kolmapäev, 31. jaanuar 2018

Camilla Läckberg "The Preacher" // "The Stone Cutter" (Fjällbacka #2 ja #3)

Panen kokku ühte postitusse, sest ma lugesin neid järjest ja põhimõtteliselt on tegelased ja taust jätkulugu.

Tegemist on "Jääprintsessi" järgedega. Jätkuvad Fjällbacka lood, "The Preacher" on sarjas teine ja "The Stone Cutter" kolmas.

Fjällbackast on kujunemas tõeline Midsomer. :D Inimesi langeb nagu loogu. No okei, nii hull päris ikka ei ole ka. Aga teises osas on värskele laibale lisaks leitud veel ka kahed palju varasemad säilmed, mis otsaga seitsmekümnendasse jõuavad. Tanumshede kaardivägi lendab kohale - Patrik ja Martin oma tuntud headuses, Gösta tuntud laiskuses ja Ernst, sama loll ja ärritav kui alati. Ülemus Mellberg on jätkuvalt jobu, aga vähemalt laseb normaalsetel inimestel tööd teha ja Patrik kaevab tõe taas välja (selles raamatus isegi füüsiliselt).

Erika on rase ja Mellbergil on pruut. :P

Kolmas osa oli nii tihe, et ei jõudnud kohe vahepeal hingatagi, kui juba tuli järgmine teema sisse. Siia jagus küll nüüd kõike - sünnitusjärgset depressiooni, väikelapse vastast vägivalda, Aspergeri sündroomi, lapspornot, abielurikkumisi ja kõigele lisaks veel ka väikese tüdruku surm. Kõik oli vajalik ja muudkui keerutas lugu. Läckbergil on alati ka paralleelselt jooksmas mingi vanema aja lugu. Kui teises osas oli see lugu seitsmekümnendatest, siis seekord algab paralleeluniversum juba eelmise sajandi algupoolel ja rullib ennast kenasti olevikku välja. Patrikul on käed-jalad tööst villis - kes läheb vangi, kes sureb enda käe ja kes õnnetusjuhtumi läbi. Ja kedagi lastakse politseitöölt lahti.

Patrikul ja Erical on titt ka veel peale kõige. Ja Mellbergil poeg. :D


Kuulge, ausalt, lugege neid Läckbergi lugusid. Igav küll ei hakka. Ja pealegi kirjutab Läckberg just nii, nagu ma tahan - ta on vaba sellest skandinaavlaste painest, et kõike peab rohkem olema, kaasa arvatud verd ja vägivalda. Läckberg ei ole üldse nii noir.




Robert Seethaler "Kogu elu"

Austria kirjaniku Robert Seethaleri imeline raamat, tõlkijaks Piret Pääsuke.

See on tegelikult ka väljakutsegrupi eri. Üks punkt seal on ka raamatukogutöötaja poolt esimesena soovitatud raamat. Ta muidugi tundis, et kogu maailma vastutus on tema õlul, vaeseke, aga ta oli igati oma ülesannete kõrgusel. :D

"Kogu elu" on narratiiv ühe lihtsa inimese elust läbi erinevate ajastute. Elu loobib talle teele rohkem raskusi kui rõõme, kuid siiski oskab ta neist rõõmudest viimast võtta, neid nautida, kuniks need talle antud on, ja see annab talle jõudu edasi kulgeda. 

Alguses tundus, et raamat on jube traagiline. Aga siis hakkas sisse sugenema valgust ja helgust, inimeste headust ja isegi huumorit. Raamatu tagakaanel on öeldud: "See on mõtisklus elust, surmast ja õnnest ning kõige selle kõrval kummardus loodusele, sest Alpid on raamatu täieõiguslikud tegelased.

Mõni raamat on põnev. Teised raamatud - nagu seegi - on mõeldud lugemiseks, nautimiseks, mõtisklemiseks. Ja selleks, et tulla lõpuks siiski järeldusele - inimesed on ilusad ja head. Ega mind eriti ei üllatanudki, et "Kogu elu" on saanud mitusetu kirjandusauhinda ja olnud Man Booker International Prize'i nominent (jällegi tagakaas). 

Kui lonkurist peategelane Egger mägedes ühe korpulentse proua kuristikku kukkumisest päästab, ütleb proua: "Ma usun, et kõik jäi terveks. --- Ainult reis teeb natuke haiget. Nüüd võime kahekesi kõrvuti alla orgu longata."

"Ei," vastas Egger ja ajas ennast püsti. "Igaüks lonkab omaette." (lk 94)

Ja see on nii Eggeri moodi. Alati abivalmis. Aga igaüks lonkab omaette. :) 





Alison Moore "Majakas"

Kui hängida Facebooki-grupis nimega "Lugemise väljakutse", siis hakkab toimuma imelisi asju, sest väljakutse sätestab 53 erinevat teemat, mille võiks aasta jooksul läbi lugeda. Eelmisel aastal ma kohe aasta algusest sellega ei ühinenud ja isegi ei üritanud väljakutsega võidukalt ühele poole saada ja ega ma pole sel aastal ka kindel, et kõik teemad kaetud saan. Mitte sellepärast, et ma vähem raamatuid loeks, aga ma pigem loen seda, mida tahan, ja võimaluse korral paigutan siis seal väljakutses raamatu mingi teema alla ära.

Aga seekord oli seal üks teema, mis pani mind kulmu kergitama ja ma kohe teadsin, et vot selle ma teen küll ära. Juhend oli selline – tuleb minna raamatukokku, alustada oma eesnime esitähega algavate autorite rea esimesest raamatus (minu puhul siis M) ja loendada oma vanuse võrra raamatuid. Ja siis see oma vanuse numbriga raamat läbi lugeda.

See siis oligi Alison Moore’i "Majakas".

Ma peaksin ütlema, et see oli üks omamoodi imelik raamat. Kui – nagu ma Senegalis ameeriklastet ära õppisin – jagada raamatud kategooriatesse popular fiction ja literature, siis see oli kindlasti literature. Peategelaseks on Fluth, võrdlemisi veidra nimega mees (mingil hetkel ilmneb, et see on ta perekonnanimi hoopis), kes sõidab Saksamaale, et uuesti läbi teha kunagi isaga matkatud rada.
Loo edenedes märkab lugeja, et Fluthi peas käivad ringi ühed ja samad mälestused nn võtmehetkedest tema elus. Iga kord on need lood peaaegu samad, kuid alati lisandub mingi väike detail, mis järk-järgult ehk isegi Fluthi mõista lubab. Olulisel kohal on raamatus lõhnad, kuna Fluth on keemik ja tegeleb paljuski tööl lõhnadega. Nendega on seotud ka tema ema ja isa lahkumineku mälestus.

Ja siis on raamatus teine oluline tegelane – hotellipidaja Ester, kelle mees on üks igavene mühkam. Lõpuks saavad Ester ja Fluth kokku ka ja siis nagu midagi juhtub ja siis nagu tegelikult ikkagi ei juhtugi mitte midagi, sest raamat saab otsa.

Mõne raamatu puhul mulle isegi meeldib, kui jutt kuskil poole peal ära katkeb. Aga vot siin häiris.
Kahesõnaga, huvitav väljakutsepukt ja eks ma tänu sellele lugesin tänu sellele läbi raamatu, mida ma poleks muidu eluski lugenud. Päris mahavisatud aeg see küll polnud, aga no on ka paremaid.
Ah jaa, õige, tõlkijaks on minu enda tõlkeõppejõud Urve Hanko. Brought back memories. :D 



reede, 19. jaanuar 2018

Clarice Lispector "Metsiku südame ligi"

Ma ei mäleta, et ma oleksin kunagi midagi sellist lugenud.

See on Joana lugu. Joana on inimene, kelle sisemine maailm on täis ülitugevaid tundeid ja kõik, mis jääb tunnetest väljapoole, kas tüütab või ärritab teda. See polegi nagu mingi päris lugu, see on pigem üks unenägu, mingi fantaasia.

Päris põnev oleks kuulda, mida arvaks sellest raamatust mõni psühhiaater, sest kindlasti leiaksid nad Joanale kohe diagnoosi - ülitundlik loomus, kalduvus vägivallale, emotsioonide kontrollimatus ja ebaküpsus jne jne. Kirjanduslikku ainest annab Joana muidugi küll ja veel.

Lispector on suutnud kirjutada valmis teksti, mida on pea võimatu ümber jutustada või isegi arvustada. Võiks öelda, et ma kadusin selle raamatu sisse kõigepealt ära ja siis hajusin seal algosakesteks ja läksin kuhugi universumisse lendu. Tagasi maa peale sain mõnda aega pärast tagakaane sulgemist.

"Näiteks on talle aeg-ajalt tulnud mõni mõte, mispeale on ta endalt üllatunult küsinud: kuidas ma varem selle peale pole mõelnud? See pole sugugi sama, mis märgata korraga laua sees üt täket ja üllatunult tähendada: seda ma küll pole varem märganud! See pole sama... Sest asja, mida mõteldakse, pole enne mõtlemist olemas. Näiteks: Gustavo näpujälg... Mõeldav sai mõelduks. Ehkki mitte kõik asjad ei sünni sellest hetkest alates... Sest kui ma ütlen tädi sööb onuga lõunat, ei loo ma midagi. Või kui ma otsustan jalutama minna. Hästi, nüüd ma siis jalutan... Kuid midagi ei sünni. Aga kui ma ütlen näiteks lilled haual, siis on jälle uus asi, mida polnud olemas enne, kui ma mõtlesin lilledele haual." (lk 38)

No mis sa siin arvustad või oled.




Mart Sander "Litsid"

Ma tegelikult arvasin, et ma ei loe seda raamatut mitte kunagi. Pealkiri on selline - kohe arvad, et mingi labane värk jne.

Aga siis hakkasid kõik ümberringi rääkima, et see pole ÜLDSE see ja tegelikult on see ajalooline romaan ja väga hästi kirjutatud jne jne. Ma mõtlesin, et ma siis ettevaatlikult proovin, samas ikka mõeldes, et Mart Sander, nomaitia.

Sander on ikka sigaandekas. Ta võib meeldida või mitte meeldida ja eks ta lõpuks saatejuhi ametis hakkas vähe palju eputama ka, aga kirjutada ta oskab, sindrinahk. Tekst jookseb väga ladusalt ja vähemalt mind ei häirinud stilistilise külje pealt mitte miski.

Tegevus toimub aastatel 1939-1940 Tallinnas, kui poliitilised olud on päevapealt muutunud seoses sellega, et Vene väed on Eestisse baasid loonud ja kõik hakkab jooksma sinnapoole, mida inimesed ei taha uskuda - et võim võetakse üle.

Eks muidugi tegevuskese on nn avalik maja, aga kohe algusest peale on selge, et see on kõik üks suur metafoor, milles on selge paralleel nn riikliku enesemüümisega. Tehakse kõike, mida ütleb see, kellel on suurem võim. Minnakse kaasa kõigi jaburdustega, müüakse maha peale kõige muu ka südametunnistus. Noh, nii nagu see täpselt oligi. Muidugi peab mainima, et kui kaalukausil on ühel pool südametunnistus ja teisel ellujäämisinstinkt, siis seda valikut ongi väga raske teha ja meie siin rõõmsal ja rahulikul ajal ei tohiks küll hakata kohtumõistjaid mängima ja endale vastu rinda taguda, et no meie mitte iial, mitte iial... Tuleb võimalus, küll siis tõestame. :)

Kindlasti loen teise osa ka läbi.




neljapäev, 18. jaanuar 2018

Brett Arquette "Operation Hail Storm"

Sattusin spämmimise ohvriks. :D

Autor saatis ilmselt kõigile, kes Goodreadsi leheküljel mingit tehnopõnevikku lugenud on, palve oma raamatut lugeda ja arvustada. Ilmselt minu puhul oli "süüdi" Cory Doctorow raamat "Little Brother". Saatis palve koos lingiga e-väljaandele.

Noh, mis siis ikka, mõtlesin mina. Ja asusin raamatu juurde ilmselge eelarvamusega, sest ju see peab üks kogenematu kirjanikuhakatis olema, kes niimoodi arvustusi kerjamas käib.

Aga võta näpust. :D Kui välja arvata võibolla vaid sellele e-väljaandele omased trükivead (ma väga loodan, et paberväljaanne loeti enne veel üle ja parandati tekst ära), siis üsna kohe hakkas huvitavaks kerima ja kuigi mahu poolest oli raamat üsna kopsakas, siis igav ei hakanud. Üks suur projekt sai seal läbi ja siis ma mõtlesin, et noh, mis siis ikka enam, ju nüüd alla käib. Aga võta teisest näpust, siis läks veel huvitavamaks.

Süžee poolest on peategelaseks sigarikas aatomienergiaga äri tegev miljonärist füüsikanobelist, kes on kokku korjanud noored patsiga poisid, toonud need oma laevale meeskonnaks kokku ja nüüd tegelevad nad gigamegaultramodernse tehnika abil terroristide mahavõtmisega. Ja siis hakatakse tegema koostööd USA valitsuse ja presidendiga, kes neile oma projekti täita annab. Puhuks kui mõni teist nüüd seda lugeda peaks tahtma, siis ma väga rääkida ei taha, kuidas see täpselt käib, aga niipalju võin ikka poetada, et raamatus vihiseb ringi hulgaliselt droone. Ja ei saaks öelda, et kogu see tehnovärk kuidagimoodi ebarealistlik oleks. Pigem vastupidi.

Nii et ajasin ma sõrgu vastu mis ma ajasin, ikkagi tuli välja, et täitsa kobe tükk. :)
Soovitan põnevuse ja/või tehnoarmastajatele.


Alvydas Šlepikas "Minu nimi on Marytė"

Neli raamatut ootab viisakalt järjekorras oma blogipostitust. Teen kronoloogilises järjekorras, nagu kord ja kohus.

"Minu nimi on Marytė" on ilmselt üks jubedamaid raamatuid, mida ma oma elus lugenud olen. Kõige hullem on selle juures asjaolu, et see ei ole tondi- ega õudusjutt. Raamat põhineb dokumentaalmaterjalil ja räägib nn "hundilastest" - Kaliningradi ja Ida-Preisimaale sõjas lõksu jäänud sakslaste, eriti laste saatusest. Nälgivad pered, julm kohtlemine ja lapsed, kes pere ära elatamiseks Leedus tööd ja leiba otsimas käisid.

Kui ma oleksin seda lugenud 25-aastasena, siis ei oleks see mind üldse kõigutanud. Aga vahepeal ma olen emaks saanud ja no ei kannata lugeda ega vaadata isegi uudiseid, kus kannatajateks on lapsed, eriti kui nende emad ära surevad või mingi muu taoline tragöödia nendega juhtub. Kui mul lapsi endal poleks, siis ma ilmselt oleksin seda südamerahuga lugenud ja lihtsalt noogutanud, et oi kui hea raamat. Sest seda see ju tegelikult on - ilmselgelt rääkimata lood, millest ikkagi ajalugu jutustada võiks, ja hästi kirjutatud kindlasti ka. Muidu ei oleks see mindki nii väga loksutanud.

Järelsõnas on kirjas ka see, et üks neist ellu jäänud "hundilastest" keeldus autorile intervjuud andmast, sest ei tahtnud selle perioodiga enam midagi tegemist teha. Pole ka ime.

Ajaloohuvilistele on see muidugi ilmselgelt maiuspala, nii et kui närvi on, siis raamat iseenesest on väärt lugemist.



neljapäev, 4. jaanuar 2018

"Kuniks elu. Uus salapäevik. Hendrik Groen, 85 aastat"

Ei suutnud raamatupoodi jätta, kuigi eelarves seda küll kuidagi ei olnud...

Hendrik/Henk suutis mind esimese raamatuga juba ära võluda, nii et avasin teise osa suure rõõmuga. Üks aasta päevikupidamist on tal vahele jäänud ja nagu ta ise ütleb, siis otsustas ta uuesti kirjutama hakata, et vaim värske hoida. Ja kuna ta naine oli kunagi öelnud, et kõige rohkem kahetseb Hendrik oma elus neid asju, mis tal tegemata jäävad.

Kuna üks aasta vahele ka jäi, siis ilmselgelt on kõik täpselt nii palju vanemaks ka saanud. Tegevus toimub kesk mähkmeid, kunsthambaid, unustamisi, toidupudistamisi ja kukkumisi. Kindel pole ka terve vanadekodu tulevik ja ilmselge on see, et sellises asutuses ei saa palju aega mööduda ilma surma hinguseta. Eks kõigest sellest tulenevalt on raamatu alatoon minu jaoks üldiselt kurvem kui esimeses osas ja minuga juhtus jälle see, mida minuga väga-väga harva raamatut lugedes juhtub - pisardasin pisut.

Aga Hendrik ja tema sõbrad ei lase ennast sellel kõigel lõplikult heidutada. Nemad möllavad oma Vakumisu klubiga (Vanad, kuid mitte surnud) ikka edasi. Võetakse ka uusi liikmeid ja üritused-väljasõidud on jätkuvalt lustakad. Ja kuna Hendrik on enda eest hästi hoolitsev vanahärra, kes end iga päev kenasti lille lööb, tekib talle austajaidki - kes poeb söögilauas lähedale, kes kutsub rulaatorite tantsuõhtule.

Hendrikul on ka uueks aastaks kirjutamisplaanid valmis, kusjuures see ei ole päevikuvormis plaan ja ta ise ei suuda kuidagi ära oodata, millal juba selle kallale asuda saaks.

Mina küll loodan, et see ka avaldatakse! :D

Üldiselt oleks vaja, et kõik nooremapoolsed inimesed Groeni-lugusid loevad. Siis oleks kergem neil ka vanadust kõigi oma probleemidega mõista.

Raamatu on väga hästi tõlkinud Kaari Antzon.


Vledderis on võltsitud kunsti muuseum. Sinna ma tahaksin kord minna, aga kardan, et sellest ei tule midagi välja. Mina pooldaksin pimetesti, kuigi maalide puhul kõlab see veidi imelikult. Riputaks "päris" teoste vahele mõned kenad võltsingud, kataks nimesildid kinni ja laseks keskmisel publikul hindeid panna või autor ära arvata. Tahaks näha, kas mõni tõeline meisterkunstnik ka tippu jõub. Moodsa kunsti võiks naljapärast ka tagurpidi üles riputada. Näis, kas keegi saab aru. Arvan, et kõik jaapanlased ja hiinlased kukuksid kunstieksamil läbi. Nemad näevad enamikku maalidest alles palju hiljem, fotode pealt, mida nad maalidest teevad, ise nende ees poseerides. (1. okt)

See on põlvkond, kes kunagi ei söö värsket leiba, sest kõigepealt tuleb vana ära süüa, ja kes tumepruuniks läinud banaani küljest veel paar tükki ära lõikab, mis "kõlbavad veel küll". Põlvkond, kelle jaoks on "patt toitu ära visata", isegi kui enne tuleb selle pealt kärbsed minema ajada või hallitus maha kraapida. Kes istub päevast päeva pigem katkiste vedrudega tugitoolis, kui et uue ostab. Ja kes kogu aeg ainult hädaldab, kui kalliks kõik on läinud, olles hinna eelnevalt kuldnatesse ümber arvestanud. (9. okt)






teisipäev, 2. jaanuar 2018

Dave Hutchinson "Euroopa sügis"

Ma ei ole veel lugenudki raamatut, mille on kirjutanud mitte-eestlane või -soomlane ja mille peategelaseks oleks eestlane. Selle külje pealt vaadatuna oli "Euroopa sügis" täiesti omaette uudne lugemiskogemus. Kõigele lisaks oli see eestlus täitsa autentne ka veel.

"Euroopa sügis" on osa Hutchinsoni Euroopa-triloogiast ("Europe in Autumn", "Europe at Midnight", "Europe in Winter"), mille kõik osad on ka auhindu võitnud. "Euroopa sügis" ilmus 2014. aastal, nii et tegemist on ka täitsa uue raamatuga.

Hutchinsoni kohta on öeldud, et ta on ulmekirjanik - omal moel puudutab ka "Euroopa sügis" seda valdkonda kogu oma Kogukonna-jutuga, aga põhiliselt on see ikkagi selline vana hea spiooniraamat. Just nagu kõik need teised spioonilood, millega ma mitte kuidagi haakuda ei suuda. :D Minust küll spiooni ei saaks - kogu see lugu on nii segane, et ma ei suudaks neid ülesandeid sooritada. Iga väikest liigutust teeb erinev inimene, mitte keegi kellegi teise ülesannet ei tea - nii saabki kokku üks seosetute fraaside, komade ja mõttekriipsude jada, punkt tuleb raamatu lõpus ja sidesõnad on täiesti puudu.

Vabandan südamest spioonilugude austajate ees. Kirjutasin südametäiega ka Goodreadsi, et hunnik lappe, mida ühendavad lõdvad õmblused. Aga no see võib tõesti minu probleem olla. Auhinnatud raamat ei saa ju nigel olla. :D

Ühesõnaga, mina nautisin selles raamatus enim ikkagi kõike muud kui seda päris spiooniäkšönit.

Aa, muide - väga hea tõlge on! (Juhan Habicht) Eks tal oli mõnigi asi kergem tõlkida kui näiteks argentiinlastel. :P Ja kui ma siin just paar sissekannet tagasi esitasin endale retoorilise küsimuse, et kas bengallased on õige rahvuse nimetus, siis just "Euroopa sügisest" sain teada, et ei - bengalid on!





Indrek Hargla "Merivälja"

Ma ei ole seriaali vaadanud. Meelega pole vaadanud. Tahtsin enne raamatut lugeda. Koolis oli majandusjuhataja ära rääkinud küll selle algse Merivälja-legendi, nii et põhimõtteliselt ajaloolist tausta ma teadsin.

Kui ma olin raamatuga poole peal, siis tuli vennaga sellest juttu. Tema oli mõnda osa seriaalist ka näinud ja kui ta rääkis, mis näitlejad seriaalis milliseid tegelaskujusid teevad, siis ma müügisin rahulolust nagu Melker Merlkersson keset päikselist pühapäeva veejuhet tehes. Sest Hargla on tuntud headuses välja joonistanud Eriti Reljeefseid Karaktereid, kellele lavastaja on seriaalis leidnud just täpselt õiged näitlejad. Eriti elavalt kujutasin ma ette Liina Tennosaart Ingana ja Argo Aadlit Fabiani osas. Juba hakkaski naljakas. Minu lugupidamine!

Ütleme nii, et suuremalt jaolt oli see minu jaoks küll puhas korraga ulme ja reaalsusega segatud lugu, millel on kõik põhilised muinasjutu tunnusjooned. Kuigi mis need ulme- ja fantastikaraamatud oma olemuselt muud on kui muinasjutud. Nõiad, ufod, särgidvärgid. Aga lugu on muidugi põnevalt - ja kohati väga humoorikalt - kirjutatud ja nagu isa ütles - "hoiab juures".

Mis mulle Hargla lugude juures meeldib, on see, et temal ei ole ka kunagi kuskil seinal ühtki püssi, mis loo jooksul pauku ei tee. Kui tee peal sõidab invaskuutriga mees, siis on kohe algusest peale teada, et see ei jää lihtsalt tee peal sõitvaks meheks. Ballasti tal pole.

Hargla on nagu Eesti kirjanduse Andrew Lloyd Webber, kellel pidi olema lausa mingisugune matemaatiline valem selle kohta, millised meloodiad inimestcele meeldivad. Mingi valemi on Hargla kas välja mõelnud või siis tundlad välja ajanud ja kuskilt kirjanduskosmosest need lained vastu võtnud, sest tema lood on küll tõesti alati sellised, et raske käest panna. Nii et põhimõtteliselt oli see mõnes mõttes isegi hea, et tütrel oli eile noroviirus ja nagunii ma enne poolt kolme öösel magama ei saanud. Saigi raamat just täpselt läbi. :)

Kui nüüd võrrelda Hargla lugu ja päris-lugu, siis ma eelistan Hargla oma. Sellel on vähemalt lahendus. Mulle ei meeldi lõputa lood ("Švejk" ajas mu hulluks sellega, et ta ei saanudki läbi!) ja kuna seda ei teata ju päriselt siiamaani, mismoodi ja mis eesmärgil selline metall sinna krundile sattus, siis minusugusele inimesele, kes armastab lõpetatust, on see üks vastik kratsimata sügelus.



Gabriel García Márquez "Augustis kohtume"

Varraku märtsiraamat.  Gabriel García Márquez on ilmselgelt kõige tuntum selle poolest, et kirjutas raamatu "Sada aastat üksildust"...