pühapäev, 14. aprill 2019

Erle Stanley Gardner "Poolärkvel naise juhtum"

Tundub, et see aasta tuleb krimiaasta. Avastasin just Hjorthi/Rosenfeldti Bergmani-sarja ja juba on mind kodus ka ootamas Robert Bryndza Fosteri-raamatud. Ja kuigi ma olen endale lubanud, et ma ei loe ühtki raamatut lihtsalt sellepärast, et saada lugemise väljakutses punkt täidetud, siis selle Öölase ma küll endale lubasin. Nostalgia pärast.

See raamat ongi sellest Öölase "kuldsest" üheksakümnendate-ajastust, kus raamatute ja tõlgete kvaliteedile just ülemäära tähelepanu ei pööratud. Nii on seal kaheldava väärtusega fraase, trükivigu ja kõike muud, mis minu noorusajaga kaasas käis - täitsa kodune tunne! Nagu loeks Nelli Teatajat või Liivimaa Kroonikat...

Mis raamatusse endasse puutub, siis pilk autorile ja on selge, et Perry Mason siin ringi tiirutab. Pean ütlema, et tegelikult ei ole Gardneri lood minu lemmikute hulgas kunagi olnud. Mason ise on küll tore ja Della Street igati võluv, aga no need lood on küll alati nii keerulised, et minu filoloogiaju neid küll katki ei hammusta. Ma olen kõiki neid raamatuid lugenud seisukohaga, et kui kõik tegelased raamatus endas aru saavad, kuidas need äri- ja legaalsed nüansid seal kokku klapivad, siis võtan meest sõnast. Sest ausõna, mina ei saanud ka seekord loo aluseks olevast äritehingust absoluutselt mitte jõhvigi aru.

Ilmselt on see ikka tõsi, et ärinaist minust ei saa iial. Ma oskan raha suurepäraselt kulutada, aga seda teha ma totaalselt ei oskaks...

Pigem lobistavad minu teetassikeses siiski ringi Nero Wolfe ja vahva Archie.






Hjorth/Rosenfeldt "Mees, kes polnud mõrtsukas"

Esimene raamat sarjast "Sebastian Bergmani needus", mida ma olen juba mõnda aega raamatupoodide lehekülgedel nillinud, seda kujunduse pärast. Aga asi on ikka jäänud selle taha, et raamatu hind vastab selle paksusele, ehk siis rahast on kahju hakanud. Nüüd ikkagi tegin selle tüki ära.

Peab tunnistama, et ma ei välista võimalust, et loen ka järgmised osad ära. Välise külje pealt - sellel sarjal on KÕVAD KAANED ja see on lausa suurepärane. Ma ei tea, mis kiiks mul nende kõvade kaantega on, aga ma loen selliseid raamatuid alati palju parema meelega. Kõvade kaantega tuttuued raamatud, oh yes!

Selgus, et ka lugu oli täitsa kopsakas. Sebastian Bergman on muidugi selline tegelane, kellest ma krimilugudes suhteliselt väsinud olen - hunniku probleemide küüsis vaevlev piinatud geenius. Pealegi meeldivad talle juhtumiga seotud naised - sellele küll vihjatakse, et põhjus on kusagil minevikus, kuigi päris otse seda vähemasti esimeses raamatus veel ei lahata, kuigi üht-teist võib kirjapandu põhjal arvata.

Õnneks ei olnud see loo puhul siiski määrav ja tegelikult mulle väga meeldis hoopis see, et raamatus oli väga ausalt kujutatud politseinike igapäeva. Autorid ei läinud sellele teele, et panna detektiivid valge juhtumitahvli ette intelligentse ja äraseletatud näoga kõike seda piidlema, et siis lõpuks kooris hüüatada, et nad on juhtumi lahendanud (sest nad on lihtsalt nii leidlikud, et lahendavad kõik kuritööd tahvli ees). Ei, vastupidi. Paljuski oli seal näha tavalist musta politseitööd, nagu näiteks tundide viisi turvakaamerate lindistuste kammimist ja nende võrdlemist. Ka see, et Bergman oma geniaalsuses siiski paar eksijäreldust teeb ja alles lõpus õigetele jälgedele jõuab, oli tegelikult inimlik ja positiivne.

Tagasi mõeldes võiks selle siiski klassifitseerida tugevaks Skandinaavia krimilooks, mis hoiab juures ja saab natuke liiga ruttu läbi, kuigi lehekülgi on 400. Hea märk.






pühapäev, 7. aprill 2019

Suzanne O'Sullivan "Kõik sünnib su enda peas"

Siinkohal tahan alustuseks tänada kirjastust Argo ja suurepärast tõlkijat Triin Olvetit, tänu kellele mul selline imetore raamat riiulis on! See oli mul teine Argo raamat lugeda ja pean tõdema, et see kirjastus on nüüd tõesti minu viimase aja parimaid avastusi Eesti kirjandustaevas.

Kui esimene Argo raamat, mida lugesin, oli une tähtsusest, siis seekord räägib neuroloog Suzanne O'Sullivan inimestest, kellel on päris haigused, päris sümptomid, aga ometigi ei leia meedikud nende kehast ainsatki probleemi. Kõik organid toimivad tavapäraselt, mingeid kõrvalekaldeid ei esine. Ja siiski vajuvad patsiendid krampides maha või siis on neil mingi jäse täiesti jõuetu vms.

Tänu tänapäeva meditsiini ja diagnostilise aparatuuri võidukäigule on arstid avastanud, et tegelikult - nagu ütleb ka raamatu pealkiri - sünnivad paljud haigused inimeste endi peas. Kehas endas pole midagi valesti, kuid keha reageerib füüsiliselt mingile emotsionaalsele probleemile. See pole meile kellelegi võõras - kui oleme närvis, hakkavad meie peopesad higistama, süda puperdab, nägu võib minna punaseks. Me ei ole haiged, lihtsalt emotsioon otsib väljapääsu ja keha konverteerib selle füüsiliseks probleemiks. Raamatus kirjeldatud patsientidega on samamoodi - nende elus on olnud mingi dramaatiline sündmus, millele nende keha nüüd niiviisi reageerib. Inimene ise ei pruugi üldse olla teadlik, et neil kahel asjal omavahel mingi seos on, või siis ei taha nad seda tunnistada.

Kui esimest korda sellest raamatust kuulsin, meenus mulle kohe mu enda kunagine sõbranna, kellel tekkisid seedehäired. Need läksid järjest hullemaks, nii et lõpuks elas ta ainult pudru peal. Ta käis uuringutel ja tuli sealt tagasi, tige nagu herilane - arst oli talle öelnud, et tal ei ole viga midagi, ja andnud talle tabletid, mis pidid kuidagimoodi ajule mõjuma (ma tõesti ei mäleta, mida see seal täpselt tegema pidi). Sõbranna turtsus, et temal on tõsine terviseprobleem ja ta on hulluks tembeldatud. Aga ometi hakkas ta seda rohtu võtma ja seedehäired kadusid kui nõiaväel. Arst selgitas, et ilmselt toimis asi nii: sõbrannal hakkas ükskord kõht valutama ja ta mõtles, et ilmselt oli see nt vorstist, mida ta sõi, ja et nüüd ta ei saa enam vorsti süüa, kuna ta kõht ei kannata seda. Järgmine oli juust ja nii edasi, kuni lõpuks oli ta enda ise nii haigeks mõelnud, et tal hakkaski reaalselt kõht iga kord valutama, kui ta sõi. Kui ta aru sai, et tegemist ei olegi füüsilise haigusega, läks kõik korda.

Sarnased on ka raamatus kirjeldatud lood. Paraku on inimestel seda raske uskuda, kui talle öeldakse, et sa oled terve ja kuigi su sümptomid on tõelised ja keegi ei taha neid alavääristada, siis on tervenemine ikkagi kinni su enda kahe kõrva vahel. Inimesed otsivad sageli oma diagnoosist tuge, kuna haigus toob kaasa hoolitsuse ja tähelepanu. Või siis nad lihtsalt ei tea, mis elusündmus neid niimoodi traumeerinud on, ja kuni nad seost ei loo, ei saa nad ka terveks. Või siis nad lihtsalt ei taha end seostada psühholoogilise häirega - nagu polkovniku lesk, ütlevad nemadki: "Minu diagnoos ei meeldi mulle!"

Eraldi teema on muidugi see, et tänapäeval on liiga palju informatsiooni kätte saada, ka meditsiinilist. Nagu raamatu "Kolm meest paadis, koerast rääkimata" peategelane, loevad inimesed (tänapäeval küll internetist) igasugu haiguste kirjeldusi ja leiavad, et neil on täpselt samad sümptomid. Vaesed arstid!

Raamat on üles ehitatud juhtumikirjeldustena ning piisavalt lihtsas keeles, et minusugune diletant kõigest aru saaks. Mõtlemapanev raamat!




Richard Castle "Heat Wave"

Pole saladus, et "Castle" on üks mu suurimaid lemmikuid televisioonimaailmas. See on lihtsalt nii lahe sari, et sellest on saanud minu guilty pleasure. 

Neile, kes asjaga nii une pealt kursis ei ole, ütlen, et "Castle" on krimisari, kus nimitegelane pole mitte krimiuurija, vaid kirjanik, kes on pärisuurija Catherin Becketti nn töövari, mis peaks idee poolest talle kirjutamiseks inspiratsiooni andma. Annab muuks ka ja lõpuks nad abielluvad jne jne, aga seriaalis on palju juttu neist raamatutest, mida Castle oma kogemuste põhjal kirjutab. Neid on terve sari ning esimene neist kannab pealkirja "Heat Wave", teine on "Naked Heat" jne. Peategelaseks on Richard Castle'i raamatus loomulikult Kate'il põhinev Nikki Heat.

Seriaalis räägitakse, mis nimesid kannavad pärisdetektiivid raamatus ja mismoodi see päriselust erineb. Ühesõnaga, Castle'i raamatud on seal suur asi, aga kui ma ükskord Raamatuvahetuses nägin, et keegi on PÄRISELT need raamatud ka ära kirjutanud, oli mu aju totaalselt sassis. Isegi kaanepildid olid samad, mida seriaalis oli näidatud! Tellisin kohe kaks esimest.

Tegelikult kirjutab neid raamatuid loomulikult mitte Richard Castle, vaid kirjanik nimega Tom Straw. Ta on öelnud, et oli kirjutanud küll ka juba ühe krimiloo enda nime all, kuid see võeti vastu nagu iga uue kirjaniku esimene raamat. Aga Richard Castle'i raamatud läksid muidugi nagu soojad saiad.

Siin ka pikem lugu sellest: https://www.mysteryscenemag.com/blog-article/5905-tom-straw-the-author-behind-castle

"Heat Wave" räägib Nikki ja Rooki esimese ühise juhtumi loo. Seal saab nii mõrva kui röövi kui igasugu segadust ja ütleme nii, et täitsa üle keskmise detektiivijutt. Ma tegelikult arvan, et filmi-Castle kirjutas filmis veel paremad raamatud, sest 'üle keskmise' ei ole päris sama mis 'sensatsiooniliselt hea'. Üks päris negatiivne märkus on raamatu formaat - see oli mingil põhjusel nii väike, et ka font oli selline Times New Roman 8-9. Jube tüütu silmadele! Ja kuna raamat on ka pehmes köites, siis väga-väga ebamugav oli seda lugeda. Kogu aeg tuli seda jõuga lahti hoida, kuna vägisi tahtis ise kinni minna ja poolt teksti polnud näha. Teine raamat, mis mul ka olemas on, näeb pisut suurem välja, nii et ehk on mugavam.

Mis on väga hästi, on see, et Straw on tõesti näpuga järge ajanud - kõik, mida filmis on iganes nende raamatute kohta iitsatatud, on päriselt raamatus sees.

Kindlasti loen ka teist hea meelega. Tom Straw on teinud kõike arvesse võttes siiski tublit tööd, sest Richard Castle'i kingadesse ongi hirmutav astuda.


(pilt: Amazon)

Kaire Vilgats, Dagmar Oja "Ilusad suured tüdrukud"

 See on nüüd küll üks raamat, mida oli juba väga ammu vaja.  Kes meist ei teaks superbäkke, kes on eestlastele juba sama omad kui Iff või Ki...