Natuke pidulik hetk - see oli minu selle aasta sajas juturaamat, nagu teatab Goodreads. Ja oli seda väärt ka muidugi. 😎
"The Color Purple" oli - nagu ka "The Awakening" - meie Senegali-koolis gümnaasiumiosas kohustuslik kirjandus. Kujutan väga hästi ette, kuidas saaks neist kahest raamatust kirjutada korraliku võrdleva essee, sest nii mõnigi teema kattub neis teostes suuresti. Kuigi Celie elab eelmise sajandi esimese poole USA lõunaosariikides, ühendab teda Ednaga ärkamine naise ja indiviidina.
Suurim erinevus Celie ja Edna vahel on see, et Ednat ei ole keegi vääriti kohelnud. Celie teismeiga kahjuks on hoopis teistlaadne kogemus. Teda väärkoheldi nii verbaalselt, füüsiliselt kui seksuaalselt. See pani mind mõtlema, kas tema emotsionaalselt surnud seisund enne Shugi saabumist oli sellise väärkohtlemise tulemus või on see taoliste ohvrite puhul hoopis nende enda poolt välja kutsutud kaitserefleks - sest kuidas sa muidu üleüldse sellist elu välja kannatada saaksid? Celie õde Nettie leiab väljapääsu põgenemises - ja nii kaob õdede kontakt aastakümneteks.
Raamatu põhilised liikumapanevad jõud on kaks tugevat naist - Shug Avery ja Celie kasupoja naine Sofia. Shug on see, kes on Celie äratajaks ja avab talle maailma täis värve, tundeid ja eneseteadvust. Sofia suudab end kehtestada küll kodus ja saab meestega hästi hakkama, aga rikaste valge rassi esindajatega tal nii hästi ei lähe ja oma iseteadvuse eest maksab ta väga kallist hinda - üksteist aastat eemalolekut oma perest.
Kui mehed oma esialgsest šokist naiste ilmselge mässu suhtes üle saavad, hakkavad nemadki ometi oma naisi teise pilguga vaatama. Nii Sofia abikaasa Harpo kui ka Celie' mees, keda ta nimetab vaid nimega Mr ________, leiavad end äkki olukorrast, kus naised võtavad kätte ja lähevad lihtsalt minema ning leiavad endale paremad partnerid ja teistlaadi elu. Eriti Celie, kes läheb Shugiga Memphisesse ja paneb seal aluse edukale õmblusärile, milles on üks sümbol teise otsas kinni - ei ole ilmselt juhus, et autor paneb Celie õmblema moodsaid värviküllaseid pükse, mis on lausa mitmetasandiliseks kontrastiks tema eelnevale hallile ja traditsioonilisele allaheitliku ja väärkoheldud naise rollile.
Raamatu lõpus leiab Celie, et kõige olulisem asi - isegi olulisem kui armuõnn või rikkus - on südamerahu. Ilmselt sel kaalutlusel toob autor tagasi ka Celie õe koos Celie enda lastega, kelle eest Nettie on kõik need aastad hoolitsenud. Igal teisel juhul tunduks mulle see natuke liiga häppi end, aga kõigist neist viimastest lehekülgedest, kus Celie oma enne nii macholiku ja hoolimatu mehega terrassil õmbleb (jah, mees ka õmbleb!) ja vestleb temaga kui võrdne võrdsega (või siis natuke ikkagi võrdsemanagi kui mees) ning nende õuele maabub Nettie perekond, hoovab just sellist südamerahu ja turvatunnet, millega Alice Walker annab lootust kõigile naistele, keda kunagi kusagil maailmas pekstud või muul moel väärkoheldud on - kõik võib muutuda ja iga ohver võib ühel hetkel leida, et elu on elamist väärt. Et Celie viimastes kirjades on Mr ________ asendatud tema eesnimega, mida eelnevalt kasutas ainult Shug, on näha, et ka sind vääriti kohelnud inimesega on võimalik teha rahu - kui ta muidugi ise selleks valmis on.
Raamatu kohta kirjutatud artiklites on mainitud, et purpur on esiteks väga silmapaistev värv, esimene, mida Celie põldudel märkama hakkab, ja see on kombinatsioon sinisest (rahu sümbol) ja punasest (kire sümbol). Minu teada ei ole seda eesti keelde tõlgitud, aga olen mõttes mänginud selle pealkirjaga ja no vot ei kujutagi ette, kuidas seda tõlkida, eriti kuna sellel värvil on eesti keeles oma varjund, mis sisuga isegi haakuks, aga kindlasti mitte pole see Alice Walkeri poolt mõeldud tähendusvarjund. Nii et kui kellelgi oleks tahtmine see lihtsalt ülihea raamat eesti keelde ümber panna, siis jõudu pealkirja tõlkimisel.
"The Color Purple" on kirjeldamatult hea raamat. Selles on nii palju nüansse (kasvõi Nettie ja Celie kirjade keelekasutus), mida ei jõua ühes lühikeses blogiartiklis läbi rääkida. Aga kindlasti minu elus viie parima juturaamatu hulgas, ja seal põleb ta väga ereda leegiga.
reede, 28. detsember 2018
kolmapäev, 26. detsember 2018
Frank McCourt "'Tis. A memoir"
"Angela's Ashes" ("Angela tuhk") on selles raamatus saanud väärilise järje.
Kui esimene osa lõppeb sellega, et Frank jõuab Ameerikasse, siis teine osa sellega ka algab ning Frank kirjutab oma elust New Yorgis, mis on olnud nii tema kui ka kõigi teiste pereliikmete unistuseks, kui nad Iirimaal vaesuses virelesid. Frank alustab hotellis lobi koristajana, teenib USA sõjaväes, töötab siis sadamas transana ning lõpuks jõuab ka selleni, et läheb ülikooli ning temast saab õpetaja.
Umbes 500 lehekülge, nagu seda raamatut on, annab muidugi võimaluse eelnenud lause äärmiselt detailselt välja kirjutada. Raamatukubjas Hollandist on arvamusel, et teine osa on esimesest nõrgem. Ma andsin ka ühe tärni vähem kui esimesele osale, aga kindlasti ei ole see esimesest osast halvemini kirjutatud. Seda küll mitte - Frank McCourt on lihtsalt suurepärane sõnaseadja. Tema laused jooksevad vahel küll pikalt, aga lugu läheb kiiresti ja leheküljed pööravad ennast peaaegu et ise. Nii mõnigi kord purskasin ma ka valju häälega naerma.
Võibolla võtsin ma selle ühe punkti vähemaks pigem Franki enda eest. Mingist ajast hakkas natuke närvidele käima see pidev joomine (ei vabanda seda alati välja ka sellega, et kõik iirlased joovad, kasvõi seltskonna mõttes) ja see, et ta ei osanud oma unelmate naisest kinni hoida. Mehed!
Kuigi teine osa pole küll nii masendavalt traagiline kui esimene, siis oma melanhoolne alatoon on sellelgi osal. Raskusi on palju, Frank hakkab ikkagi tulema päris põhjast. Ja raamatu lõpupoole sureb tema ema, kes selleks ajaks (nagu ka kõik ta kolm elus olevat venda) juba samamoodi New Yorgis elab. Ja siis sureb isa ka, aga sellest kurvem on muidugi see, et Frank ei oska selle üle isegi kurvastada, kuna isa on olnud selline, keda pole esiteks olnud ja teiseks on ta neile ka keelanud teenitud raha, nii et pere on pidanud vaesuses virelema. Isa käib küll ka korraks Ameerikas külas, kuna oma jutu järgi on ta alkoholist loobunud ja on nüüd puhas kui prillikivi, aga selgub, et see kõik on puhas vale ja ta pakitakse ilusti tagasi Iirimaale viivale laevale.
Nii et teise osa lõpuks on Frank jäänud ilma emast ja isast ning elab lahus oma naisest ja lapsest, keda ta tegelikult väga armastab. Küll on ta aga leidnud õpetajatöös oma kutsumuse ja teeb seda tööd hästi, hoolimata suhteliselt konarlikust algusest.
Kuigi McCourt ei ole võibolla musternäidis suurepärasest mehest, on ta oma memuaarides hämmastavalt aus - ei oskagi öelda, kas minul oleks julgust kõike seda kirja panna teades, et õpilased kindlasti kasvõi huvi pärast loevad...
Väga hea raamat!
Kui esimene osa lõppeb sellega, et Frank jõuab Ameerikasse, siis teine osa sellega ka algab ning Frank kirjutab oma elust New Yorgis, mis on olnud nii tema kui ka kõigi teiste pereliikmete unistuseks, kui nad Iirimaal vaesuses virelesid. Frank alustab hotellis lobi koristajana, teenib USA sõjaväes, töötab siis sadamas transana ning lõpuks jõuab ka selleni, et läheb ülikooli ning temast saab õpetaja.
Umbes 500 lehekülge, nagu seda raamatut on, annab muidugi võimaluse eelnenud lause äärmiselt detailselt välja kirjutada. Raamatukubjas Hollandist on arvamusel, et teine osa on esimesest nõrgem. Ma andsin ka ühe tärni vähem kui esimesele osale, aga kindlasti ei ole see esimesest osast halvemini kirjutatud. Seda küll mitte - Frank McCourt on lihtsalt suurepärane sõnaseadja. Tema laused jooksevad vahel küll pikalt, aga lugu läheb kiiresti ja leheküljed pööravad ennast peaaegu et ise. Nii mõnigi kord purskasin ma ka valju häälega naerma.
Võibolla võtsin ma selle ühe punkti vähemaks pigem Franki enda eest. Mingist ajast hakkas natuke närvidele käima see pidev joomine (ei vabanda seda alati välja ka sellega, et kõik iirlased joovad, kasvõi seltskonna mõttes) ja see, et ta ei osanud oma unelmate naisest kinni hoida. Mehed!
Kuigi teine osa pole küll nii masendavalt traagiline kui esimene, siis oma melanhoolne alatoon on sellelgi osal. Raskusi on palju, Frank hakkab ikkagi tulema päris põhjast. Ja raamatu lõpupoole sureb tema ema, kes selleks ajaks (nagu ka kõik ta kolm elus olevat venda) juba samamoodi New Yorgis elab. Ja siis sureb isa ka, aga sellest kurvem on muidugi see, et Frank ei oska selle üle isegi kurvastada, kuna isa on olnud selline, keda pole esiteks olnud ja teiseks on ta neile ka keelanud teenitud raha, nii et pere on pidanud vaesuses virelema. Isa käib küll ka korraks Ameerikas külas, kuna oma jutu järgi on ta alkoholist loobunud ja on nüüd puhas kui prillikivi, aga selgub, et see kõik on puhas vale ja ta pakitakse ilusti tagasi Iirimaale viivale laevale.
Nii et teise osa lõpuks on Frank jäänud ilma emast ja isast ning elab lahus oma naisest ja lapsest, keda ta tegelikult väga armastab. Küll on ta aga leidnud õpetajatöös oma kutsumuse ja teeb seda tööd hästi, hoolimata suhteliselt konarlikust algusest.
Kuigi McCourt ei ole võibolla musternäidis suurepärasest mehest, on ta oma memuaarides hämmastavalt aus - ei oskagi öelda, kas minul oleks julgust kõike seda kirja panna teades, et õpilased kindlasti kasvõi huvi pärast loevad...
Väga hea raamat!
Kate Chopin "The Awakening"
Olen juba aastaid mõelnud, et selle peaks läbi lugema. Aafrikas oli see meie koolis kohustuslik kirjandus ja sealsed kohustuslikud raamatud olid alati väga kobedad, kuigi kui ma nüüd tagantjärgi sellele nimekirjale mõtlen, siis oli see nimekiri väga naistekeskne.
Lugedes ei saanud ma kuidagi üle üllatusest, et selline raamat kirjutati 19. sajandi lõpus ja et seda tegi naine. Seda on nimetatud üheks esimeseks feministlikuks romaaniks ja seda see ka kindlasti on, kuna keskendub naisele kui indiviidile, tema soovidele ja püüdlustele olla "midagi enamat" ja järgida oma südame häält, mitte ühiskonna poolt ette kirjutatud "hea abielunaise" rolli.
Kui ma selle kõik tänapäeva asetaksin, siis võiks loomulikult arutleda selle üle, et kas kogu see feministlik maailm ei ole hakanud mehi üleüldse välja tõrjuma. Minul hakkab küll vahel meestest natuke hale, sest tundub, et õigused on ainult naistel ja meeste põhiline õigus on naiste õigusi aktsepteerida. Ma ei eita küll seda, et on palgakäärid veel paljudel erialadel jne jne, aga you get my vibe.
"The Awakening" muidugi kirjutati ajas, mil naisi ülemäärases õigusenõudmises süüdistada ei anna. Nooremapoolne abielunaine Edna hakkab ühel ilusal suvel kahtlema selles, kas ta ikka on otsustanud oma elu elada õige mehega, kes on küll hea mees, aga mingeid olulisi tundeid Ednal tema vastu pole. Lapsi ta küll armastab, aga nagu ta ise ütleb, võiks ta laste eest ohverdada küll oma elu, aga mitte iseennast. Sest kui ta ohverdab iseenda, siis ei ole mitte millelgi enam mõtet. Eks pealkirigi ütleb, et Ednas tärkab midagi uut, vabanemine, mille Chopin kirjutab välja merele ujumise kujundiga. Kaks korda, millest teine kord on lõplik ja absoluutne vabanemine, kui Edna sammub ühegi riidehilbuta merre ja ujub nii kaugele, kui suudab. Ja siis enam ei suuda.
Ma võiksin ilmselt sellest raamatust kirjutada päris mitu korralikku arvustuslikku esseed, sest ma saan suurepäraselt aru selle sümboolikast, uudsusest, ennastsalgavast julgusest selline raamat üleüldse kirjutada jne. Tänapäevase ratsionalistina aga ohkan samamoodi nagu Ibseni "Norat" lugedes - oh neid naisi küll. Ise lähevad mehele, mees on isegi väga hea (mõlema mehed armastasid oma naisi, Edna mees lausa soosis naise kapriise), aga no vot ei kõlba. Mina olen inimene, kes leiab, et sinilindu võiks kõigepealt otsida oma katuse alt. Aga nojah, ma ju tean, et see pole kirjanduslikult pädev mõte - et inimene on oma abikaasaga õnnelik. Mis sellest kirjutada...
Kuid siiski tahaksin ma, et siit blogist jääks kandma mõte sellest, et oma perioodist oli "The Awakening" umbes sada aastat ees ja Kate Chopinile peab selle eest tegema ühe suure-suure aplausi. Pealegi on see ka tekstilises mõttes väga hea raamat, hea lugeda.
Lugedes ei saanud ma kuidagi üle üllatusest, et selline raamat kirjutati 19. sajandi lõpus ja et seda tegi naine. Seda on nimetatud üheks esimeseks feministlikuks romaaniks ja seda see ka kindlasti on, kuna keskendub naisele kui indiviidile, tema soovidele ja püüdlustele olla "midagi enamat" ja järgida oma südame häält, mitte ühiskonna poolt ette kirjutatud "hea abielunaise" rolli.
Kui ma selle kõik tänapäeva asetaksin, siis võiks loomulikult arutleda selle üle, et kas kogu see feministlik maailm ei ole hakanud mehi üleüldse välja tõrjuma. Minul hakkab küll vahel meestest natuke hale, sest tundub, et õigused on ainult naistel ja meeste põhiline õigus on naiste õigusi aktsepteerida. Ma ei eita küll seda, et on palgakäärid veel paljudel erialadel jne jne, aga you get my vibe.
"The Awakening" muidugi kirjutati ajas, mil naisi ülemäärases õigusenõudmises süüdistada ei anna. Nooremapoolne abielunaine Edna hakkab ühel ilusal suvel kahtlema selles, kas ta ikka on otsustanud oma elu elada õige mehega, kes on küll hea mees, aga mingeid olulisi tundeid Ednal tema vastu pole. Lapsi ta küll armastab, aga nagu ta ise ütleb, võiks ta laste eest ohverdada küll oma elu, aga mitte iseennast. Sest kui ta ohverdab iseenda, siis ei ole mitte millelgi enam mõtet. Eks pealkirigi ütleb, et Ednas tärkab midagi uut, vabanemine, mille Chopin kirjutab välja merele ujumise kujundiga. Kaks korda, millest teine kord on lõplik ja absoluutne vabanemine, kui Edna sammub ühegi riidehilbuta merre ja ujub nii kaugele, kui suudab. Ja siis enam ei suuda.
Ma võiksin ilmselt sellest raamatust kirjutada päris mitu korralikku arvustuslikku esseed, sest ma saan suurepäraselt aru selle sümboolikast, uudsusest, ennastsalgavast julgusest selline raamat üleüldse kirjutada jne. Tänapäevase ratsionalistina aga ohkan samamoodi nagu Ibseni "Norat" lugedes - oh neid naisi küll. Ise lähevad mehele, mees on isegi väga hea (mõlema mehed armastasid oma naisi, Edna mees lausa soosis naise kapriise), aga no vot ei kõlba. Mina olen inimene, kes leiab, et sinilindu võiks kõigepealt otsida oma katuse alt. Aga nojah, ma ju tean, et see pole kirjanduslikult pädev mõte - et inimene on oma abikaasaga õnnelik. Mis sellest kirjutada...
Kuid siiski tahaksin ma, et siit blogist jääks kandma mõte sellest, et oma perioodist oli "The Awakening" umbes sada aastat ees ja Kate Chopinile peab selle eest tegema ühe suure-suure aplausi. Pealegi on see ka tekstilises mõttes väga hea raamat, hea lugeda.
Clare Mackintosh "Laske mul olla"
Ma lugesin mõnda aega tagasi selle sarja esimest raamatut, "Ma lasen sul minna". See oli selline meh-raamat. Oli ja polnud ka. Lugedes tuli kangesti silme ette, kuidas Sahlene omal ajal laulis Eesti eest laulu "I tried so haaaaaarrrrd", silmad kangest püüdmisest peaaegu pahupidi.
Arvasin, et ma rohkem neid Mackintoshi asju ei loe, aga RR pakkus lahkesti seda sarja vist kolmandat (?) raamatut kuu raamatuna odavamalt ja mõtlesin, et ah, annan talle teise võimaluse, sest arvustused olid ka päris kobedad ja teist-kolmat-moodi, nagu muhulane ütleb.
Hakkasin ebalevalt lugema. Anna isa ja ema on seitsmekuulise vahega samas kohas sooritanud enesetapu. Annal on sellega juba niigi raske leppida, aga siis hakkab ta saama kahtlasi sõnumeid ja märke selle kohta, et enesetapud pole need olnud mitte. Noh, peaaegu oleks ju huvitav, aga siis siginevad teksti kursiivkirjas vested sellest, mida Anna ema parasjagu oma lapse üle valvates mõtleb ja mida arvab. Ühesõnaga, keeras teispoolsusesse, ja siis mina vihastasin, et kirjanik valib põnevuse kruttimiseks nii lihtsa ja laisa tee. Nagu ei suudaks ratsionaalselt põnevikku kirjutada ja siis võtab mingid vaimud ja inglid appi. Pealegi, mulle üldse need teispoolsuse asjad ei istu. Ei meeldinud ka Läckbergi puhul. No nii ma siis lugesin ja olin tige ja kui asi jõudis nii kaugele, et tuli välja, et asi mitte teps teispoolsusest ei tulnud, oli pool raamatut läbi ja mina juba nii vihane, et olin inertsist lõpuni välja ärritunud.
Edasine raamat oli küll täis igasugu pöördeid ja ma kujutan ette, et seda võiks ju pidada ühe põneviku puhul positiivseks, et lõpuni välja jätkub üllatusi. Nõus. Aga see tundus kuidagi konstrueeritud ja tuli aga jälle see vaimusilma-Sahlene minevikuvarjudest välja ja kukkus kütma.
Päris mahavisatud raha ja aeg see ei olnud, aga kolmandat võimalust enam ei saa. Mulle meeldivad ootamatusi täis põnevikud, aga traagelniidid olid näha ja no ma olin ju vihane ka ja.
Aga kuna ma tean, et ikka paljudele see pigem väga meeldib, siis ärge te mind kuulake ja lugege ikka.
Arvasin, et ma rohkem neid Mackintoshi asju ei loe, aga RR pakkus lahkesti seda sarja vist kolmandat (?) raamatut kuu raamatuna odavamalt ja mõtlesin, et ah, annan talle teise võimaluse, sest arvustused olid ka päris kobedad ja teist-kolmat-moodi, nagu muhulane ütleb.
Hakkasin ebalevalt lugema. Anna isa ja ema on seitsmekuulise vahega samas kohas sooritanud enesetapu. Annal on sellega juba niigi raske leppida, aga siis hakkab ta saama kahtlasi sõnumeid ja märke selle kohta, et enesetapud pole need olnud mitte. Noh, peaaegu oleks ju huvitav, aga siis siginevad teksti kursiivkirjas vested sellest, mida Anna ema parasjagu oma lapse üle valvates mõtleb ja mida arvab. Ühesõnaga, keeras teispoolsusesse, ja siis mina vihastasin, et kirjanik valib põnevuse kruttimiseks nii lihtsa ja laisa tee. Nagu ei suudaks ratsionaalselt põnevikku kirjutada ja siis võtab mingid vaimud ja inglid appi. Pealegi, mulle üldse need teispoolsuse asjad ei istu. Ei meeldinud ka Läckbergi puhul. No nii ma siis lugesin ja olin tige ja kui asi jõudis nii kaugele, et tuli välja, et asi mitte teps teispoolsusest ei tulnud, oli pool raamatut läbi ja mina juba nii vihane, et olin inertsist lõpuni välja ärritunud.
Edasine raamat oli küll täis igasugu pöördeid ja ma kujutan ette, et seda võiks ju pidada ühe põneviku puhul positiivseks, et lõpuni välja jätkub üllatusi. Nõus. Aga see tundus kuidagi konstrueeritud ja tuli aga jälle see vaimusilma-Sahlene minevikuvarjudest välja ja kukkus kütma.
Päris mahavisatud raha ja aeg see ei olnud, aga kolmandat võimalust enam ei saa. Mulle meeldivad ootamatusi täis põnevikud, aga traagelniidid olid näha ja no ma olin ju vihane ka ja.
Aga kuna ma tean, et ikka paljudele see pigem väga meeldib, siis ärge te mind kuulake ja lugege ikka.
pühapäev, 16. detsember 2018
George Orwell "Animal farm"
Esimest korda lugesin "Loomade farmi" Senegalis, kooli raamatukogust leidsin. Eks ma olin ülikooli ajal sellest kuulnud ka, aga ei olnud kunagi varem Orwelli lugemiseni jõudnud.
Lugesin. Ja vaimustusin. See oli nii ülitabav kõverpeegliportree Nõukogude Liidust, et ma aina ahhetasin. Seda enam, et lugu kirjutati juba 1940ndatel aastatel, mis pani lausa imestama, kuidas ometi Orwell nii hästi ära nokkis, mis seal raudse eesriide taga tegelikult toimus. Oleme ju kõik oma välismaa sugulastelt kuulnud, et nad ei teadnud siin toimuvast suurt midagi. Kõike ebameeldivat hoiti kiivalt siinpool piiri ning väljapoole lasti paista ainult sõnaselget promo.
Kogu lugu algab sellest, kuidas loomadel on unistus paremast maailmast, kus loomade üle ei valitse türanlikud inimesed, vaid kõik loomad on võrdsed ja kõik kuulub loomadele. Farmiomanikust mees aetakse koos töölistega minema, võim võetakse üle ning kõik algab kenasti. Räägitakse imelisest ajast, varasemast ja hästi tasustatud pensionist, võrdsusest. Võetakse vastu otsus, et ükski loom ei kõnni kunagi kahel jalal, sest kahel jalal kõnnivad ainult vaenlased, ning kunagi ei kanna ükski loom ka mingeid riideid. Sest loom on loom ja kõik, mis on inimestelt, on vastuvõetamatu, sest inimene on vaenlane.
Kuid peagi saab selgeks, et toiduga ei olegi nii laiata ning et tööd peab tegema palju. Loomulikult pole loomadel selle vastu midagi, kuna kõike tehakse ju endale, eks. Organisaatoriteks asuvad nutikad sead, kuid kaks juhtivat siga lähevad peagi omavahel riidu. Kavalam jääb peale, teine aetakse minema ning temast tehakse tagaselja patuoinas, kelle kraesse kirjutatakse kõik maailma patud.
Valitsema jääb siga nimega Napoleon. Vähehaaval hakkavad asjad muutuma. Loomad rügavad tööd, süüa on vähe ja soojaga napib. Aga eestkõnelevad sead peavad pikki kõnesid sellest, kuidas kõik on parem, kuidas tootlikkus on tõusnud (selle tõestamiseks loetakse ette igasugu numbreid) ning nii näevadki loomad, et sigadel on loomulikult õigus. Ka see, et seitse algselt vastu võetud animalismi teesi hakkavad vaikselt muutuma, selgitatakse sigade poolt nii ilusti ära, et loomad mõistavad - nad lihtsalt mäletasid valesti ja tegelikult on kõik algusest peale olnud nii, nagu sead nüüd räägivad.
Iga nüanss "Loomade farmis" on puhas kuld. Seal on hobused, kes rügavad pimesi tööd, ühtki ülesannet vaidlustamata. Seal on lambad, kes on küll loomuldasa juhmid, aga kes määgivad loosungeid igal võimalikul juhul, eriti siis, kui muidu oleks oodata vastu vaidlemist uutele seadustele. Seal on sigade ihukaitsjatest koerad, kes on valmis kõigil kõri lõhki tõmbama, kes vähegi iitsatada julgevad. Seal on eesel, kellel on kõigest suva ja keda üldse ei huvita. Naabritele jäetakse mulje, et kõik on kõige paremas korras. Rahvale taotakse pähe, et kõik on kõige paremas korras. Ja sead jõuavad vaikselt reegleid muutes ja ise rikastudes teesini, et kõik loomad on võrdsed, ainult et mõned loomad on võrdsemad.
Orwellil läks kõvasti aega, kuni"Loomade farm" avaldati. Teises maailmasõjas oli Nõukogude Liit ju Inglismaa liitlane ning iga iitsatus Stalini režiimi vastu oli vaikimisi keelatud. Nagu Orwell ise plaanitud eessõnas (mis alles nüüd avaldati) kirjutab, võis tollasel Inglismaal kritiseerida küll Churchilli, aga Stalinit mitte - kusjuures tegemist ei olnud mingi riikliku tsensuuriga, vaid selle olid inimesed ise kujundanud. Liitlase selline kritiseerimine lihtsalt "ei sobi". Samuti ütleb Orwell, et ta mõistab sotsialismi ideed, ainult et Lenin ja Stalin lõid selle asemel Nõukogude Liidus hoopiski väga teravate astmetega hierarhia ning siis läkski kõik allamäge ning tekkis totalitarism, mida Orwell inimestele paljastada soovis.
Et Orwell oli pigem poliitiline kirjanik kui miski muu, tõestas ta ka kohe järgmise raamatuga, "1984", kus ta lausa prohvetlikult piilub mitmekümne aasta kaugusesse tulevikku. Praegu seda lugedes ei ütleks, et ta eriti mööda pani.
Lugesin. Ja vaimustusin. See oli nii ülitabav kõverpeegliportree Nõukogude Liidust, et ma aina ahhetasin. Seda enam, et lugu kirjutati juba 1940ndatel aastatel, mis pani lausa imestama, kuidas ometi Orwell nii hästi ära nokkis, mis seal raudse eesriide taga tegelikult toimus. Oleme ju kõik oma välismaa sugulastelt kuulnud, et nad ei teadnud siin toimuvast suurt midagi. Kõike ebameeldivat hoiti kiivalt siinpool piiri ning väljapoole lasti paista ainult sõnaselget promo.
Kogu lugu algab sellest, kuidas loomadel on unistus paremast maailmast, kus loomade üle ei valitse türanlikud inimesed, vaid kõik loomad on võrdsed ja kõik kuulub loomadele. Farmiomanikust mees aetakse koos töölistega minema, võim võetakse üle ning kõik algab kenasti. Räägitakse imelisest ajast, varasemast ja hästi tasustatud pensionist, võrdsusest. Võetakse vastu otsus, et ükski loom ei kõnni kunagi kahel jalal, sest kahel jalal kõnnivad ainult vaenlased, ning kunagi ei kanna ükski loom ka mingeid riideid. Sest loom on loom ja kõik, mis on inimestelt, on vastuvõetamatu, sest inimene on vaenlane.
Kuid peagi saab selgeks, et toiduga ei olegi nii laiata ning et tööd peab tegema palju. Loomulikult pole loomadel selle vastu midagi, kuna kõike tehakse ju endale, eks. Organisaatoriteks asuvad nutikad sead, kuid kaks juhtivat siga lähevad peagi omavahel riidu. Kavalam jääb peale, teine aetakse minema ning temast tehakse tagaselja patuoinas, kelle kraesse kirjutatakse kõik maailma patud.
Valitsema jääb siga nimega Napoleon. Vähehaaval hakkavad asjad muutuma. Loomad rügavad tööd, süüa on vähe ja soojaga napib. Aga eestkõnelevad sead peavad pikki kõnesid sellest, kuidas kõik on parem, kuidas tootlikkus on tõusnud (selle tõestamiseks loetakse ette igasugu numbreid) ning nii näevadki loomad, et sigadel on loomulikult õigus. Ka see, et seitse algselt vastu võetud animalismi teesi hakkavad vaikselt muutuma, selgitatakse sigade poolt nii ilusti ära, et loomad mõistavad - nad lihtsalt mäletasid valesti ja tegelikult on kõik algusest peale olnud nii, nagu sead nüüd räägivad.
Iga nüanss "Loomade farmis" on puhas kuld. Seal on hobused, kes rügavad pimesi tööd, ühtki ülesannet vaidlustamata. Seal on lambad, kes on küll loomuldasa juhmid, aga kes määgivad loosungeid igal võimalikul juhul, eriti siis, kui muidu oleks oodata vastu vaidlemist uutele seadustele. Seal on sigade ihukaitsjatest koerad, kes on valmis kõigil kõri lõhki tõmbama, kes vähegi iitsatada julgevad. Seal on eesel, kellel on kõigest suva ja keda üldse ei huvita. Naabritele jäetakse mulje, et kõik on kõige paremas korras. Rahvale taotakse pähe, et kõik on kõige paremas korras. Ja sead jõuavad vaikselt reegleid muutes ja ise rikastudes teesini, et kõik loomad on võrdsed, ainult et mõned loomad on võrdsemad.
Orwellil läks kõvasti aega, kuni"Loomade farm" avaldati. Teises maailmasõjas oli Nõukogude Liit ju Inglismaa liitlane ning iga iitsatus Stalini režiimi vastu oli vaikimisi keelatud. Nagu Orwell ise plaanitud eessõnas (mis alles nüüd avaldati) kirjutab, võis tollasel Inglismaal kritiseerida küll Churchilli, aga Stalinit mitte - kusjuures tegemist ei olnud mingi riikliku tsensuuriga, vaid selle olid inimesed ise kujundanud. Liitlase selline kritiseerimine lihtsalt "ei sobi". Samuti ütleb Orwell, et ta mõistab sotsialismi ideed, ainult et Lenin ja Stalin lõid selle asemel Nõukogude Liidus hoopiski väga teravate astmetega hierarhia ning siis läkski kõik allamäge ning tekkis totalitarism, mida Orwell inimestele paljastada soovis.
Et Orwell oli pigem poliitiline kirjanik kui miski muu, tõestas ta ka kohe järgmise raamatuga, "1984", kus ta lausa prohvetlikult piilub mitmekümne aasta kaugusesse tulevikku. Praegu seda lugedes ei ütleks, et ta eriti mööda pani.
Camilla Läckberg "Buried Angels" (Fjällbacka #8)
Seda on nüüd keeruline kirjutada, kuna minu isiklik raamatukubjas on minust Fjällbackadega maas ja ma ei tohi vist erilisi spoilereid siia kirja panna.
Eelmine raamat oli minu jaoks kõige nõrgem, kuna kaldus tugevasti müstika valdkonda. Kui Christie raamatutes mingi müstikasse kaldumine on, siis saab see loo lõpus alati ka ratsionaalse selgituse. Läckbergil ei saanud ja noh, maitseasi, aga minule see ei meeldinud. Kuid nüüd oli õnneks jälle vana hea Camilla tagasi ja andis aga tulla mis tolmas.
Väikesel Valö saarel on endine poistekooli hoone, kus paar aastakümmet tagasi on toimunud kummaline lugu - kooli pidav perekond haihtus ühel hetkel jäljetult, välja arvatud kõige väiksem tütar, kes leiti sihitult saarel ringi paterdamas. Lugu jäigi lahenduseta, kuid nüüd on "väike Ebba" kolinud oma abikaasaga saarele tagasi, et endine koolihoone majutusasutusena taastada. Ei lähe kaua, kui Ebba ja ta abikaasa mitu korda järjest eluohtlikesse olukordadesse satuvad ja asju hakkab juhtuma.
Kahe asja peale võib neis lugudes alati kindel olla. Esiteks on seal tugev perekondlik taustalugu, mis puudutab Erica ja Patriku pereelu kõigi sugulastega tükkis. Kui eelmises raamatus oli draamat pireke isegi ülearu, siis seekord oli seda täpselt parasjagu. On tõusud ja on mõõnad, nagu igas normaalses perekonnas. Ja on ka täiesti ootamatuid juhtumisi.
Teiseks on ka selles jutus samamoodi tugev ajalooline taustalugu. Jälle kerib taust ennast 20. sajandi algusesse ja see sunnib lugejat muudkui ootama ja mõtlema, kuidas need otsad nüüd kokku saavad. Muuhulgas kohtume ka ajalooliselt väga tõeliselt elanud isikuga ja jäämegi kukalt kratsima, et kui palju sellest nüüd üldse tõsi oli, mis raamatus kirjas on. Selge on see, et kokkupuutepunkte on ajalooliselt küll.
Järelsõnas ütleb autor ise, et väike saar, kus tegevus toimub, ja laagrihoone selle peal on päriselt olemas. Küll aga on kõik muu väljamõeldis. See pani mind mõtlema, kui palju võib Rootsis olla "Fjällbacka-turismi" - kas keegi läheb näiteks Valö saarele ringi vaatama, et kus see lugu siis nüüd aset leidiski. :)
Ja muideks, surmasid on selle raamatu kaasaegses loos väga napilt. :P
Nagu kõik Läckbergi raamatud, läks sellegi lugemine kiiresti. Sellest on omast kohast kahju, et nauding kauem ei kesta, aga samas ei saa venitada ka, sest huvitav on. Vahepeal on natuke õudne ka. Ning lahendus on kõigile parimatele krimkadele kohaselt ootamatu.
Eelmine raamat oli minu jaoks kõige nõrgem, kuna kaldus tugevasti müstika valdkonda. Kui Christie raamatutes mingi müstikasse kaldumine on, siis saab see loo lõpus alati ka ratsionaalse selgituse. Läckbergil ei saanud ja noh, maitseasi, aga minule see ei meeldinud. Kuid nüüd oli õnneks jälle vana hea Camilla tagasi ja andis aga tulla mis tolmas.
Väikesel Valö saarel on endine poistekooli hoone, kus paar aastakümmet tagasi on toimunud kummaline lugu - kooli pidav perekond haihtus ühel hetkel jäljetult, välja arvatud kõige väiksem tütar, kes leiti sihitult saarel ringi paterdamas. Lugu jäigi lahenduseta, kuid nüüd on "väike Ebba" kolinud oma abikaasaga saarele tagasi, et endine koolihoone majutusasutusena taastada. Ei lähe kaua, kui Ebba ja ta abikaasa mitu korda järjest eluohtlikesse olukordadesse satuvad ja asju hakkab juhtuma.
Kahe asja peale võib neis lugudes alati kindel olla. Esiteks on seal tugev perekondlik taustalugu, mis puudutab Erica ja Patriku pereelu kõigi sugulastega tükkis. Kui eelmises raamatus oli draamat pireke isegi ülearu, siis seekord oli seda täpselt parasjagu. On tõusud ja on mõõnad, nagu igas normaalses perekonnas. Ja on ka täiesti ootamatuid juhtumisi.
Teiseks on ka selles jutus samamoodi tugev ajalooline taustalugu. Jälle kerib taust ennast 20. sajandi algusesse ja see sunnib lugejat muudkui ootama ja mõtlema, kuidas need otsad nüüd kokku saavad. Muuhulgas kohtume ka ajalooliselt väga tõeliselt elanud isikuga ja jäämegi kukalt kratsima, et kui palju sellest nüüd üldse tõsi oli, mis raamatus kirjas on. Selge on see, et kokkupuutepunkte on ajalooliselt küll.
Järelsõnas ütleb autor ise, et väike saar, kus tegevus toimub, ja laagrihoone selle peal on päriselt olemas. Küll aga on kõik muu väljamõeldis. See pani mind mõtlema, kui palju võib Rootsis olla "Fjällbacka-turismi" - kas keegi läheb näiteks Valö saarele ringi vaatama, et kus see lugu siis nüüd aset leidiski. :)
Ja muideks, surmasid on selle raamatu kaasaegses loos väga napilt. :P
Nagu kõik Läckbergi raamatud, läks sellegi lugemine kiiresti. Sellest on omast kohast kahju, et nauding kauem ei kesta, aga samas ei saa venitada ka, sest huvitav on. Vahepeal on natuke õudne ka. Ning lahendus on kõigile parimatele krimkadele kohaselt ootamatu.
kolmapäev, 12. detsember 2018
Ruth Ware "Proua Westaway surm"
Kui oled just saanud täiskasvanuks ja elanud kogu elu üksikvanemast emaga, kui kaotad ema autoavariis ja oled sunnitud elama vaesuses, isegi nii suurtes võlgades, et liigkasuvõtjad sulle kuklasse hingavad, ning siis äkki saad teada, et oled vist saanud kopsaka päranduse, kuid pärandajat ja tema teisi sugulasi peale oma ema kordagi elus näinud pole - mis siis saab? Ja kui asi läheb ohtlikuks, kuidas siis end päästa - sest sa ei tunne ju seal kedagi!
Üks järjekordne überpopp Rahva Raamatu hitiklubi raamat. Esimene Ruth Ware'(i???, ma ei teagi, kuidas teda käänata eesti keeles) raamat, mis ma lugesin, oli "Naine kajutist nr 10" ja see mulle eriti korda ei läinud, kuna omast arust krimka lahenes kuidagi lagedalt ja sinna oli sisse kirjutatud mingeid otsi, mis mitte kuhugi ei arenenud. Siis mõtlesin, et annan autorile teise võimaluse ja lugesin "Valetamise mängu" ja see oli juba palju parem. Ja sestap julgesin ma ka "Proua Westaway surma" endale tulla lasta.
Kui arvestada seda, et raamatus on 351 lehekülge ja ma lugesin selle ühe õhtuga läbi, siis võib küll vist järeldada, et oli huvitav raamat. On kuulda olnud ka teistelt, et see on tema parim teos. Sellega saab nõustuda. Ballasti ei olnud, kõik oli põhjendatud, oli ootamatuid pöördeid, mis olid samas täiesti usutavad, tegevus tihe. Nii et tibens-tobens.
Ei ole mingi eriline šedööver, aga ikkagi ei ole valus sihitult piineldud tundide pärast. Ja ka kulutatud rahast ei ole kahju.
Üks järjekordne überpopp Rahva Raamatu hitiklubi raamat. Esimene Ruth Ware'(i???, ma ei teagi, kuidas teda käänata eesti keeles) raamat, mis ma lugesin, oli "Naine kajutist nr 10" ja see mulle eriti korda ei läinud, kuna omast arust krimka lahenes kuidagi lagedalt ja sinna oli sisse kirjutatud mingeid otsi, mis mitte kuhugi ei arenenud. Siis mõtlesin, et annan autorile teise võimaluse ja lugesin "Valetamise mängu" ja see oli juba palju parem. Ja sestap julgesin ma ka "Proua Westaway surma" endale tulla lasta.
Kui arvestada seda, et raamatus on 351 lehekülge ja ma lugesin selle ühe õhtuga läbi, siis võib küll vist järeldada, et oli huvitav raamat. On kuulda olnud ka teistelt, et see on tema parim teos. Sellega saab nõustuda. Ballasti ei olnud, kõik oli põhjendatud, oli ootamatuid pöördeid, mis olid samas täiesti usutavad, tegevus tihe. Nii et tibens-tobens.
Ei ole mingi eriline šedööver, aga ikkagi ei ole valus sihitult piineldud tundide pärast. Ja ka kulutatud rahast ei ole kahju.
Mohsin Hamid "Exit West"
Nadia ja Saeed elavad ühes täpsustamata linnas, ilmselt Lähis-Idas, kus alguses on kõik enam-vähem hästi. Noored kohtuvad loengutes ja jäävad üksteisele silma, aga juba üsna pea hakkavad mässuliste ja tegelike võimuorganite omavahelised kemplemised linnainimeste ellu jõuliselt sisse murdma ning elektrikatkestused, pommiplahvatused ja nii füüsilised kui vaimsed purustused ei luba kellelgi end enam turvaliselt tunda.
Siinkohal hakkavad pead tõstma ka kuulujutud sellest, et siia-sinna on tekkinud salapärased uksed, mille kaudu saab ära põgeneda. Saeed ja Nadiagi otsustavad kasutada võimalust, kuni veel saab. Nad maksavad tuttavale, kes ukse asukohta teab, viimane viib nad ukse juurde, noored astuvad sisse ja on - põmaki! - Kreeka saarel põgenikelaagris. Kui seal keeruliseks läheb, viib head sooviv kohalik neid nad järgmise ukse juurde, mis viib Londonisse. Ja lõpuks jõuavad nad Ameerikasse välja.
Ma mõtlesin pikalt selle üle, kas see raamat pigem meeldib mulle või jätab see nii karjuvalt välja kirjutatud ja rasvaselt alla joonitud uste sümbol mind pigem külmaks. Ja ma jõudsin lõppeks järeldusele, et mulle tegelikult käis see natuke naiivne võte ikkagi pigem närvidele. Vabandan siinkohal kupja ja kõigi muude ees, kellele see meeldis ja kes leidsid, et see oli hea ja tabav sümbol. No oli ka, aga ma oleksin ikkagi eelistanud mingit muud ja natuke looritatumat viisi.
Kõik muu aga meeldis väga, kuna Nadia ja Saeedi lugu võiks sama hästi olla ükskõik millise põgeniku lugu kõigis oma nüanssides - selles, kuidas nad peavad kuskil vastutahtsi passima ja kuidagimoodi hakkama saama, kuni avanebki mõni uks, mille kaudu nad satuvad vahel üllatavatesse kohtadesse (ei suuda mina uskuda, et mõne põgeniku unelm kodumaalt tulema hakates oli Eestisse sattuda...) ja peavad igal pool nullist alustama. Igal pool on omad ohud, kohalikud ei võta neid kusagil avasüli vastu, ja loomulikult võtab see oma osa. Kannatavad nii põgenikud kui ka nende omavahelised suhted.
Nojah. Kõike kokku võttes ja arvestades andsin ma Goodreadsis 4/5.
Siinkohal hakkavad pead tõstma ka kuulujutud sellest, et siia-sinna on tekkinud salapärased uksed, mille kaudu saab ära põgeneda. Saeed ja Nadiagi otsustavad kasutada võimalust, kuni veel saab. Nad maksavad tuttavale, kes ukse asukohta teab, viimane viib nad ukse juurde, noored astuvad sisse ja on - põmaki! - Kreeka saarel põgenikelaagris. Kui seal keeruliseks läheb, viib head sooviv kohalik neid nad järgmise ukse juurde, mis viib Londonisse. Ja lõpuks jõuavad nad Ameerikasse välja.
Ma mõtlesin pikalt selle üle, kas see raamat pigem meeldib mulle või jätab see nii karjuvalt välja kirjutatud ja rasvaselt alla joonitud uste sümbol mind pigem külmaks. Ja ma jõudsin lõppeks järeldusele, et mulle tegelikult käis see natuke naiivne võte ikkagi pigem närvidele. Vabandan siinkohal kupja ja kõigi muude ees, kellele see meeldis ja kes leidsid, et see oli hea ja tabav sümbol. No oli ka, aga ma oleksin ikkagi eelistanud mingit muud ja natuke looritatumat viisi.
Kõik muu aga meeldis väga, kuna Nadia ja Saeedi lugu võiks sama hästi olla ükskõik millise põgeniku lugu kõigis oma nüanssides - selles, kuidas nad peavad kuskil vastutahtsi passima ja kuidagimoodi hakkama saama, kuni avanebki mõni uks, mille kaudu nad satuvad vahel üllatavatesse kohtadesse (ei suuda mina uskuda, et mõne põgeniku unelm kodumaalt tulema hakates oli Eestisse sattuda...) ja peavad igal pool nullist alustama. Igal pool on omad ohud, kohalikud ei võta neid kusagil avasüli vastu, ja loomulikult võtab see oma osa. Kannatavad nii põgenikud kui ka nende omavahelised suhted.
Nojah. Kõike kokku võttes ja arvestades andsin ma Goodreadsis 4/5.
reede, 7. detsember 2018
Alex Wheatle "Kerb Stain Boys"
"Kerb Stain Boys" on Alex Wheatle'i raamat teismelistele. Väga uus raamat, selle aasta sügisene.
Peategelasteks on kolm sõpra, kes ei ole just kõige suuremad oivikud - ega elu neid ka selles suhtes väga soosinud ei ole, kuna nad tulevad kõik suhteliselt keerulistest oludest. Minategelane Capleton ja tema klassivend Terry (hüüdnimega Terror) pluss viimase pruut Caldonia leiavad, et poistel on vaja enda mehisust tõestada ja võtta ette üks tõeline julgustükk, et Caldonia nende kallal pidevalt sel teemal ei nokiks.
Mitte et Capleton nii hirmsasti otsesõnu tahaks postkontorist sularaha röövida, üldsegi mitte. Parema meelega jääks ta haigeks või murraks jalaluu või koliks ära, aga Terrorit ei taha ta alt vedada ja Caldonia nokkimist ei taha ta ammugi kannatada.
Ütleme nii, et terve mõistus ütleb, et isegi tiinekas ei tohiks olla nii loll nagu need kolm, aga kirjanduslikel kaalutlustel nad seda siiski on ja raamat ongi päriselt ka naljakas. Kujutan ette, et see pole küll mingi ime, et Alex Wheatle on hetkel Inglise laste- ja noortekirjanduses üks kuumemaid nimesid. Ta puudutab oma raamatus väga-väga kergelt ka sotsiaalseid probleeme, kuna peategelased on getolapsed ja ühe perekond puruneb, aga see ei muutu hetkekski väga domineerivaks, nii et põhiliselt on tegemist ikka lõbusa lasteraamatuga.
Mina õppisin sellest raamatust hulgaliselt ingliskeelset slängi, nii et väike hariv moment ikka ka. 👀
Ja vahepeal on päris hea oma ajusid natuke loputada ja välja väänata.
Peategelasteks on kolm sõpra, kes ei ole just kõige suuremad oivikud - ega elu neid ka selles suhtes väga soosinud ei ole, kuna nad tulevad kõik suhteliselt keerulistest oludest. Minategelane Capleton ja tema klassivend Terry (hüüdnimega Terror) pluss viimase pruut Caldonia leiavad, et poistel on vaja enda mehisust tõestada ja võtta ette üks tõeline julgustükk, et Caldonia nende kallal pidevalt sel teemal ei nokiks.
Mitte et Capleton nii hirmsasti otsesõnu tahaks postkontorist sularaha röövida, üldsegi mitte. Parema meelega jääks ta haigeks või murraks jalaluu või koliks ära, aga Terrorit ei taha ta alt vedada ja Caldonia nokkimist ei taha ta ammugi kannatada.
Ütleme nii, et terve mõistus ütleb, et isegi tiinekas ei tohiks olla nii loll nagu need kolm, aga kirjanduslikel kaalutlustel nad seda siiski on ja raamat ongi päriselt ka naljakas. Kujutan ette, et see pole küll mingi ime, et Alex Wheatle on hetkel Inglise laste- ja noortekirjanduses üks kuumemaid nimesid. Ta puudutab oma raamatus väga-väga kergelt ka sotsiaalseid probleeme, kuna peategelased on getolapsed ja ühe perekond puruneb, aga see ei muutu hetkekski väga domineerivaks, nii et põhiliselt on tegemist ikka lõbusa lasteraamatuga.
Mina õppisin sellest raamatust hulgaliselt ingliskeelset slängi, nii et väike hariv moment ikka ka. 👀
Ja vahepeal on päris hea oma ajusid natuke loputada ja välja väänata.
Paavo Kangur "Eesti maffia"
Loomulikult jõudsid sündmused ajakirjandusse ja nii said tellijad teada, et Eestisse on tekkinud esimene turvafirma, mis suhtub töösse entusiastlikult ja loominguliselt, ajades asju Mehhiko maffia stiilis. (lk 18)
Kuna ma olen ainult kuulnud mingitest Permi grupeeringutest ja "skandaalsest ärimehest" Meelis Laost ja pöörastest üheksakümnendatest, kus maksis hoopis mingi teine õigus kui praegune. Kui Rahva Raamat selle hitiklubi kuuraamatuna välja pakkus, kergitasin kulmu ja ütlesin endale, et ohoo, loeme siis nüüd ära.
See oli üks kummaline raamat. Tõeks osutus see, mida ma kartsingi - kuna tegelasi oli selles maailmas tohutult palju, siis jooksis läbi üliarvukalt sündmusi ja inimesi (peaasjalikult selliseid inimesi, kes endalegi üllatuseks ühel hetkel leiavad, et nad on ühel või teisel viisil surma saanud). Umbes kolmandiku raamatu peal ma otsustasin, et aitab, ma ei üritagi enam järge pidada. See oligi algusest peale täiesti lootusetu üritus, eriti arvestades seda, et peale Meelis Lao ja jäägrite ei olnud ma pea kellestki varem midagi kuulnud. Nii ma siis registreerisin neid nimesid ainult hetkeks ja siis läksin lihtsalt edasi.
Aga teine asi, mida ma kindlasti tahaksin ära märkida, oli see, et "Eesti maffia" oli ootamatult naljakas raamat, nagu näha ka ülaltoodud tsitaadist. Kogu see krempel oli kirja pandud läbi täiesti varjamatu irooniaprisma. Autor oleks nagu seisukohal, et kogu see Eesti bande on üks suur wannabe, pigem nii-öelda maffia kui päris asi, Itaalia ristiisade vaene sugulane, nagu oleks keegi eestlastest kord endale öelnud: "Las mina proovin siis ka..." Seda on kogu raamatu vältel päris kõvasti tunda - kuigi tegelikult on ju tegemist reaalsete isikute ja ka reaalsete surmadega, siis nende päris-surmade vahel on kogu see vahepealne kammaijaa täitsa lõbus.
Kuna ma olen ainult kuulnud mingitest Permi grupeeringutest ja "skandaalsest ärimehest" Meelis Laost ja pöörastest üheksakümnendatest, kus maksis hoopis mingi teine õigus kui praegune. Kui Rahva Raamat selle hitiklubi kuuraamatuna välja pakkus, kergitasin kulmu ja ütlesin endale, et ohoo, loeme siis nüüd ära.
See oli üks kummaline raamat. Tõeks osutus see, mida ma kartsingi - kuna tegelasi oli selles maailmas tohutult palju, siis jooksis läbi üliarvukalt sündmusi ja inimesi (peaasjalikult selliseid inimesi, kes endalegi üllatuseks ühel hetkel leiavad, et nad on ühel või teisel viisil surma saanud). Umbes kolmandiku raamatu peal ma otsustasin, et aitab, ma ei üritagi enam järge pidada. See oligi algusest peale täiesti lootusetu üritus, eriti arvestades seda, et peale Meelis Lao ja jäägrite ei olnud ma pea kellestki varem midagi kuulnud. Nii ma siis registreerisin neid nimesid ainult hetkeks ja siis läksin lihtsalt edasi.
Aga teine asi, mida ma kindlasti tahaksin ära märkida, oli see, et "Eesti maffia" oli ootamatult naljakas raamat, nagu näha ka ülaltoodud tsitaadist. Kogu see krempel oli kirja pandud läbi täiesti varjamatu irooniaprisma. Autor oleks nagu seisukohal, et kogu see Eesti bande on üks suur wannabe, pigem nii-öelda maffia kui päris asi, Itaalia ristiisade vaene sugulane, nagu oleks keegi eestlastest kord endale öelnud: "Las mina proovin siis ka..." Seda on kogu raamatu vältel päris kõvasti tunda - kuigi tegelikult on ju tegemist reaalsete isikute ja ka reaalsete surmadega, siis nende päris-surmade vahel on kogu see vahepealne kammaijaa täitsa lõbus.
kolmapäev, 5. detsember 2018
Margaret Atwood "Alias Grace"
"If we were all on trial for our thoughts, we would all be hanged."
"And then she began to cry, and when I asked her why she was doing that, she said it was because I was to have a happy ending, and it was just like a book; and I wondered what books she had been reading."
"When you are in the middle of a story it isn't a story at all, but only a confusion."
Kui sul on toredaid sõpru, kes sinu lugemishimu hästi mõistavad, siis võid saada kingiks häid raamatuid. Aitäh, Karina! :)
23. juulil 1843 pandi Kanadas toime kaksikmõrv, tapeti majaomanik ja tema majapidajanna. Arreteeriti mõrvas kahtlustatavad, teener James McDermott ja nooruke 16-aastane teenijanna Grace. McDermott puuakse üles, aga Grace'i suhtes on tekkinud teatavad kahtlused, kuigi ta ise on oma tunnistust mitu korda muutnud. Grace nimelt väidab, et ta ei mäleta mõrvade sooritamise ajast midagi ning et tal on ennegi ette tulnud uneskõndimist ja mäluauke, ning sellest piisab, et Grace võllast pääseks. Selle asemel viiakse ta vaimuhaiglasse ja sealt edasi eluaegset vanglakaristust kandma. Ja veel siiski on inimesi, kes usuvad, et Grace on täiesti süütu ning et ta tuleks vanglast vabastada. Kuid kas see on tõsi?
Atwood on ka oma "Teenijanna loo" kohta öelnud, et seal pole ridagi väljamõeldist - kõik, mis raamatus kirjas, on kunagi kusagil päriselt juhtunud. Ka "Alias Grace" põhineb päriselt toimunud juhtumil ning kõik see, mis eelmises lõigus kirjas, ei ole mitte paljalt Atwoodi raamatust pärit, vaid ajaloolistest dokumentidest. Järelsõnas ütleb autor ise, et juurde pani ta ainult seda, mida dokumentidest leida polnud, ning ka see on loogiliselt tuletatud.
Ma ei ole praeguseks hetkeks Atwoodi rohkem lugenudki kui need kaks ülalmainitud raamatut, ja kuigi ma olen juba mitmest kohast kuulnud, et ei ole kõik raamatud nüüd NII head ka, siis need kaks on küll suurepärased. Ta kohe oskab kirjutada niimoodi, et kuigi me räägime ajast, millest on möödas enam kui 150 aastat, on see kõik väga usutav ja tuleb tunnistada, et kaasahaarav. Kõik olustiku-, riietuse- ja iseloomukirjeldused on väga kirkad ja on kerge end tegevusse sisse mässida lasta. Tõele au andes tulebki tunnistada, et tekkiski illusioon sellest, et lugeja on nagu kolmedimensioonilises filmis, mitte raamatu taga. Atwood ütleb neile, kes tahavad kirjutada: "Hold my attention." Ausõna, seda ta suudab.
Ja veel ühe paralleelina "Teenijanna looga" jätab Atwood raamatu lõpus midagi ka lugejale mõelda. Ma pole ka siin blogis sellest saladust teinud, et mulle sellised lõpud meeldivad, mida lugejale ette läbi ei mäluta. Olgu meiegi fantaasial tööd!
Raamatut lugesin inglise keeles, eesti keelde on selle tõlkinud Ilona Kolberg.
"And then she began to cry, and when I asked her why she was doing that, she said it was because I was to have a happy ending, and it was just like a book; and I wondered what books she had been reading."
"When you are in the middle of a story it isn't a story at all, but only a confusion."
Kui sul on toredaid sõpru, kes sinu lugemishimu hästi mõistavad, siis võid saada kingiks häid raamatuid. Aitäh, Karina! :)
23. juulil 1843 pandi Kanadas toime kaksikmõrv, tapeti majaomanik ja tema majapidajanna. Arreteeriti mõrvas kahtlustatavad, teener James McDermott ja nooruke 16-aastane teenijanna Grace. McDermott puuakse üles, aga Grace'i suhtes on tekkinud teatavad kahtlused, kuigi ta ise on oma tunnistust mitu korda muutnud. Grace nimelt väidab, et ta ei mäleta mõrvade sooritamise ajast midagi ning et tal on ennegi ette tulnud uneskõndimist ja mäluauke, ning sellest piisab, et Grace võllast pääseks. Selle asemel viiakse ta vaimuhaiglasse ja sealt edasi eluaegset vanglakaristust kandma. Ja veel siiski on inimesi, kes usuvad, et Grace on täiesti süütu ning et ta tuleks vanglast vabastada. Kuid kas see on tõsi?
Atwood on ka oma "Teenijanna loo" kohta öelnud, et seal pole ridagi väljamõeldist - kõik, mis raamatus kirjas, on kunagi kusagil päriselt juhtunud. Ka "Alias Grace" põhineb päriselt toimunud juhtumil ning kõik see, mis eelmises lõigus kirjas, ei ole mitte paljalt Atwoodi raamatust pärit, vaid ajaloolistest dokumentidest. Järelsõnas ütleb autor ise, et juurde pani ta ainult seda, mida dokumentidest leida polnud, ning ka see on loogiliselt tuletatud.
Ma ei ole praeguseks hetkeks Atwoodi rohkem lugenudki kui need kaks ülalmainitud raamatut, ja kuigi ma olen juba mitmest kohast kuulnud, et ei ole kõik raamatud nüüd NII head ka, siis need kaks on küll suurepärased. Ta kohe oskab kirjutada niimoodi, et kuigi me räägime ajast, millest on möödas enam kui 150 aastat, on see kõik väga usutav ja tuleb tunnistada, et kaasahaarav. Kõik olustiku-, riietuse- ja iseloomukirjeldused on väga kirkad ja on kerge end tegevusse sisse mässida lasta. Tõele au andes tulebki tunnistada, et tekkiski illusioon sellest, et lugeja on nagu kolmedimensioonilises filmis, mitte raamatu taga. Atwood ütleb neile, kes tahavad kirjutada: "Hold my attention." Ausõna, seda ta suudab.
Ja veel ühe paralleelina "Teenijanna looga" jätab Atwood raamatu lõpus midagi ka lugejale mõelda. Ma pole ka siin blogis sellest saladust teinud, et mulle sellised lõpud meeldivad, mida lugejale ette läbi ei mäluta. Olgu meiegi fantaasial tööd!
Raamatut lugesin inglise keeles, eesti keelde on selle tõlkinud Ilona Kolberg.
Tellimine:
Postitused (Atom)
Christina Wahldén "Komblusbüroo"
Varraku augustiraamat. Ega mul enne novembri lõppu õiget lugemis- ja blogimisaega ei tulegi, aga leevendan seda põuda natukenegi. "Kom...