juunis Gotlandi saarel ja ühe kõrvalliinina on seal isegi sees paadipõgenike teema. Eestlased on nii väike rahvas, et kui keegi väliskirjanik Eestit möödaminneski mainib, siis tekitab see ikka äratundmisrõõmu, eriti kui seda tehakse realistlikult (sest eks ole neidki, kus kirjutatakse küll, aga täiesti umbluud, mis tõele absoluutselt ei vasta, sest kirjanik ei tea tegelikult Eestist peaaegu midagi). 

Peateema on siiski krimilugu – algab kõik sellest, et ilmselt tegeletakse ühes väikeses Gotlandi pansionaadis tütarlaste teenuste abil sõduritele "rõõmu valmistamisega". Asja saadetakse uurima kaks politseiõde, nagu neid nimetati – tollal ei saanud naised Rootsis päris "akrediteeritud" politseinikena töötada, aga said olla natuke nagu tänapäeva abipolitseinikud. Kohale jõudes aga selgub, et komblusküsimus ei ole sugugi ainus, mis pansionaadis viltu on, sest nii mõnigi tüdruk on teadmata kadunuks jäänud. Rutil ja Sveal ei ole küll mõrva uurimiseks volitusi ja nagu igas heas krimiraamatus, nii satuvad nemadki jäärapäise õiglusjanu tõttu politseis õhukesele jääle, aga nad  ei lase end sellest heidutada.  

Teise (ja paadipõgenike teemaga võrreldes palju olulisema) liinina kulgeb raamatus ka vastupanuliikumise lugu eesotsas krahvinna Lussan Kangiga. Krahvinna nime poolest, aga vennaga pahuksis ja naisena perekonna varast pea mitte krossilegi pretendeeriv Lussan on küll eakas, aga vahe nagu väits. Ja kõigele krooniks saab lõpuks veel ka tagaajamist ja muud laadi põnevust. 

Christina Waldén sai tegelikult tuule tiibadesse krimireporterina ajalehes Svenska Dagbladet, kus ta eelkõige kajastas naiste- ja tüdrukutevastast vägivalda. Ei ole siis ime, et "Komblusbüroo" nii tugevalt naistele ja nende tollal olematutele õigustele keskendub. On ka teada, et see on alles esimene osa politseiõdede sarjast. Goodreadsi andmetel ilmus selle aasta mais teine osa. Jääme ootama, millal "Komblusbüroo" tõlkija Ruth Laidmets või keegi teine selle ette võtab. :) 

Carl Mothander "Kulinaarsed vested"

Kollegiväljakutse raamat, ajalooõpetaja soovitus. 

Järjekordne sulesepp, kellest ma mitte kui midagi kuulnud ei olnud. Carl Mothander oli rootslasvägede juht Eesti vabadussõjas ja kuna talle Eestis väga meeldis, otsustas ta üldsegi Eestisse elama kolida. Ta abiellus baltisaksa soost Benita von Wrangeliga ja Wrangelite Tohisoo mõisa praeguses Kohila vallas nad endale toreda pesa punusidki. 

"Kulinaarsed vested" oli üks ütlemata meeldiv, õdus ja humoorikas lugemine. Mothanderis on peent lääne maitset (kirjeldatud road on kindlasti väga suur samm kartulist ja soolatud sealihast või silgust edasi), rõõmsat ja elujaatavat hoiakut ja suur annus head huumorit, lisaks on teda õnnistatud ka loomulikult lobeda sulega. Kõige tipuks tundub, et Mothander oligi erakordselt hea ja loominguline kokk, sest kõik need söömaajad, mida ta kirjeldab, tunduvad tõesti imelised. Lisame siia veel sellesama rõõmsameelse ja vahetult vaba õhkkonna, mis kõigil tema olengutel näivad valitsevat, ja juba tahakski nii väga koos selle vahva seltskonnaga laua ümber istuda, lobiseda ja kõiki neid toite maitsta. 

Mothander on ka selline kokkaja, kellest iga restoran tänapäeval aina unistaks. Ta kasutab peaaegu et ainult oma kodumõisas toodetud toitu (või selle lähedalt püütud kala) ja tundub, et ka zero-waste lähenemine on talle omane. Isegi kilusoolvesi läheb kanapeede või kastme maitsestamiseks. Ja kui näiteks Jamie Oliverile heidetakse ette, et tema "lihtsad 15-minuti road" on tavalise kodukoka jaoks siiski suhteliselt keerulised ja võtavad tund aega vähemalt, siis Mothander kirjeldab ka kõiki oma roogi kui "lihtsaid", aga tundub, et kui endal oleks kõik need toorained ka niimoodi võtta nagu temal oli, siis need olekski päriselt üsna lihtsad teha. Tal on lihtsalt nii palju fantaasiat, et oskab kõigist igapäevastest toorainetest vaat et Michelini-tärni toidud välja võluda. Kalli Kaasa (nagu ta oma naist nimetab) poolt dekoreeritud laud võttis ka minu vaimusilmas varmalt kuju ja pani mõtlema, et üks suur õis keset lauda suures veeklaasis ulpimas või siis lihtsalt lilleõied mööda lauda linale laotatuna on ju väga ilusad ja täiesti teostatavad lauakaunistused. 

Otsustage "tehtavuse" üle ise: 

Vormi olin pannud pisikesi pruunistatud lambalihatükke. Siis olin lisanud pruunile rasvale natuke jahu ja valmistanud puljongist kastme. Selles kastmes olin keetnud väikseid värskeid porgandeid, herneid, terve väikese kapsapea, mõned valged redised, natuke tomateid, lillkapsast, pisikesi sibulaid ja paar värsket kartulit. Kui see kõik juba vaikselt podises, lisasin hakitud peterselli, valget pipart ja natuke valget veini. Selle hautise valasin vormi, mis jäi tunniks ajaks ahju tõmbama. Aga enne olin ma kõik selle muretaignast kaanega kinni katnud. 

Väike stiilinäide veel ka tema kergest sulest ja nagu möödaminnes sisse pillatud huumorist. 

Asi algas väga kurvalt. Vana Koka astus nimelt sisse ja kandis ette: Õhtusööki ette valmistades oli ta valmis pannud 1) ühe tükeldatud vasikaneeru ja 2) kaks külma kanapoega, mis lebasid ilusti-kenasti köögis lõikelaual ja olid ajalehega kaetud. Siis oli ta köögist veerand tunniks ära läinud ja tagasi tulles leidnud: 1) ei ühtegi kanapoega ja 2) kolm kaheteistkümnest neerutükist. Toimepandud uurimine näitas, et kõige suurem kahtlusalune oli meie inglise pointer Preili. Viidi läbi "juustukoorukeseproov", ja Preili reageeris negatiivselt. Kui ta pöörab pakutud juustukooriku ees pea kõrvale, on asi selge ja Preili peab oma tegude eest vastutama. Sügavalt õnnetuna palus ta hiljem vabandust, mispeale me raputasime tema käppa. 

Igasuguseid juhtumisi tuleb ka selles Eesti suvalises võsamõisas (Maarja Kangro termin) ette, näiteks üks äärmiselt võluv lugu räägib kahest tehnilise rikke tagajärjel mõisamaadele hädamaandumise teinud lendurist. Mothander täheldab, et "kuna allakukkunud lenduri ja ülesriputatud tedrekuke vahel tekib mingi mõtteassotsiatsioon", siis on tarvis lenduritele ja külas olnud Kalli Kaasa nõole Doloresele täidetud tetre pakkuda. Päev lenduritega annab Doloresele võimaluse toredate poiste poole silmi välgutada, kuid kahjuks lahkuvad need vahvad noormehed juba järgmisel hommikul. 

Dolores sonib nüüd rohkem lennutehnikast kui prantsuse kirjandusest, ta ostis endale sõjalendurite käsiraamatu ja vaatab igatsevalt taevasse. Aga non bis in idem (kaks korda sama teo eest ei karistata - ld), armas Dolores. Kaks korda sa meie aias lennuõnnetust näha ei saa. "Jah, aga niisugust tetre mõnel pühapäeval?" sosistab ta tasa ja limpsab unelevalt oma punaseid huuli. 

No on ju tore raamat? 

Ehk siis suur tänu raamatusoovitajale. Ootamatult olen ma jälle ilma igasuguse enesepoolse pingutuseta komistanud ilmselt ühe selle aasta toredaima lugemiselamuse otsa. 

Maria Adolfsson "Paratamatu kurjus"

Hetkel viimane eesti keeles saada olev Doggerland, nr 6.

Sedakorda on tegemist ekstsentrilise kunstniku kadumise looga. Asja ei tee sugugi kergemaks see, et ta on jõudnud kaks korda abielus olla ja teine, nüüdseks lahutatud naine, elab põhimõtteliselt ikka tema majas, kuigi mehel on juba uus elukaaslane. Ja lapsed on üks esimesest ja teine teisest abielust. Ka samas majas. Meenus, kuidas ma ennast kunagi kriidiajastul (vähemalt koolides see siis veel oli) Tartusse sisse kirjutasin ja sellel ankeedilehekesel oli kirjas märkus "Saabub koos perekonnaga", mille peale ütles mul parasjagu külas olnud vend aknast välja vaadates ja kõrvalhoovis elavate mustlaste sebimist jälgides: "Mustlastel peaks seal kirjas olema, et saabub koos suguvõsaga." Enam-vähem selline seis oli ka Raymond Osse kärgperega. 

Karen on oma elus jõudnud stabiilsesse perioodi, kus ta isegi pühadeaega lõpuks ometi nautida saab – tal on nüüd armastav pere ja kodu ning ometi on ka koroonakarantiinid läbi saanud. Seekord ongi tema enda ja ta pere sekeldusi raamatus oluliselt vähem, nii et nii lugeja kui Karen saavad rahulikult kadumise uurimisele keskenduda, kuigi üsna pea on selge, et ilmselt on tegemist ikkagi enama kui kadumisega. Häirivaid asjaolusid on lihtsalt liiga palju. Aga ei tasu arvata, et Kareniga üldse mitte midagi ei juhtu, sest raamatu lõpuks peab ikka natuke närvikõdi ka saama. 

Veel on Kareni ellu sisse potsatanud tema õde (potsatamine toimus juba eelmises raamatus, aga nüüd nad juba ka suhtlevad) ja uus politseiülem, kellel ei lähe kaua aega, et ära teenida alluvate vaikne nördimus ja viha. Mõni lihtsalt on ebameeldiv ja pealegi, kuidas sa kirjutad raamatut – eriti sarja – kus kõik inimesed on ainult meeldivad ja ühtki konfliktsituatsiooni ei teki? 

Ilmselt meeldis raamatu päris lõpp ka rootsikeelsetele lugejatele, sest seal on ilmselge vihje sellele, et neid raamatuid tuleb veel. Praeguseks on uus osa juba ka olemas, aga rootslased seda "Paratamatut kurjust" lugedes teada ei saanud. 

Kui juba pealkirjal peatusin, siis seekord jäi see mind raamatu lõpuks natuke häirima, sest lõpptulemust teades ei ole ma liiga nõus sellega, et mõrvad toimusid mingist suurest kurjusest, pigem olid põhjused teised. Huvi pärast tegin Google Translate'iga väikese rootsi-inglise tõlke ja tundub, et ka rootsi keeles on väljend "necessary evil", mis tegelikult ei ole vähemalt inglise keeles otseselt kurjus, vaid mingi suvaline negatiivne või soovimatu asi või tegu, mida on vaja millegi suurema ja olulisema saavutamiseks. No selline eesmärk-pühendab-abinõu laadne toode. Samas tuleb tõlkijal mingid valikud teha ja kui pealkiri seekord sedasi sai, sest lohises vähem vms, siis las ta olla. Aga üsna kindel olen ma selles, et autor mõtles ikka ühe tegelase puhul haldjalikku ilu, mitte eeterlikku ilu, nagu lugeda võis. Inglise filoloogina naksas mulle muidugi kohe meelde sõna "ethereal" ning väike guugeldamine näitas taas, et ongi mõlemad sõnad rootsi keeles samad. Kuid hoolimata nendest kahest küsimärgist oli Kadi-Riin Haasma tõlge ise ikka sama hea kui eelmisedki raamatud on olnud. Soovitan kindlasti ja jään nüüd pikisilmi järgmist osa ootama.

Anders de la Motte, Måns Nilsson "Antiigikaupmehe surm"

"Antiigikaupmehe surm", teine raamat Österleni mõrvade sarjast, on järjekordne näide sellest, kuidas mina näen ilusat raamatukaant ja rahakoti rauad lähevad iseenesest lahti. Alles siis, kui ma raamatu kätte sain, tuli mulle meelde, et ma olen esimest osa juba lugenud ja et mulle see väga meeldis. Win.

Nagu eelmine kord mainisin, sai mul kolleegidega reisil olles "Äikesetuul" läbi ja hästivarustatud reisijana oli mul "Antiigikaupmehe surm" otse loomulikult tagasiteeks kaasas (Ida-Virumaalt Saaremaale sõites jõuab seda ja teist). Selleks ajaks, kui me praamile jõudsime, oli antiigikaupmees juba surnud, süüdlane leitud, tehtud kindlaks, et see polegi süüdlane ja jõutud järeldusele, et tegelikult jäi süda ikkagi seisma. Aga kuna pool raamatut oli veel järel, siis oli ette teada, et loomuliku surmaga see ei lõpe. 

Nagu juba aimata on, siis seekord keerleb lugu antiigikaupmeeste ja nende kauba ümber. Antiigikaubandus on kindlapeale üks täiesti omaette maailm, kus liiguvad võimsad summad ja kus asjatundjad võivad väga kiiresti rikastuda. Rõõmuga nentisin, et mitu korda mainitakse ka toredat saadet "Antique Roadshow", millest katkendeid olen ma päris palju näinud ja rõõmsalt tõdenud, et inimestes on ikkagi säilinud mingid väärtused – isegi kui ese on väärt tuhandeid või kümneid tuhandeid, ei ole enamik omanikke siiski valmis oma aaretest loobuma, kuna enamasti on tegemist perereliikviatega. Raamatus toimub isegi "Antique Roadshow" lindistus.

Lugesin oma eelmise blogi üle ja panin tähele, et Vinston oli mulle suvel närvidele käinud. Seekord isegi mitte. Ta on küll jätkuvalt võõral pinnal ja teda palutakse kohaliku uurija meelehärmiks mõrvauurimisega tegeleda (friens in high places, you know), aga kuidagi nad ikka koostöö toimima saavad. Seekord puudutab uurimine ka Vinstoni enda hõimlasi natuke lähemalt, kui tavapärane praktika ette näeb, ja Vinstoni tütar lahendab tegelikult ka ühe müsteeriumi, millega Vinstongi hakkama ei saa. 

Ehk lühidalt öeldes on tegu toreda muhekrimisarjaga, mida kindlasti lugeda tasub, eriti kui raskemat kirjandust suure töökoormuse ajal lugeda ei jaksa, sest aju lihtsalt ei kannaks välja. Ja möödaminnes löön igatahes patsi ka tõlkijale, kelleks sedakorda Kadri Papp. 

Maria Adolfsson "Äikesetuul"

 Doggerlandi raamat #5. 

Oeh, kuidas see sari mulle ikka istub. Lugesin selle jälle paari päevaga läbi ja jõudsin õpetajatega reisil olles juba niimoodi reklaami teha, et pakkisin just kaks esimest osa kallile kolleegile kotti. 

Karen vaeseke tiritakse lapsepuhkuselt tagasi ühe juhtumi juurde appi. Tundub pealt küll olevalt suhteliselt open and shut case ja paralleelselt jooksva selge mõrvajuhtumi sisse ta oma nina heameelega võib-olla isegi ei topiks, aga eks me oleme kõik piisavalt Midsomeri seeriaid näinud ja teame, et kui mingid asjad toimuvad mingi sarja samas osas kahtlaselt paralleelselt, siis kauaks need paralleelseks ei jää, kuskilt tuleb ikka ühendav jõnks sisse. Ja muidugi meeldib mulle muhekrimkade juures see lõpetatus – ükski ots ei jää ripakile. Saab rahulikult raamatu riiulisse panna ja järgmise osa poole keelt limpsata. 

"Äikesetuulega" jõuab Adolfsson lõpuks ka meie tänapäeva kohustusliku teema juurde, ja selleks on koroonaviirus. Ei ole õige öelda, et see teema hakkab juba väsitama, sest oleks igatahes veel imelikum, kui terve riik (olgugi väljamõeldud) järsku maagiliselt sellest eemale jääks. Karenil on sellega sahmerdamist omajagu, sest tema eakas ema oma sama eaka elukaaslasega on sunnitud teadmata ajaks Kareni koju kolima, aga nemad on ju riskigrupp ja Kareni töö nõuab inimeste seas ringi liikumist. Tõuseb teema, kuidas riskigruppi kaitsta, kui peaks justkui elama pead-jalad koos? Kuigi meil hakkab juba vaikselt meelest minema, kui sassi koroona meie elud lõi ja kui palju ohvreid toodi perekonna kaitsmise nimel, siis tõi Adolfsson selle päris elavalt meelde tagasi. Mäletan siiani, kuidas me üle mitme kuu lõpuks maale saime, aga ainult õue... Ema veel itsitas, et ta kepp on täpselt õige pikivahe pikkune, aga tegelikult oli see ikka päris jube küll, lapselapsi ei saanud sülle võtta ega midagi. 

Teine teema, mis raamatusse sisse on kirjutatud, on paanikahäire ja -hood. See on teema, millest ka liiga palju ei räägita. Ma olen ise selliseid hooge ka pealt näinud ja see on üks seletamatumaid asju, mis ma tean. Need võivad tulla näiliselt tühjast kohast, on keerulised hallata ja kannatajad ei taha sellest väga palju rääkida ka, kuna nad kardavad, et neid ei mõisteta. Kõik see võib ka lähisuhted äärmiselt keeruliseks kujundada, mis omakorda süvendab jällegi paanikahooge. 

Lühidalt, Adolfsson ei ole laisa krimi kirjutaja ja mulle tõesti meeldivad sellised põnevikud, mis tegelikult ka korraliku romaani mõõdu välja annavad. Õnneks ootab kuues osa mind riiulis ja Goodreads näitab, et rootsi keeles on juba ka seitsmes osa olemas. Ja kiidan lõpuks veel kord tõlkija Kadi-Riin Haasmat väga mõnusa ja ladusalt loetava teksti eest. 

Karin Smirnoff "Merikotka karje"

Varraku detsembriraamat. Aitäh. :) 

Siin on vahepeal nii tummist kirjandust jälle loetud, et tegin vahepeale ühe krimkapoisi. Ma olin tegelikult varem lugenud ainult üht Lisbeth Salanderi lugu, kõige esimest. See oli 700-leheküljeline tellis, mille ma lugesin läbi natuke vähem kui 24 tunniga, sest oli suvevaheaeg ja lugu oli nii põnev. Kui uskuda raamatu tagakaant, mis nagunii peale padukiituse kunagi midagi ei kirjuta, siis kirjutab Smirnoff paremini kui Lagercrantz, ja minnakse isegi nii julgeks, et olevat Larssonist endastki "vähem sentimentaalne". No võib-olla seda küll. 

Lugu iseenesest oli täitsa okei, selline oodatav. Nagu iga teine nordic noir stiili kuuluv raamat, on see kõik muud kui leebe lugemine, sest millegipärast ei piirdu kurikaelad lihtsalt röövide, varguste või isegi mitte tapmistega, ikka on ju vaja midagi natuke õõvastavamat. See on üks asi, miks need Skandinaavia krimid liiga tihti mulle lugemislauale (kui mul selline asi isegi oleks) ei jõua. Vahel tahaks need kirjanikud punti siduda ja kuskile helgele Lõuna-Prantsusmaale saata, sest see polaaröö vist ei tee nendele ikka head. 

Lisbeth ise oli muidugi Lisbeth, aga ma isegi ei julgeks öelda, et oma tuntud headuses. Kordagi ei tekkinud sama tunnet, nagu esimest raamatut lugedes, et ei suuda raamatut käestki panna. Sellest võib veel aru saada, et ka väikeses suvalises Põhja-Rootsi maavallas võib kokku saada nii mitmeid liine, aga vahepeal ikka natuke ulmeks ta selleski suhtes läheb. See, et samal nädalavahetusel satuvad seal kokku Lisbeth Salander ja tema vana relvavend Mikael Blomkvist, et nad tulevad sinna täiesti erinevatel põhjustel, aga ühtäkki tabavad end uurimas sama kuritööd, sest mõlema pered on sellesse segatud – no ma ikka ei tea. 

Võib-olla ma ei oska selliseid raamatuid ka liiga hästi lugeda, aga minu jaoks jäid ikkagi päris lõpuni lahti kirjutamata kurikaelade taustad ja eellood. Veel keerulisem oli mul leppida sellega, et kui röövitakse Mikael Blomkvisti lapselaps, siis suhtuvad kõik sellesse kuidagi leigelt. Politsei küll uurib, aga nii vanemad kui uurivast ajakirjanikust vanaisa vahivad niisama ringi ja ajavad oma asju. Ja poisi pääsemine on ka selline "lambine", nagu teismelised ütlevad. Terve see liin oli kuidagi ebausutav. 

Ja siis muidugi see väike infokild, nagu oleks üks Rootsi ettevõte kaheksakümnendate alguses (!) maha müüdud ja tootmine Eestisse üle viidud. No misasja? Ma saaks aru, kui seda kirjutaks näiteks austraallased või ameeriklased, kes Eestist ja selle ajaloost nagunii midagi ei tea, aga rootslane võiks ju lähiajalugu natukenegi tunda, Eesti pole ju Rootsist nii hirmus kaugel ja kaheksakümnendate algus pole just sajanditetagune aeg! 

Ühesõnaga. Ta oli ju huvitav ikka, muidugi. Kes Lisbeth Salanderiga siiamaani sammu käinud on, soovivad seda kindlasti lugeda ja võib-olla meeldib see neile rohkem. Mina ikkagi pean jääma kindlaks sellele, et Karin Smirnoff päris Stieg Larsson ei ole. See ühtlasi kinnitas minu alati kahtlevat seisukohta igasuguste jätkukirjanike suhtes. 

EDIT Vaatasin nüüd üle ka Goodreadsi reitingud. Tundub, et laiem publik ei ole Smirnoffi vastu väga palju lahkem kui mina, pigem isegi vastupidi. Enamus leiab samuti, et lugu on hüplik ja ei tee Lisbeth Salanderile ega Larssonile kuigi palju au. Aga no lugeda ta kõlbab ikka. :) 

Maria Adolfsson "Eksisamm", "Tormihoiatus"

Mul pidi sel aastal olema suhteliselt range kontroll selle üle, mida ma loen, sest pean-kohe-lugema-muidu-suren nimekirjas on mul juba varsti poolsada toodet (see on see väga valitud nimekiri). Aga siis lehvitas Ühinenud Ajakirjade kirjastus soodukaga ja mina, nagu ikka, unustasin kõik lubadused ja tuulutasin rahakotti. Õnneks oli soodus ka tõesti soodus seekord. Tuleb aga välja, et eesti keelde on peale nende kahe tõlgitud ka sarja kolm järgmist raamatut ja nüüd ma olen järjekordse orgi otsas, sest ma tahan neid järgmisi ka lugeda. 

Panen siia kaks esimest kokku, kuna tegemist siiski tugevalt ühtse sarjaga, olgu see konkreetne krimilugu seal siis, mis ta on. Pealegi oli see minu jaoks üks suur lugemislurts ühes jaos. :) 

Tegemist on huvitava sarjaga juba selle poolest, et tegevus toimub Doggerlandis, väljamõeldud riigis kuskil Taani ja Inglismaa vahel, mis asub saartel. Kusjuures Doggerlandi guugeldades selgub, et kunagi õige ammu oli Doggerland täiesti olemas ja see oli maamassiiv, mis ühendas omavahel Suurbritanniat ja mandri-Euroopat. Praeguseks on Põhjameri oma veed sellest üle rullinud. Kirjelduses lubati, et sari on segu skandinaavia ja briti krimist, ehk siis skandinaavialik kargus koos briti traditsioonidega, aga vähemalt minu jaoks jäi see küll pigem nordic noir'i žanripiiridesse, kuigi jah, selle leebemas versioonis. 

Kogu Doggerlandi keskkond on Maria Adolfssonil väga usutavalt välja kirjutatud. Karged saared, tuul, vihm, lumetuisud ja kõik, mis ühe tuulepealse maaga kaasa käib. Kalurid, kõrtsid, traditsioone kandvad ja neis ka kohati kinni olevad perekonnad, kelle ajaloos võib siiski olla ka kümnendeid kantud ja hästi hoitud saladusi. Nii sarja esimeses kui teises osas (ilmselt ka järgmistes) on roimade juured kusagil palju kaugemal kui üleeilses. 

Mitmeid kordi mõtlesin, et tegelikult on see nagu Fjällbacka-sarja sugulassari. Mõlemad keskenduvad väikesele Skandinaavia piirkonnale, mõlemal on keskmisest tugevam taustalugu, mõlemates on koha ajalugu ja saladused märkimisväärselt olulisel kohal. Tahan ka kindlasti öelda, et need raamatud on täpselt nii põnevad, et ma ei saanud eile enne magama kui pooles öös, sest mul oli karjuv vajadus "Tormihoiatus" lõpuni lugeda ja näha, kuidas see hästi ära laheneb. Eks seal väike deus ex machina maitse oli, aga no las ta oli, põnevust oli küll ja veel. 

Meeldib ka peategelane, kriminaalinspektor Karen, kelle eraelu pakub ka piisavalt intriigi. Õnneks ei paku kirjanik sellega ka üle, sest mulle käivad need tohutu painega joodikutest ja ülemuste otseseid käske järjekindlalt eiravad uurijad suht närvidele. Samuti meeldib, et Karen on ka doggerlandlane (ma isegi ei tea, kas niisuguse sõna võis teha, aga ma tegin!), nii et ta tunneb kohalikke olusid. Samas on erinevatel saartel ka erinevusi, nii et liiga kerge tema elu ka ei ole. Just parasjagu.

Üks asi jäi siiski kripeldama ka, seal oli palju kasutatud sõna "bretooni", aga jäin mõtlema, kas seal pigem poleks pidanud olema "briti", arvestades geograafilist piirkonda? Raamatus on ka Doggerlandi kaart ja see jääb Prantsuse Bretagne'i piirkonnast ikkagi väga kaugele.

Nii et ma olen nüüd oma õnnetuseks kukkunud orki järjekordse sarja otsa, mille kaks esimest osa tekitasid isu kõigi järgnevate järele. Ampsud on ka korralikud, 400-leheküljelised, aga jookseb tõesti ruttu. Kiidan kirjanikku, kiidan tõlkijat (Kadi-Riin Haasma) – kuigi tahaks väga vastust oma Bretagne'i-briti dilemmale – ja lähen ohkega kirjastuse veebilehelt Doggerlandi sarja järgmiseid raamatuid piiluma.

Hjorth/Rosenfeldt "Mees, kes polnud mõrtsukas"

Esimene raamat sarjast "Sebastian Bergmani needus", mida ma olen juba mõnda aega raamatupoodide lehekülgedel nillinud, seda kujunduse pärast. Aga asi on ikka jäänud selle taha, et raamatu hind vastab selle paksusele, ehk siis rahast on kahju hakanud. Nüüd ikkagi tegin selle tüki ära.

Peab tunnistama, et ma ei välista võimalust, et loen ka järgmised osad ära. Välise külje pealt - sellel sarjal on KÕVAD KAANED ja see on lausa suurepärane. Ma ei tea, mis kiiks mul nende kõvade kaantega on, aga ma loen selliseid raamatuid alati palju parema meelega. Kõvade kaantega tuttuued raamatud, oh yes!

Selgus, et ka lugu oli täitsa kopsakas. Sebastian Bergman on muidugi selline tegelane, kellest ma krimilugudes suhteliselt väsinud olen - hunniku probleemide küüsis vaevlev piinatud geenius. Pealegi meeldivad talle juhtumiga seotud naised - sellele küll vihjatakse, et põhjus on kusagil minevikus, kuigi päris otse seda vähemasti esimeses raamatus veel ei lahata, kuigi üht-teist võib kirjapandu põhjal arvata.

Õnneks ei olnud see loo puhul siiski määrav ja tegelikult mulle väga meeldis hoopis see, et raamatus oli väga ausalt kujutatud politseinike igapäeva. Autorid ei läinud sellele teele, et panna detektiivid valge juhtumitahvli ette intelligentse ja äraseletatud näoga kõike seda piidlema, et siis lõpuks kooris hüüatada, et nad on juhtumi lahendanud (sest nad on lihtsalt nii leidlikud, et lahendavad kõik kuritööd tahvli ees). Ei, vastupidi. Paljuski oli seal näha tavalist musta politseitööd, nagu näiteks tundide viisi turvakaamerate lindistuste kammimist ja nende võrdlemist. Ka see, et Bergman oma geniaalsuses siiski paar eksijäreldust teeb ja alles lõpus õigetele jälgedele jõuab, oli tegelikult inimlik ja positiivne.

Tagasi mõeldes võiks selle siiski klassifitseerida tugevaks Skandinaavia krimilooks, mis hoiab juures ja saab natuke liiga ruttu läbi, kuigi lehekülgi on 400. Hea märk.

Camilla Läckberg "The Girl in the Woods" (Fjällbacka #10)

Kuna ma siin nüüd järjekordselt õrnal jään tipsin ja ei taha palju asju ette kirjutada, siis loost endast üritan võimalikult vähe rääkida, aga mõned tähelepanekud.

Camilla Läckberg kirjutas üheksa suhteliselt sarnast raamatut. Kümnendaks raamatuks on ta ilmselt kogunud piisavalt julgust, et ise astuda suhteliselt õhukesele jääle ja võtta ette teemad, mida praeguses geopoliitilises olukorras paljud ilmselt liiga julgelt rünnata ei malda.

Esiteks toob Läckberg sisse Süüria põgenikud. Ja noh, mis ma oskan kosta - nagu Eestist loeks. Ühiskond on selles küsimuses samamoodi lõhestatud nii siin kui Rootsis, vähemalt raamatu järgi otsustades. Samamoodi on arulagedat vihkamist. On täiesti selge, et Läckberg ise on nende poolel, kes võtavadki põgenikke sõjapõgenikena, kelle traagika nõuab kaastunnet. Kuid siiski kumab ridade vahelt läbi seegi, et ta mõistab ka seda, mis paneb vastaspoolt niimoodi rapsima ja tuld sülitama, nagu nad seda teevad.

Teiseks teemaks on teismelised ja mitte need, kellel elus hästi läheb, kes etlevad ja mängivad viiulit ja käivad matemaatikaolümpiaadil. Mitte ka need, kelle pere neid kõiges aitab ja toetab. Läckberg võtab ette kõige mustemate mõtetega teismelised, kõige julmemat sorti kiusamise ja kõik selle, mille see halvimal juhul endaga kaasa võib tuua. Sest see halvim tuleb ka.

Põhilugu kulgeb kolmel tasandil - on tänapäeva lugu, kaheksakümnendate aastate lugu ja 17. sajandi lugu. Uuemad on kohe omavahel seotud, sajanditetaguse nõiajahi lugu seob end tänapäevaga alles päris viimastel lehekülgedel. Lugu on kompleksne ja ei taha kuidagi laheneda, nii et kogu see 600 lehekülge kulub täiesti marjaks ära. Lõpuks ikka laheneb, ei tasu karta.

Ja siis on seal loomulikult meie võluvad politseijõud. Mellberg on ikka seesama vana lollpea, kes paneb põlema kõige suuremad tulekahjud, no pun intended (kes on lugenud, see teab), aga aeg-ajalt üllatab ka positiivselt. Ta on kogu selles kupatuses nagu üks nelja-aastane unruly child, kes käitub enam-vähem okeilt, aga iial ei tea, kust luuavarrest järgmine pauk tuleb.

Kõige siiramad aww-hetked on sedakorda Martini päralt.

Muideks, ma ei teagi, miks ma seda juba ammu teinud ei ole, aga guugeldasin Fjällbacka pilte. Jeerum küll, see on nii väike, et selle kümne raamatu peale peaks arvestuslikult iga maja kohta üks mitte kõige loomulikumat surma surnud inimene olema. Kordades hullem kui Midsomer. Mina ei saa aru, kuidas keegi seal üldse elada julgeb. :D

Järelsõnas räägib Läckberg, et ühel toredal oksjonil müüdi välja võimalus saada Läckbergi raamatusse. Selle võitis Johannes Klingsby (tõesti oli sees, positiivse kõrvaltegelasena) kõvas lahingus Läckbergi enda sõbraga, kes oli seda oma naisele kingitusena plaaninud. Nii hakkaski Läckbergil sõbrannast kahju ja kirjutas väikesesse episoodi naisegi sisse. Jälle aww.

Ja lõpuks kaevasin ma välja ka sellise info, et Läckberg kirjutab praegu oma 11. Fjällbacka-raamatut, mis pole ime, aga ta on võtnud ette ka täiesti uue kaheosalise põneviku kirjutamise, mis tundub olevat idee poolest mingi Kättemaksukontor 2.0 laadi toode (ilmselt kordades väljapeetum, kuid naiste kättemaksuga olevat tegu küll) ning kus on uus peaosaline Faye. Pealkirja veel pole, aga panen ohates juba rahakoti rauad valmis. Eriti arvestades seda, et Läckberg pole ilmselt võimeline kahe osaga piirduma.

Camilla Läckberg "The Ice Child" (Fjällbacka #9)

Selle kuu viimane postitus, aga kuna ma olen juba teist päeva kodus haige, siis tuleb siit vastavalt seisundile võibolla suhteline udujutt.

Läckbergi raamatud on jätkuvalt tõeline maiuspala. Ta ei ole nii noir, nagu tavalised skandinaavlased seda on, mis minu jaoks on pluss. Ma olen üks nendest, kes neid noire väga palju lugeda ei jaksa ja ausalt öeldes ei taha ka. Kuskil jooksevad mingid piirid. Aga Läckberg on just paras, kuigi see raamat on tema kõige noirilikum osa Fjällbacka-seerias. Õõvastav ja piinav sarimõrvar ja puha.

Kõik tavapärased jooned, millega Läckbergi austaja harjunud on, jooksevad ka selles osas läbi. On tänapäevane lugu, aga on ka ajalooline taustalugu, mis sedakorda on suhteliselt lähiminevikust. Originaali tiitel on "Lõvitaltsutaja" ja kuigi ei saa küll väita, et loos saab tsirkust, siis omal kohal on see pealkiri kindlasti. On tsirkus, kuigi tsirkust ei saa.

Erica ja Patrik elavad ka rõõmsasti oma elu edasi, lapsed kasvavad ja kaksikud on terrible twos, aga nad on perena ennast kenasti sisse töötanud ja asjad sujuvad. Seda ei saa kahjuks öelda Anna ja Dani kohta, kellel eelmisest seeriast omad kanad kitkuda.

Tekst on Läckbergile iseloomulikult tihe ja nagu parimad krimid ikka, tilgutab ta igal rindel täpselt parasjagu infot, et kogu aeg tahaks edasi lugeda. Kahjuks on töö ja öö selles suhtes segavad faktorid.

Ja nalja saab! Eriti tore oli stseen, kus Patrik on Erica peale tulivihane, aga... Ei, ma ei saa seda ära rääkida, kubjas Piret saab pahaseks. Teie teised võibolla ka. Aga jätke mu sõnad meelde ja naudite seda stseeni veel rohkem kui mina. :D

Ühe vea leidsin ka, aga see oli tõlkeviga. Ingliskeelses versiooni tõlkija ei ole ilmselgelt kursis parimate multikatega (nagu mina oma kolme käblikuga paraku olen sunnitud olema). Nimelt vaatavad lapsed seal "Autode" multikat ja seal on peategelaseks keegi senitundmatu Flash McQueen. Flash! :O Kui mu lapsed seda näeksid, langeksid nad kollektiivselt minestusse. Lightning McQueeniga koos.

Etteruttavalt võib öelda, et mul on praegu pooleli hetkel viimane Fjällbacka. Sellega võib muidugi aega minna, see on nii hull telliskivi. Ideedepuudust ei paista Läckbergil olevat. Saagu neid palju!


 

Camilla Läckberg "Buried Angels" (Fjällbacka #8)

Seda on nüüd keeruline kirjutada, kuna minu isiklik raamatukubjas on minust Fjällbackadega maas ja ma ei tohi vist erilisi spoilereid siia kirja panna.

Eelmine raamat oli minu jaoks kõige nõrgem, kuna kaldus tugevasti müstika valdkonda. Kui Christie raamatutes mingi müstikasse kaldumine on, siis saab see loo lõpus alati ka ratsionaalse selgituse. Läckbergil ei saanud ja noh, maitseasi, aga minule see ei meeldinud. Kuid nüüd oli õnneks jälle vana hea Camilla tagasi ja andis aga tulla mis tolmas.

Väikesel Valö saarel on endine poistekooli hoone, kus paar aastakümmet tagasi on toimunud kummaline lugu - kooli pidav perekond haihtus ühel hetkel jäljetult, välja arvatud kõige väiksem tütar, kes leiti sihitult saarel ringi paterdamas. Lugu jäigi lahenduseta, kuid nüüd on "väike Ebba" kolinud oma abikaasaga saarele tagasi, et endine koolihoone majutusasutusena taastada. Ei lähe kaua, kui Ebba ja ta abikaasa mitu korda järjest eluohtlikesse olukordadesse satuvad ja asju hakkab juhtuma.

Kahe asja peale võib neis lugudes alati kindel olla. Esiteks on seal tugev perekondlik taustalugu, mis puudutab Erica ja Patriku pereelu kõigi sugulastega tükkis. Kui eelmises raamatus oli draamat pireke isegi ülearu, siis seekord oli seda täpselt parasjagu. On tõusud ja on mõõnad, nagu igas normaalses perekonnas. Ja on ka täiesti ootamatuid juhtumisi.

Teiseks on ka selles jutus samamoodi tugev ajalooline taustalugu. Jälle kerib taust ennast 20. sajandi algusesse ja see sunnib lugejat muudkui ootama ja mõtlema, kuidas need otsad nüüd kokku saavad. Muuhulgas kohtume ka ajalooliselt väga tõeliselt elanud isikuga ja jäämegi kukalt kratsima, et kui palju sellest nüüd üldse tõsi oli, mis raamatus kirjas on. Selge on see, et kokkupuutepunkte on ajalooliselt küll.

Järelsõnas ütleb autor ise, et väike saar, kus tegevus toimub, ja laagrihoone selle peal on päriselt olemas. Küll aga on kõik muu väljamõeldis. See pani mind mõtlema, kui palju võib Rootsis olla "Fjällbacka-turismi" - kas keegi läheb näiteks Valö saarele ringi vaatama, et kus see lugu siis nüüd aset leidiski. :)

Ja muideks, surmasid on selle raamatu kaasaegses loos väga napilt. :P

Nagu kõik Läckbergi raamatud, läks sellegi lugemine kiiresti. Sellest on omast kohast kahju, et nauding kauem ei kesta, aga samas ei saa venitada ka, sest huvitav on. Vahepeal on natuke õudne ka. Ning lahendus on kõigile parimatele krimkadele kohaselt ootamatu.

Fredrik Backman "Mees nimega Ove"

Juba vanaema-raamat niitis mind korralikult jalust. Arvasin, et ega see Ove-raamat nüüd sama hea küll ei saa olla. Aga oli.

On üks 59-aastane mees. Ta on üks vana karune poriseja, kes ei salli majade vahel sõitvaid autosid, kasse ja muidu tühikargajaid. Tänapäeval ei osata ju enam isegi ratast parandada! Ja kui sul ei ole enam naist ja kui sinult võetakse ka töö, siis on just paras aeg otsustada, et mis siin ikka enam teha jäänud on. Panen konksu lakke ja aitab küll.

Aga elul on Ovele veel üht-teist pakkuda. Kui naabrusesse kolib rase iraanlasest pereema oma Ove meelest mõttetu mehe ja kahe tüütu lapsega, ei jäta nad Ovet sugugi rahule. Õudselt napakad! Pereema ei jäta aga jonni ja tüütab Ovet nii kaua, et Ove isegi enam aru ei saa, mis värk on. Ja pealegi on Ovel vaja ühte katkist kassi aidata ja kohtuda mõne 'lilla inimesega'. Suremine osutub ootamatult keeruliseks.

Nagu Backman vanaema-raamatus näitas, et ta saab lastest viimse kui ihurakuni aru, näitab ta ka nüüd, et ta mõistab vanu karuseid leskmehi, kes kuidagimoodi isegi endast aru ei saa. See on järjekordne suure südamesoojusega kirjutatud raamat, mida lugedes saab mitmeski kohas valjuhäälselt naerma turtsatada, aga ühel hetkel hakkab silmis torkima ja mõni minut edasi on juba tõemeeli taskurätikuid vaja.

Ovele olid arusaadavad asjad, mida oli võimalik näha ja käega katsuda. Betoon ja tsement. Klaas ja teras. Tööriistad. Asjad, mida oli võimalik välja rehkendada. Ta sai aru täisnurkadest ja selgetest juhistest. Konstruktsioonide mudelitest ja joonistest. Asjadest, mida oli võimalik paberile joonistada. Ta oli mustvalge mees.
Ja naine oli värv. Kõik Ove värvid.  (lk 43)

Omaette väärtus on muidugi - taas kord! - Ene Mäe lihtsalt suurepärasel tõlkel.
Ove ja Rune seisid oma maja ees, käed jonnakalt püksitaskus, nagu uue aja muistised, sellal kui väikesel majadevahelisel tänaval paradeerisid upsakad greibisuuruste lipsusõlmedega kinnisvaramaaklerid ja vaatasid neid, nagu raisakullid silmitsevad vananevaid vesipühvleid. (lk 232)

No kuidas sa ei naudi igat rida?

Kuldne raamat. Kuus tärni viiest.