Kui eelmised kaks Steinbecki raamatut, mida ma lugenud olen ("Hiirtest ja inimestest" ja "Hommiku pool Eedenit") said mõlemad ka kriitikute ja auhinnajagajate poolt pärjatud ning Steinbeck sai ühel hetkel ka Nobeli preemia, siis "Me tusameele talv" sellist vastuvõttu ei pälvinud. Ega seda täpselt ei tea, kas see oli ainsaks põhjuseks, aga viimaseks see raamat jäi ja oma viimasel kuuel eluaastal Steinbeck rohkem midagi ei kirjutanudki.
Ka minu jaoks ei olnud see raamat nüüd nii hea kui need kaks eelmist. Liiga kriitiline ma ikkagi ka ei oleks, sest tegelikult oli "Me tusameele talv" üle keskmise hea kindlasti ja kuigi ma pidin ennast vahepeal natuke distsiplineerima, et edasi lugeda, siis igav see ka ei olnud. Alustuseks olid juba kirjeldused meisterlikud. Peategelane Ethan tundus algul lihtsalt mõnus ja lustlik poesell, kellel on äärmiselt võluv naine ja kaks täiesti tavalist teismelist last. Aga nagu heas raamatus ikka, hakkavad karakterid aja jooksul end näitama hoopis teisest küljest ja lõpuks tuleb välja, et meie lõbus Ethan oskab tegelikult vägagi kavalalt ja külma peaga planeerida ja manipuleerida. Samasuguste joontega esineb peatselt ka poeg Allen.
Kirjandusteadlased väidavad, et "Me tusameele talv" loob sümboli Ameerika ühiskonna roiskumisest ja moraalsest allakäigust. Tõepoolest, Ethan läheb ka seda teed, mida ta ise sisimas õigeks ei pea, aga mis sa ikka ära teed, kui naine ja lapsed avaldavad pehmemal või vähem pehmemal määral survet paremale elujärjele jõudmiseks ja mida ta siis tegelikult nii väga teebki, mida ei ole kõik paremal elujärjel olevad kaaskodanikud juba enne teda teinud. Ega ma muidugi ei tea, kas kokkuvarisemise äärele viivad Ethani tema enda mahhinatsioonid (millest ta ometigi täiesti puhta poisina välja on tulnud) või see, kuidas ta korraks juba tähe staatusesse katapulteeritud poeg petmise eest sama kiiresti mutta vajub. Samuti ei tea me lõpuni, kas Alleni õde juhtis venna petturlusele tähelepanu moraali sunnil või lihtsalt kadedusest ja soovist ära panna. Lahtisi otsi jääb palju.
Ja nii ma jõudsingi arvamusele, et kui Ethan nüüd oma kokku varisemisest üldse üle saab, siis seda tänu oma naisele, kes alguses tundub küll selline lillelaps, kes lihtsalt niisama ilu pärast õitseb, aga ikka ja jälle suudab poole lausega või mingi vihjega mõista anda, et pole ta midagi nii lihtsake, ja juhtida asjade käiku vaikselt, taktitundeliselt ja samas jäägitu lojaalsuse ja armastusega oma abikaasa vastu. Ethani ja Mary omavahelise suhtluse loomulik kergus oli kindlasti üks meeldivamaid külgi raamatus, eriti võluvad olid hellitusnimed, millega Ethan oma naist lausa üle külvab.
Kui ma nüüd ühel ilusal päeval "Vihakobarad" ka veel loetud saan, siis on mul põhimõtteliselt Steinbeckile tiir peale tehtud, sest kuigi tal paar raamatut veel on, siis need ei ole enam nii märgilised.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar