teisipäev, 15. august 2017

Virginia Woolf "Tuletorni juurde"

Enne tuletorni juurde minekut tahan täheldada, et piisas ühest tutvusest ja minu blogisissekannet "Apteeker Melchiori ja Gotlandi kuradi" kohta lingiti Indrek Hargla fännilehele Facebookis ja kohe sai mu tagasihoidlik lugemisblogi metsikult populaarseks. Nimetatud sissekannet on loetud pea viissada korda. :D   :O
Kuid nüüd siis asja juurde.


www.vanaraamat.ee: Teos kujutab endast tõepärast ja kaunist jutustust ühe inglise perekonna igapäevastest tegemistest Hebriididel. "Tuletorni juurde" on raamat, mida soovitatakse lugeda aegamisi, et kaunis stiil ja hingestatud laused kaotsi ei läheks. (---) Oma teostes kajastab kirjanik äärmise tundesoojusega naiste käitumismotiive ja suhtumist elutee käänakuisse.

Naised - eriti mrs Ramsay - on tegelikult romaanis need, kes argiasjad kogu täiega enda õlule võtavad, ja mehed on need, kes luuletavad ja kirjutavad filosoofilisi uurimusi. Ja räägivad, kuidas üks naine ikka ei mõista seda või toda.

Mul on ühel sõbrannal tuttav, kelle mees on ka täpselt samasugune - kirjutab päevad läbi kuskil maja teisel korrusel sotsioloogilisi tekste, mis kohe pärast avaldamist (või juba avaldamise ajaks) aegunud on, samas siblib naine elu eest, et kogu majapidamine korras hoida, lapsed toita ja nende koolitöödega tegeleda, pluss veel oma elu (niipalju, kui seda üldse järele jääb). Vot sellele ma muudkui mõtlesin, kui mr Ramsay kusagil Hebriididel oma ebamäärast "tööd" teeb.

Raamat oma loomult on pigem kurblik. Täitumata unistused, purustatud lootused (sümboliks sellest tuletorni juurde minek), ja siis kunagi aastaid hiljem selle unistuse teostamine, aga siis pole see enam üldse see. Unistusest on saanud kohustus.

Ma olen muidugi täiesti nõus sellega, et romaan on väga hästi kirjutatud. Aga see ei tähenda, et see mulle sellepärast automaatselt meeldima peab. Vot ei meeldinud seda lugeda. Samamoodi nagu minule sobib näiteks Mihkel Muti maailm, mida paljud ei mõista ja ütlevad, et no üldse see "Eesti ümberlõikaja" ei meeldi, siis vähemasti "Tuletorni juurde" jäi jällegi minu jaoks kaugeks ja heietavaks. Siinkohal tahaksin rõhutada, et nt "Sada aastat üksildust" - kus ka ju midagi sadade lehekülgede kaupa ei toimu ja kirjeldus istub kirjelduses kinni - meeldis mulle väga. Woolfiga näed ei klikkinud kuidagi ära.

Samas ma usun, et ma selle "Proua Dalloway" loen ka ikkagi läbi. Annan Virginiale veel ühe võimaluse mind võluda.







kolmapäev, 9. august 2017

William Golding "Mereristsed"

Hm. Selline raamat.

Noor Edmund Talbot seilab 19. sajandi alguses oma ristiisa läkitusel Austraaliasse sellesama ristiisa poolt talle välja vaadatud ametipostile. Laeval peab ta - ikka sellesama ristiisa palvel - päevikut.

Ma ei ole kirjanduskriitik ja minu blogi on ka puhjalt muljepõhine. Ja ma võin nende muljete põhjal öelda, et ega seal eriti palju mingit erilist actionit ei ole ja ma usun, et väga paljud leiaks, et see on üks igav pikkade kirjelduste ja lausetega raamat. Aga mingil veidral kombel tiris see lugu mind nagu iminappadega enda külge kinni, tekst loksus rahulikult ja rahustavalt minu ümber ja ma lasin end selle loksumisega kaasa minna mingisse maailma, kus kõigeks on aega ülearugi.

Öeldakse, et lugemine viib sind maailmadesse, kuhu ise iial ei saaks füüsiliselt minna. Nii ma siis seal 19. sajandi sõjalaeval seilasin "ujuva kuristiku" kohal, "kus inimene üldse ei tohiks olla", ja vaatasin laeva poolitavat valget joont, mis lahutas alamklassidele mõeldud rahvast aadlirahvast. Sest ka laevaohvitser Summers ütleb, et "olgu meie isamaa kui vägev tahes - ühte ta ei suuda siiski korda saata, ja nimelt inimest täiesti adekvaatselt ühest ühiskonnaklassist teise tõlkida. Täiuslik tõlge ühest keelest teise on võimatu. Ja britlase emakeel on ikka klass." (Lk 99)

Eks seal seda ja teist ikka juhtub ka, aga pigem tuleb "Mereristseid" vähemalt minu arvates lugeda lugemise pärast.


esmaspäev, 7. august 2017

Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat"

Mul ei olnud üldsegi mitte plaanis seda raamatut endale koju osta. Eriti kuna meie tubli raamatukoguhoidja oli mind nagunii juba rampsis selle järjekorda number üheks pannud. Aga siis juhtus selline asi, et isand rahvakirjanik tuli nädal aega tagasi meile siia Rahva Raamatusse autogramme jagama ja kuidas ma siis ei lähe ja ei võta seda autogrammi. Ja siis juba kindlasti mitte paberitükile, eks.

Nii ta mulle siia koju tuli. Ja peale Viivi Luige on Hargla mul siin vähemasti omateada ainus kirjanik, kelle juba kolmandat raamatut ma siia blogisse usinasti tipin.

Ei saa mina aru, miks mõni inimene ütleb, et Hargla ei kirjuta hästi. Kirjutab küll, isegi väga hästi. Hargla ei pretendeeri süvafilosoofiale, aga tema lugu on alati põnev, haarab esimestest lehekülgedest kaasa ja on kirjutatud väga nauditavalt. Ma pole ka nõus sellega, mida keegi ütles - et algus venivat ja sellel pole raamatu enda põhisisuga mingit pistmist. Täitsa vale. Minu meelest ei veninud miski ja see on juba omaette saavutus, kuna raamatut on 558 lehekülge.

Melchior on küll juba vana, aga kurikaelu ajab ta taga samasuguse januga nagu ikka. Kätte muidugi saab ka, see on selge. Pisut kuuleme ka tema lastest, kellest üks on Lübeckis ja teine Pirital kloostris. Läbi käib ka Wakenstede needuse lõng, aga õige õrnalt.

Melchiori lood ei ole lihtsalt niisama krimi. Kogu see ajalooline taust sinna taha kirjutada, puistata mingeid fakte nagu muuseas - ma ei usu, et see niisama lihtne on olnud. Ja sellepärast ongi Hargla lood midagi enamat kui lihtsalt krimilood. See annab ka mingi muu dimensiooni, viib sind maailma, kus sa iga päev ei ela ja ei saagi elada, ja samas ka ei ole see meile muudest allikatest väga tuntud. Hargla viib meid keskaegsesse Tallinnasse peadpidi sisse ja tutvustab meile tollast eluolu paremini kui ükski ajalooõpik seda teha suudaks.

Veel üks põnev tähelepanek, mis on küll kõigile silmaga näha, aga ega me selle peale eriti ei mõtle - Melchior märkab, et Tallinn on hall linn ja Tartu punane. Tõesti, nii on! Tartus on kõik punasest kivist. Ja Tallinnas hallist.

Kuna noore Melciori ja sellesinatse Wakenstede needuse lugu raamatus päevselgelt pooleli jääb, siis on eeldatav, et Harglal on seitsmes Melchior ilmselt rauas. Mina vaid rõõmustan selle üle, sest seltsimees rahvakirjanikku olen ma nõus lugema tundide kaupa.


laupäev, 5. august 2017

Robert Bryndza "The Night Stalker"

Teine raamat Erika Fosteri sarjast.

Pean kohe alguses ausalt ütlema, et kui ma olin esimese osa ("The Girl in the Ice") läbi lugenud, siis laadisin ma endale mõningase entusiasmiga ülejäänud Fosteri-sarja raamatud Kobosse. Esimese osaga võrreldes oli "The Night Stalker" siiski väike pettumus.

Võibolla olen ma viimasel ajal kaotanud oma tavapärase armastuse krimiromaanide vastu. Aga võibolla on õige ka see mulje, mis mind praegu närib - et teine osa lihtsalt polnudki nii hea kui esimene.

Mulle tundub, et tänapäeva krimikirjanikud tunnevad mingisugust painet kõike kuidagimoodi erutavalt põnevaks ajada. Vanakooli detektiivid nagu Miss Marple või Hercule Poirot või minu pärast kasvõi Nero Wolfe satuvad üliharva ise mingitesse ohuolukordadesse. Samas on varsti juba raske leida tänapäevast krimiromaani, kus ei oleks seda nn thrillerit sees. Mingil hetkel muutub see lihtsalt väsitavaks. Nagu ka see, et need briljantsed detektiivid ei suuda absoluutselt alluda reeglitele. Loo seisukohalt ehk see end õigustab, aga minu tagasihoidliku nägemuse järgi EI PEA igas viimases kui krimiloos põhiuurija peaaegu ära surema ja seda sellepärast, et ta eirab kõiki korraldusi, mis ülemused talle annavad.

Nii ma siis siin mõtlen, et kui ma järgmise krimiloo ette võtan, siis võiks see olla selline rahulik. Ja uurija võiks ka vähem tõmmelda. :D

Kirjutatud oli normaalselt, aga võrreldes Jennifer Clementi või minu poolest kasvõi Leelo Tunglaga võrreldes ei anna ikka näolegi.


neljapäev, 3. august 2017

Jennifer Clement "Palved röövitud tüdrukute eest"

Kui sul veab, siis saad sa üle 20 aasta esimest korda oma üliägedate kursaõdedega kokku. Ja kui sul eriti hästi veab, siis on ühel neist tulnud pähe teistele raamat kinkida. Nagu näiteks sõber Piretil. :) 

Mehhiko on Mehhiko. "Meie maal võid sa minna õue jalutama ja leida hiiglasliku iguaani, tosinate suurte viljade all lookas papaiapuu, üüratu sipelgapesa, kanepitaimi, moone või laiba." (lk 33) "Guerreros on mõne takso armatuurlaual lausa papist silt kirjaga "Veriseid kehasid peale ei võta"." (lk 92) 

Sellises Mehhikos kasvab tütarlaps nimega Ladydi, kes ei ole oma nime saanud mitte sellest, et printsess Diana oli printsess Diana, vaid sellest, et Charles pettis Dianat samamoodi nagu Ladydi litsakas isa oma naist pettis. 

Ladydi elab Guerrero piirkonnas, ühes külas USA piiri ääres. Mehi seal pole, need on kõik Ühendriikidesse läinud. Keegi peale emade ei saa kaitsta oma lapsi, kui narkokartellid reidile tulevad ja tüdrukuid röövida tahavad. Tüdrukud riietuvad nagu poisid ja teevad end võimalikult inetuteks, et mitte kartellide ohvriteks sattuda, kuid alati ei aita seegi. Kaevata kellelegi pole. Kõik on korrumpeerunud. Kaitstud ei ole keegi. Ja Ladydi elu kisub ka vägisi käänuliseks.

Olen siin blogis ennegi öelnud, et on eriline rõõm lugeda proosat, mille on kirjutanud poeedid. "Palved röövitud tüdrukute eest" ei ole erand. Sõnal on kaal.

Jennifer Clement on 3.04.2016 Postimehes avaldatud intervjuus öelnud nõnda: "Mina usun, et ilukirjandusel on vägi, mida ajakirjandusel pole. Ilukirjandus annab hääle inimestele, kes muidu vaikivad või on vaigistatud ja võivad lugejas kaastunnet tekitada. Kirjandus on maailma põhjalikult muutnud. Tänu Charles Dickensi "Oliver Twistile" muudeti laste töötamise kohta käivaid seadusi. Jane Austeni ja Charlotte Brontë romaanid muutsid naiste omandiõigust. Prantsuse kirjanike Emile Zola ja Victor Hugo raamatud muutsid suhtumist vaesusesse ja kaevandustöölistesse. samas ei mäleta me ajakirjandusartikleid, mis sel ajal kirjutati." 

Mul oleks küll ääretult hea meel, kui see raamat annaks oma panuse kõikide nende tuhandete tüdrukute häälekandjana, kes igal aastal Mehhikos kaduma jäävad.




teisipäev, 1. august 2017

Haruki Murakami "Kafka mererannal"

Ta naeratus on võluv, kuid ajas ja ruumis piiratud. (lk 199)

Minu esimene Murakami.

Ma ei lugenud teadlikult enne ei selle ega ühegi teise Murakami raamatu kohta ei arvustusi ega niisama tutvustusi. Keegi ütles kuskil, et Murakami kas meeldib või siis kohe üldse ei meeldi.

Mina ilmselgelt kuulun sinna esimesse. Mulle väga meeldis.

15-aastane Tamura Kafka (kuigi Kafka ei ole tema pärisnimi, ta võttis selle ise, kuna see tähendavat tšehhi keeles ronka - lähemal uurimisel siiski hakki) lahkub 15-aastaselt kodust isa juurest, kellest me vähemalt isana ei tea muud, kui et Tamura peab teda väga halvaks isaks, kes ta elu ära rikkunud on. Tal pole erilist vahet, kuhu minna. Peaasi, et ära põgeneda saaks.

Ja siis on veel Nakata, 60-aastane papi, kes oli poisikesena väga tark ja lootustandev, aga mingi segase ja ilmselt sõjalise intsidendi järel saanud mingit sorti ajukahjustuse ja nüüd on ta "kõva peaga, aga mitte nupust nikastanud", nagu ta ise ütleb. Lugeda ja kirjutada ta enam pärast salapärast juhtumit ei oska. Nakata ei muretse mitte millegi pärast, aga ta teab, et peab midagi tähtsat tegema. Ajal pole tähtsust, aga elu kannab teda sinna, kus ta saab põhimõtteliselt päästa vähemasti mõne inimese maailma. Ka tee peal Nakata üles korjanud rullnokk muutub väliselt napaka papiga koos olles sootuks rahulikuks, intelligentseks ja motiveeritud olendiks. Siin selgitab ta Nakatale Beethoveni kurba saatust:

"Beethoven oli hästi vinge helilooja ja noorest peast oli ta üks Euroopa kuulsamaid klaverimängijaid. Muusika esitajana oli ta väga tunnustatud. Aga ühel päeval kaotas ta haiguse tõttu kõrvakuulmise. Praktiliselt midagi ei kuuld enam. See, kui helilooja kuulmise kaotab, on ikka täitsa lõpp, saad aru? (---) Kui helilooja kuulmise kaotab, siis on see sama, kui kokk kaotab maitsmismeele. Või nagu konn, kes ei oska enam ujuda. Või nagu juhiloast ilma jäänud rekkajuht. Igal mehel läheks selle peale silme eest mustaks. Eksole? A Beethoven ei and alla. Ei noh ma arvan, et ju tal natuke deprekas ikka oli, aga ta ei last ebaõnnel endast võitu saada. Umbes nii, et ah, mis raskused, nendest saame üle! Pärast seda kirjutas muusikat muudkui edasi ja hakkas hoopis sügavamat musa kirjutama kui enne."  (lk 442)

Fatalismi on raamatus omajagu. Lase lihtsalt minna ja küll siis jõuad sinna, kus vaja. (Disagree, aga for the art's sake... las siis olla)

Ja siis on ses loos veel omajagu kummalisi tegelasi (nt Johnny Walker ja kolonel Sanders) ning omajagu kummalisi juhtumisi (taevast sajab makrelle ja kaane, kassid kõnelevad jne).

Kui üldiselt on raamat selline filosoofilise fantastika laadne kulgemine ja sõna nauditav lugeda, siis mitmeski kohas tabasin end häälekalt naerupurskelt. Ja juhtus ka midagi sellist, mida minuga raamatut lugedes absoluutselt mitte kunagi mitte kordagi enne juhtunud ei olnud - õnnestus ühes kohas hakata füüsiliselt nii tugevasti öökima, et panin silmad kinni ja keerasin ruttu paar lehte edasi. Kes on lugenud, see ilmselt teab, mis neil leheküljel Johnny Walkeri ja kassidega toimub.

Armastust on, aga see on selline 15-aastase poisi oma ja mis sest ikka kirjeldada. Oidipuse kompleksi saab ka, kes klassikat armastab.

Mainimist tasub ka see, et vastupidiselt Bulgakovile põleb Murakami raamatus käsikiri uhke leegiga täiesti tuhaks.
"Ma küll ei tea, mis sinna kirjutatud oli, aga igal juhul on see kõik nüüd ilusti kadund. Kuju ja vormi omavaid asju sai maailmas nüüd natuke vähemaks, aga selle arvelt tõusis eimillegi hulk." (lk 502)




Carlos Fuentes "Inezi vaist"

FB lugemisväljakutsega olen ma nüüd ametlikult ühel pool. Saan edaspidi lugeda ainult seda, mida ise tahan. Hõissa! Omast kohast on sellis...