laupäev, 15. jaanuar 2022

A. G. Barnett "Invitation to Murder"

Lugesin raamatu läbi ja alles siis avastasin üllatusega, et autor on mees. Kuidagi naiselik raamat tundus, kuigi ega mul tegelikult midagi selle tõestamiseks välja ka pakkuda pole. :D Tundub olema selline popp ja noortepärane kirjanik, kes hea meelega oma lugejatega kuskil sotsiaalmeedias suhtleb, aga on ise tunnistanud, et kuigi tema raamatute sündmustik on asetatud tänapäeva, siis on neis siiski teatud "vana" hõngu. Näiteks "Invitation to Murder" sündmuspaik on vana Inglise maamõis. 


Tegemist on toreda ja lihtsa krimilooga. Ülearu tiirutamist pole, ei ole ka psühooloogiliste painete, keeruliste isiklike suhete või alkoholiprobleemiga, kuid samas pea imevõimetega uurijat. On täiesti normaalne ja eluterve politseinik.


Peategelane Mary Blake on aastaid mänginud politseiseriaalis uurijat. Nüüd on ta aga noorema mudeli vastu välja vahetatud ja Mary jaoks on tulevik tume, kuna tema eas on juba raske uut hittrolli saada. Appi tõttavad sõbranna ja vend, kes Blake'ide vanas maamõisas õe tuju tõstmiseks mõrvamüsteeriumi korraldavad. Ootamatult ilmub sinna aga kohale ka seesinane noorem mudel, kes kohe esimesel ööl ka maha lüüakse - surnukeha leitakse keset tuba, kuskile vastu ta ennast löönud ei ole, aga surnud ta on ja uks seestpoolt lukus. 


Kuna Mary on aastaid "uurija" olnud, siis loomulikult hakkavad tal peas kõik mutrid tööle, et olukorda lahendada - hoolimata sellest, et politseinikud juba kohal on. Olukorra teeb keerulisemaks ka see, et peaaegu mitte keegi peale Mary, tema venna ja sõbranna üksteist eriti ei salli. 


Mõnus kerge lugemine oli, piisavalt toredasti üles ehitatud ja täitsa huvitavaks läks. Päris politseiuurija oli ka normaalne, isegi kuulas Maryt ja ei pidanud ennast paremaks, kuigi vahepeal ikka tuletas viisakalt meelde, kes õige politseinik on. Ma ei ütle, et lõpplahendus väga maailma muutvalt põrutav oleks olnud, aga tegelikult on mul ikkagi tekkinud tahtmine lugeda ka selle sarja järgmisi osi. 


Vahelduseks ja aju puhkamiseks mõnus ja peaaegu isegi õdus Inglise mõrvake. 

:) 





Armin Kõomägi "Perifeeria kangelased"

Facebookis hakkas aasta esimestel päevadel ringlema üks huvitav väljakutse - 12 kuud, 12 sõpra, 12 raamatut. Ehk sõbrad pakuvad aastaks 12 raamatut välja. Kui ma oleksin selle üleskutse teinud oma tavapärasel Facebooki-seinal, siis oleks mul ilmselt esimese viie minutiga 12 raamatut koos olnud, ja sellepärast tundus mulle, et see on liiga laialivalguv ja vähenõudlik, pealegi võib sealt järjest tulla ka mingeid fantaasiaraamatuid ja naistekaid ja seda tahtsin ma juba eos vältida. :) 


Paar raamatut on mul praegu isegi veel puudu, aga alustamiseks on neid enam kui küll. Kõomägi raamatu pakkus mulle välja meie meediaõpetaja Raul. Ta polnud küll esimene, aga kuna ma läksin reisile ja seda oli hea e-lugeris kaasa võtta, pluss oli ette teada, et seal on lühikesed lood, siis tundus see sobiv reisikaaslane. 


Ma olen varem lugenud Kõomägi loomingust "Lui Vutooni", mis mulle tegelikult osaliselt väga meeldis, sest ma olen üsna suur absurdihuumori austaja. Lihtsalt seal oli ka asju, mis muutusid natuke tüütavaks. Aga kuna "Perifeeria kangelastes" on 24 lühikest lugu (Kõomägi ise seadis endale eesmärgiks, et üle 1000 sõna ei tohi ükski lugu olla), siis ei saa ju tüütuks minna. 


No mis sa oskad siis kosta, kui ühes loos triivib suvalisse mereäärsesse linna tükk jäämäge koos jääkaruga ja kui roheaktivistid hakkavad oma miitinguid tegema, siis teeb karu suu lahti ja ütleb, et jätke järele, kliimasoojenemine on nii lahe! Või kui reisilaeva võtavad üle terroristid, aga kursimuutus sobib absoluutselt kõigile pardalolijaile? Või kuidas oleks perepuhkusega Süürias, organiseeritud meelelahutuslikeks sündmusteks kõik see, mis seal päriselt toimub? (Nende kahe looga meenus mulle kunagine "Tujurikkuja" küüditamise sketš kohe...) Või kuidas oleks vaadata elule robot-muruniiduki silme läbi, kes tunneb näiteks oma pererahva varbad une pealtki ära, mis annab talle ka võimaluse sobivate asjaolude kokkulangemisel ja solvumise märgiks nendest lihtsalt üle sõita? 


Kohati olid need novellid lihtsalt kohutavalt naljakad, nii et ma olin päris tänulik, et lennukimootorid üsna valju häält teevad, sain vähemalt valjusti naerda, ilma et keegi mind oleks vaadanud nagu  kuutõbist. Ja absurdi oli seal ikka täiega, kuigi Kõomägi ise oma intervjuus ütleb, et reaalsust ei ole vaja muuta rohkem kui 10-15 protsenti, et sellised lood sünniks. Need on lood täiesti tavalistest inimestest meie kõrval ja täiesti tavalistest situatsioonidest, milles me ise iga päev oleme. 


Erilist naudingut valmistas mulle lugudes prevaleeriv suur elurõõm. Inimesed ei muretse, ei stressa, vaid võtavad elu nii, nagu see on, ja lähevad muutustega kaasa. Siililegi on selge, et eriti perepuhkuse ja praamikaaperdamise lood on kõvasti ühiskonnakriitilised - ma olen üsna veendunud, et meil on küll ja veel selliseid inimesi, kelle igapäevases rutiinses tiksumises oleks suhteliselt tervitatav, kui ükskõik mis juhtuks, kasvõi see, et laev viib sind kogemata Türki... 


Kõomägi balansseerib pidevalt oma musta huumori ja absurditamisega kusagil hea maitse piiri peal, aga kui "Lui Vutoonis" läks ta sellest piirist natuke üle - minu jaoks -, siis "Perifeeria kangelaste" lood on lihtsalt nii lühikesed, et ta ei jõua sellega tumedale poolele sattuda. Aga provotseerib ta muidugi meelega, see on selge. Eks ta ongi selline kirjanik, kelle lugemiseks peab olema vastav sättumus. Ju mul siis on. 




pühapäev, 9. jaanuar 2022

Taiye Selasi "Ghana Must Go"

See oli üks selline veider raamat, et kindlasti oleks ta Goodreadsis võinud saada ka neli punkti viiest, aga kuna mingil minaeiteamis põhjusel ma üldse eriti ei suutnud sellega haakuda, siis panin kolm. 


Iseenesest on loos kihte kui palju ja tegelikult on see ikkagi ju hästi kirjutatud. Endise kirurgi Kweku Sai elukäik on keeruline - nimelt on ta küll olnud täiesti väljapaistvalt hea kirurg, aga vastu oma tahtmist sattunud olukorda, kus teda mõjutatakse tegema juba ette lootusetut operatsiooni. Operatsioon luhtub ja Kweku jääb tööst ilma. Selle asemel, et naisega ausalt asja arutada või oma töökoha eest võidelda, tõmbab Kweku saba jalge vahele ja läheb lihtsalt kodust minema, Ameerikast tagasi Ghanasse haavu lakkuma. Tema imeilus naine jääb nelja lapsega üksi. 


Kui Kweku sureb, saab pere Ghanas matusteks kokku - selleks ajaks pole mõned neist üksteist juba aastaid näinud. Pereema elab selleks ajaks juba Ghanas, ja kohale saabuvad kõik - vanim vend oma naisega (mõlemad sama väljapaistvad kirurgid kui Kweku oli olnud), kaksikud (kes on oma elu varjutanud tõelist tragöödiat aastaid saladuses hoidnud, nii et ema ka ei tea) ja noorim üliõpilasest tütar, kes oma ema viimati nähes temaga nii tülli läks, et ema kolis tütrele enam sõnagi lausumata Ghanasse. 


Ühesõnaga, seal peres on varje ja ängi rohkem kui viie pere jagu. Aga nagu ikka juhtub, siis matused on üks koht, kuhu minemata jätta ei saa, inimesed peavad üksteisele silma vaatama ja see annab võimaluse suud puhtaks rääkida ja mingis mõttes minevikuga rahu teha. 


Nagu näha, siis psühholoogiliselt ja sügavuse poolest on raamat selline, et Goodreadsi keskmine on 3,85/5 ja see on ilmselgelt ikkagi väga hea keskmine. Ma ei teagi, mis mind häiris, aga minu jaoks oli väga lihtne lugemist katkestada ja pigem kohusetunne, mis sundis uuesti jätkama. Võib-olla oli asi selles, et tegevus hüppas aastakümnete vahel ja mu aju ei viitsinud väga orienteeruda, et kus me nüüd selle ajajoone peal siis oleme. Kui oleks algus olnudki Kweku surm ja siis hakanud vaikselt otsast kerima ja uuesti matusteni tagasi jõudnud, siis oleks võib-olla olnud kergem. Aga see pendeldamine sinna-tänna tegi mulle ilmselt tuska. 


Nii et aasta esimene raamat mingit rõõmsat müügimist otseselt esile ei kutsunud, aga võib-olla on see ikkagi pigem minu aju sättumuse probleem kui raamatu viga. 



 

Sōsuke Natsukawa, Natsukawa "Lugu kassist, kes püüdis päästa raamatuid"

"Aegade hämarusest meieni jõudnud raamatutes on peidus suur vägi. Kui selliseid võimsaid lugusid loed, siis saad neist endale kindlamee...