reede, 25. detsember 2020

Alison Prince "Apelsinid ja mõrv"

Ühel ilusal detsembripäeval juhtunud nii, et Saaremaa Ühisgümnaasiumi õpetajad pidanud õpetajate toas iga-aastast laata. Ühel lauanurgal olnud siis ka hunnik raamatuid, millel oli juures silt, mis minu silmadesse tõi tänutundest veekalkvel, kuid siiski kergelt ahne läike. Sildil oli kirjas "Tasuta"! 


Ei, ma ei kahmanud lihtsalt igast raamatust ühte eksemplari, ma ikka vaatasin ja valisin ja suutsin lahkuda kõigest kolme raamatuga. Palun sõbralikult blogilugejal üritada minu enesevalitsust hinnata.


Ma olin "Apelsinide ja mõrvaga" juba ühele poole saanud, kui ma tagakaant kinni pannes mõtlesin, et ah, see oli vist tegelikult lasteraamat. Lähemal uurimisel selgus, et Alison Prince ongi tuntud just lastekirjanikuna, nii et there you go. Kuid lugemise ajal ma ausalt öeldes seda isegi ei kahtlustanud, nagu paremate lasteraamatutega see sagedasti juhtub. 


Joey on Londoni tänavamüüja, vaene nagu räpakott, isa - kes pole tegelikult tema pärisisa, kuna Joey päritolu on segane ja keegi midagi ei räägi ka - on vägivaldne lakkekrants ja kui Joey on suhteliselt varateismeline, lööb ta isa abistamisele käega ja hakkab oma äri ajama. See omakorda viib ta kokku inimestega, kelle seas toimub mõrv ja Joeyt hakatakse pidama kahtlusaluseks. Siit edasi ma spoilereid loopida ei tahaks, sest "Apelsinid ja mõrv" on lugemissoovituse vääriline ja ei tahaks teie elamusi rikkuda. 


Tahaksin hoopis rääkida sellest, mis mind mõtlema pani. Mitte et see oleks nüüd miski hirmus uus mõte, aga siiski. Just seesama teema käib meil ka Erasmus+ projektist läbi - see, kuhu perekonda me sünnime, on üks suur loterii. Mina sündisin Nõukogude Eesti lihtrahva mulli ja polnud sellel väga viga midagi, kuigi paljud elasid kordades paremini. Joey sündis Londoni tänavamüüjate mulli, kus olid lutikad ja vaesus ja nälg. Pisut veider on mõelda, et samas linnas, samadel tänavatel, ristuvad inimesed täiesti totaalselt erinevatest maailmadest - nad on nii lähedal, aga samas ületamatus kauguses. Ühed teise ei saa ja teised esimesse ei taha. 


Kui Nõukogude Eesti seebimull ka minu eluajal suure plaksuga lõhki läks, siis Joey oma oli püsivam. Peab olema õnne ja väga palju tahtmist, et oma mullist välja murda, aga Joey näiteks avastab, et ka pärast oma algse päritolu teada saamist tahab ta jääda sinna, kus ta on. Sest selleks ajaks on tal oma kodu, elukaaslane ja kari lapsi (kes on küll elukaaslase varakult orvuks jäänud õed-vennad) ning tänavamüüjate klann on tõestanud, et omade - kaasa arvatud Joey - eest nad seisavad. Milleks siis hakata pürgima mingi hoopis võõra - olgugi kuitahes roosa - mulli poole, mis võib hoopis miraažiks osutuda ja lenduda kaduvikku juba enne selleni jõudmist.


Õnn ei sõltu ju tõesti teadupärast mitte meie oludest, vaid suhtumisest.






kolmapäev, 23. detsember 2020

Giuseppe Conte "Südametud"

 Nagu sõõm värsket õhku. 


Autori enda kohta on internetist väga raske infot leida, sest õnnetuseks on Itaalial samanimeline peaminister ja dr Google teab palju just tema kohta. Lõpuks lõin käega ja piirdusin raamatu sisekaanel oleva infoga, mis ütleb, et ta on korduvalt pärjatud kirjanik, kirjutanud nii proosat kui luulet. No olgu siis. :) 


Olgu alustuseks öeldud ka suurim tänu kirjastusele Argo, kes aeg-ajalt kannab selle eest hoolt, et igasuguste kahtlaste raamatute vahele, mille otsa ma ise koperdan, saaksin ma lugeda ka kvaliteetkirjandust. Argo nime nähes juba ongi teada, et neil päris lobisemise eest palka ei maksta, vaid raamat on juba ette kvaliteedimärgiga. Nii seegi. 


Kui ma olin juba üle saanud kaanepildi vahtimisest (mis on minu lemmikvärvide kombinatsioon), lõin selle ajaloolise krimiloo lahti  ja rändasin keskaegsesse Genovasse, saratseenide ja galeerilaevade aega. Paralleelselt jookseb kaks mõistatuslikku lugu - kapten ajab taga rohelise smaragdanuma mõistatuse lahendust, kuid samal ajal hakkavad pardal toimuma võikad ja seletamatud mõrvad ning kapten asub ka seda lugu lahendama. 


Selles raamatus saavad kokku mõned asjad, mis minu jaoks krimiloole dimensiooni lisavad. Esiteks ei ole see väga kiire tempoga. Ja teiseks toimumispaik ja -aeg. Mulle meeldivad Hargla Melchiori-lood ka mitte ainult mõrtsuka jälgede ajamise pärast, vaid just selle keskaegse Tallinna pärast, mida ei loe välja ühestki ajalooõpikust. Samamoodi ka siin - kõik need teada-tuntud Itaalia võimukate perekondade rivaalitsemised, hoopis teistmoodi romantiline taust kui Romeo ja Julia puhul (kuigi teatud paralleele on), elu galeerilaeval jne. Ja loomulikult annavad lisavürtsi saratseenide ja kristlaste omavahelised suhted ning meresõitjate halastamatu karmus. 


Ja ehk oli seegi pisut värskendav, et kõigest hingest mõrva uurinud kapten ei lahendagi kuritegusid tänu oma nutikusele - sagedasti arvavad krimikirjanikud, et hea lugu tähendab peaaegu paranormaalsete tajuvõimetega detektiivi, kes ühest silmapilgutusest mõistavad, kes roimade taga on. Mulle kohe meeldivad sellised lood, kus on näha kas igapäevast ja sageli igavat politseitööd, või siis tuleb lahendus hoopis kuidagi isemoodi, nagu "Südametutes". Et oleks vaheldust. 


Hoolimata sellest, et ma jõudsin just öelda, et tempo pole väga kiire, suutis autor mind kenasti lõa otsas hoida ja raamat sai läbi ikka pisut kiiremini, kui tahtnud oleks. Nii juhtub, kui hea lugu saab kokku toreda tõlkega, kust õpid uusi sõnu nagu "lontmaaker" ja "oriflamm". Siinkohal kiidame tõlkijat ja toimetajat (Eda Ahi, Mari Tuuling). 


Soovitan. Igatahes. 




esmaspäev, 21. detsember 2020

Ena Mets "Ülestähendusi Montmartre'i mäelt. Elu ja imede pandeemia"

 Helistanud mulle kord ema ja öelnud, et selline inimene nagu Ena Mets on maaraamatukokku külla tulemas ja et tal on selline raamat, paralleelselt eesti ja prantsuse keeles, mis "mulle midagi ei ütle eriti, aga ma arvasin, et sulle võib meeldida". 


Intrigeeris ja tellisin endale selle Rahva Raamatust, kuna poe internetilehel olev tutvustus andis mõista, et see võib tõesti mulle meeldida. Pealegi, minu prantsuse keele hea tervise seisukohast poleks ju halb lugeda teksti, mis on paralleelselt kahes keeles. 


Lugesin läbi ja olen suhteliselt mõtlik. Ei teagi päriselt ise ka, mis ma sellest raamatust nüüd arvan. Aga ma üritan siis ikkagi arvata, et mitte sõbralikku blogilugejat alt vedada. Positiivne on sellise raamatu puhul alustuseks see, et spoilereid ei saa eriti teha. Sest see pole romaan ega krimilugu. 


Kui saabus kevad 2020 (tiu-tiu-teisiti, nagu teame) ja Pariis lukku keerati, avastasid pariislased end ühtäkki olukorrast, kus nad võisid minna kodust välja täpselt üheks tunniks ja ühe kilomeetri raadiuses (nagu nüüd tiu-tiu-teisiti sügiselgi juhtus). Ena Mets, kes on ülenisti üks holistiline inimene ja giid ja jutuvestja, hakkas neid tunde ära kasutama selleks, et oma elupaigas Montmartre'i mäel päikesetõusu vaatamas käia ja kuna see on Pariisi looduslikult kõrgeim tipp, siis on sealt päikesetõusule tõesti võrratu vaade otse esireast. Raamatusse on kätketud tema emotsioonid, juhtumised, kohtumised, mõtisklused, mis selle aja jooksul temasse kogunesid. 


Nagu ütlesin, on tegemist jutuvestjaga. See tähendab, et autor suudab suhestuda, analüüsida ja nagu öeldud, mõtiskleda ja ma ei saa öelda, et see oleks tekstiliselt kuidagi nõrk. Aga ma panin siiski raamatule Goodreadsis kõigest kaks punkti, kuigi võiks öelda, et kaks rasvast punkti. Mis mind siis häiris? 


Esiteks hakkasin ma ühel hetkel mõistma, et tegemist ei ole raamatuga, vaid ilmselt Facebooki-postitustega. (Nüüdseks on see ka kontrollitud fakt.) Ja mulle tundub, et see mind võib-olla häiriski - seda on üsna tugevasti tunda, et seda pole kirjutatud mitte raamatuks, vaid postitusteks, mis on pigem hetkeemotsioon kui midagi muud.  Seda kinnitasid eriti veel mõne peatüki lõpus olevad lingid (ausalt öldes ma nendest hakkasingi mõtlema, et see link peaks olema aktiivne ja vägisi tundus, et ongi olnud). 


Selline lahendus ei oleks pidanud tegelikult häirima, sest temaatika on igas loos ühtne ja miks ei võiks kirjutada ka raamatut igapäevastest hetkeemotsioonidest. Aga no ma lihtsalt ei haakinud lõpuni ära, sest ma mõtlesin aina sellest, kuidas oleks seda kõike kirjutanud Õnnepalu. Kui sa loed raamatut ja mõtled, kuidas oleks seda kirjutanud teine autor, siis ilmselt jääb midagi puudu. Ma ei usu, et see on üldse Ena Metsa süü või midagi, lihtsalt - nagu juba ütlesin - ei haakinud lõpuni. Ja seda hoolimata sellest, et ma olen tuntud Pariisi-haige ja Montmartre'i mainiminegi teeb mu südame soojaks. 


Aga äkki segaski mind see, et ma võiksin võtta hunniku Facebooki-postitusi ja need raamatuna välja anda, ilma et näeksin suuremat vaeva selle kõige ühtseks tervikuks lihvimisega? Et postitus olgu postitus ja raamat olgu ikkagi raamat? Kas ma nägin selles ehk kergema vastupanu teed minekut, võimalust kiirelt raha teenida? Ei tahaks seda viimast küll kuidagimoodi väitena esitada, Ena Mets ei jäta endast küll sellist muljet. Aga alateadlikult ikka võib-olla mõtlesin nii ja nõnda see kaks punkti siis kaheks jäigi. 






Alexandre Dumas "Krahv Monte-Cristo" I osa

Teeme nüüd ühe asja selgeks. Neid on mitu. Isa kirjutas "Krahv Monte-Cristo", "Kuninganna Margot'" ja "Kolm mus...