Charles Baudelaire "Väikesed poeemid proosas"

Minu kokkupuude Charles Baudelaire'iga on olnud põgus ja jääb lausa nii kaugele kui mu  gümnaasiumipäevad. Ega ma peale "Kurja lillede" palju midagi peast nimetada olekski osanud. Aga "Väikesed poeemid proosas" on mind truult raamaturiiulis oodanud juba pea kolm aastat, alates sellest ajast, kui eelmise kooli suurremonti mineku eel raamatukogust manti võtta sai. 

Klaarime alustuseks ära Baudelaire'i nime häälduse. Päris õiget häälikut meil selle kohta eesti keeles polegi, aga kindlasti ei ole õige Baudleaire'i nime hääldada /bodläär/, ikka /bodleer/, avatud ja ümara e-ga. Ja kuigi eesti keeles võib kirjutada ja öelda nii "ekleer" kui "ekläär", siis minu jaoks eksisteerivad ainult ekleerid. 

"Väikesed poeemid proosas" on kogumik 50 lühikesest loost, mõni isegi nii lühike, et novelliks oleks tõesti juba mahult teda palju nimetada. Originaalis kutsutakse teda eelkõige nimega "Le spleen de Paris" ehk "Pariisi spliin", mis lubab mõndagi aimata, aga ma ei ütleks, et see kõik nüüd nii hirmus raskemeelne oleks. 

Ma lugesin ja kuulasin nii mõnegi loo ka originaalis üle ja pean ütlema, et prantsuse keeles on neis proosapoeemides kindlasti rohkem rütmi ja kohati isegi riimi kui Marie Underi tõlkes. Ma ei pane seda otseselt Underile süüks, sest luulegeenius on ta iseenese tarkusest nagunii, aga ikkagi tekkis paralleel tema ja Johannes Aaviku vahel. Käisin nimelt hiljuti ühel prantsuse keelest eesti keelde tulnud sõnade vestlusõhtul Johannes Aaviku mahlas (sest tema on suuresti nendes laenudes "süüdi") ja seal esitas Madis Jürviste meile Victor Hugo luuletuse "Džinnid" nii originaalis kui Aaviku tõlkes. Aavik oli sellega sisu poolest natuke vabamalt ümber käinud, aga luuletuse kõla ja rütm olid täiesti geniaalselt tabatud. (Mainin siinkohal, et ka ekleerijuttu ajasime just sel üritusel.) Baudelaire'i tekst oli küll eesti keeles kena, aga seda rütmi ma ei tabanud, mis originaalis kohati nii tuntav oli. Aga võib-olla see polnud ka Underil omaette eesmärgiks. Muidu on Aavikut ka Underi tõlkes kõvasti tunda, nagu väljendeis "laiul puusil" või "kaugeil rannul", ajul (aegadel) ja mail, või siis kui keegi tahtis kõnniskella.  

Mis puutub sisusse, siis laenan jupikese Marie Underi enda poolt kirjutatud saatesõnast: "Siin esineb pilte ja tähelepanekuid ta armsast Pariisist; soovunelmaid, kontraste tõelisuse ja kujutelmade vahel; ta alalist painavat igavusehirmu; müstifikatsioonitujusid ja iroonilisi vallatlusi; viha-armastust naise vastu; kuid siin on ka ta silm pöördunud erilise soojusega vaeste, viletsate ja hüljatute poole; ta suur iha kooskõla ja täiuslikkuse järele juhib ta pilgu just neile, kel see puudub, ja ta haarab oma kaastundesse kõik kannatajad, vigased ja sõgedad – isegi hulkuvad, näljased ja kärnased penid leiavad ulualuse ta valutavas südames". 

Mõnes loos toob Baudelaire sisse ka teisi kuulsusi, näiteks pühendab ta ühe loo Lisztile ja teise Édouard Manet'le, kuigi Manet' lugu räägib tegelikult kunstniku abilisest, 15-aastasest Alexandre'ist, kes ateljees ennast üles poos. Mõne loo puhul, näiteks selles, kus minategelane klaasikaupmehe kallihinnalisele kandamile lillepoti ülalt otsa kukutab, arvati, et see on Baudelaire'i enda elust võetud (ei olnud). 

Muuseas, Baudelaire ise ütles, et "Väikesed poeemid proosas" on "Kurja lillede" uus väljaanne, suurema vabaduse, rohkemate detailide ja suurema satiiriga. 

Panen siia ka kõige esimese loo pealkirjaga "Võõras", seda nii eesti keeles kui Youtube'is ette loetuna (seal on nähtav ka originaali tekst). Nautige! 

"Keda armastad sa kõige enam, mõistatuslik mees, ütle? Oma isa, oma ema, oma õde või venda?"
"Mul pole ei isa ega ema, ei õde ega venda."
"Oma sõpru?"
"Sa tarvitad siin sõna, mille mõte on jäänud mulle tundmatuks kuni tänase päevani."
"Oma isamaad?"
"Ma ei tea, millise taevakaare all see asub." 
"Ilu?"
"Meeleldi armastaksin, kui oleks surematu see jumalanna."
"Kulda?" 
"Vihkan seda, nagu sina jumalat."
"Kuid mida armastad sa siis, kummaline võõras?"
"Armastan pilvi..., pilvi, mis mööduvad... seal kaugel..., imeväärseid pilvi!" 

Ja video:

L' ÉTRANGER

Gabriel García Márquez "Augustis kohtume"

Varraku märtsiraamat. 

Gabriel García Márquez on ilmselgelt kõige tuntum selle poolest, et kirjutas raamatu "Sada aastat üksildust", mis pole kindlasti mitte kõikide tassikene teed. Lugesin seda kunagi enne blogiaega ja pidin tõdema, et sellest raamatus ei juhtu mitte midagi, aga küll oli hea! Márquezi peetakse hispaaniakeelse kirjanduse üheks suurimaks maagilise realismi esindajaks ja olgem ausad, tal on ka Nobeli preemia taskus, seda eelkõige just sellesama saja üksildusaasta eest. Ta veetis palju aega Euroopas ja kuna ta oli USA imperialismi häälekas vastane, oli tal pikka aega USA-sse reisimine keelatud. Selle lõpetas ära Bill Clinton, kelle lemmikraamat oligi juhuslikult "Sada aastat üksildust".

Surma eel kirjutas Márquez oma viimase raamatu, "Augustis kohtume". Küll aga ei tahtnud ta tegelikult seda ise välja andagi, kuna leidis, et nii halva tervise ja mäluga ei saa see midagi head olla. Tema kaks poega, Rodrigo ja Gonzalo, otsustasid aga lõpuks siiski, et raamat on liiga hea, et seda maiuspala mitte lugejateni viia – see polnud isegi pooleli, Márquez oli ise viimase versiooni peale märkinud, et see on nüüd "Gran OK final", ja nii läksidki poisid natuke vastu isa tahtmist kirjastuse jutule. 

"Augustis kohtume" on päris lühike (kuigi algselt mõeldud 600-leheküljelisena) lugu keskealisest naisest nimega Ana Magdalena Bach, kes kord aastas ühel saarel oma ema haua juures käib. Saarest saab aga peaaegu ootamatult tema jaoks koht, kus talle pakutakse võimalusi ennast ja oma kirglikumat poolt avastada, hoolimata näiliselt stabiilsest ja vaheldusrikkast abielust. Iga-aastased käigud annavad talle võimaluse olla ühel ööl aastas keegi, kes ta tegelikult ei ole. Ega muud vist ei tahakski ette rääkida, sest 93-leheküljelises teoses ei jääks siis enam pea midagi lugeja avastada. Küll aga on Márquez jätkuvalt väga hea sõnavaldaja ning maalib  vaimusilma ette üsna kirkaid pilte. Mingil seletamatul põhjusel tekkis mul tema raamatut lugedes paralleel õlimaaliga - tekst on rammus (mitte kerge nagu pastell), kuid samas siiski pehme ja mahe. Poiste otsus isa luigelaul avaldada oli ilmselt õige ja seda on ka nimetatud "ootamatuks kingituseks" tema kunsti austajatele. Väike hõrk kirjanduslik amuse-bouche.

Maria Adolfsson "Paratamatu kurjus"

Hetkel viimane eesti keeles saada olev Doggerland, nr 6.

Sedakorda on tegemist ekstsentrilise kunstniku kadumise looga. Asja ei tee sugugi kergemaks see, et ta on jõudnud kaks korda abielus olla ja teine, nüüdseks lahutatud naine, elab põhimõtteliselt ikka tema majas, kuigi mehel on juba uus elukaaslane. Ja lapsed on üks esimesest ja teine teisest abielust. Ka samas majas. Meenus, kuidas ma ennast kunagi kriidiajastul (vähemalt koolides see siis veel oli) Tartusse sisse kirjutasin ja sellel ankeedilehekesel oli kirjas märkus "Saabub koos perekonnaga", mille peale ütles mul parasjagu külas olnud vend aknast välja vaadates ja kõrvalhoovis elavate mustlaste sebimist jälgides: "Mustlastel peaks seal kirjas olema, et saabub koos suguvõsaga." Enam-vähem selline seis oli ka Raymond Osse kärgperega. 

Karen on oma elus jõudnud stabiilsesse perioodi, kus ta isegi pühadeaega lõpuks ometi nautida saab – tal on nüüd armastav pere ja kodu ning ometi on ka koroonakarantiinid läbi saanud. Seekord ongi tema enda ja ta pere sekeldusi raamatus oluliselt vähem, nii et nii lugeja kui Karen saavad rahulikult kadumise uurimisele keskenduda, kuigi üsna pea on selge, et ilmselt on tegemist ikkagi enama kui kadumisega. Häirivaid asjaolusid on lihtsalt liiga palju. Aga ei tasu arvata, et Kareniga üldse mitte midagi ei juhtu, sest raamatu lõpuks peab ikka natuke närvikõdi ka saama. 

Veel on Kareni ellu sisse potsatanud tema õde (potsatamine toimus juba eelmises raamatus, aga nüüd nad juba ka suhtlevad) ja uus politseiülem, kellel ei lähe kaua aega, et ära teenida alluvate vaikne nördimus ja viha. Mõni lihtsalt on ebameeldiv ja pealegi, kuidas sa kirjutad raamatut – eriti sarja – kus kõik inimesed on ainult meeldivad ja ühtki konfliktsituatsiooni ei teki? 

Ilmselt meeldis raamatu päris lõpp ka rootsikeelsetele lugejatele, sest seal on ilmselge vihje sellele, et neid raamatuid tuleb veel. Praeguseks on uus osa juba ka olemas, aga rootslased seda "Paratamatut kurjust" lugedes teada ei saanud. 

Kui juba pealkirjal peatusin, siis seekord jäi see mind raamatu lõpuks natuke häirima, sest lõpptulemust teades ei ole ma liiga nõus sellega, et mõrvad toimusid mingist suurest kurjusest, pigem olid põhjused teised. Huvi pärast tegin Google Translate'iga väikese rootsi-inglise tõlke ja tundub, et ka rootsi keeles on väljend "necessary evil", mis tegelikult ei ole vähemalt inglise keeles otseselt kurjus, vaid mingi suvaline negatiivne või soovimatu asi või tegu, mida on vaja millegi suurema ja olulisema saavutamiseks. No selline eesmärk-pühendab-abinõu laadne toode. Samas tuleb tõlkijal mingid valikud teha ja kui pealkiri seekord sedasi sai, sest lohises vähem vms, siis las ta olla. Aga üsna kindel olen ma selles, et autor mõtles ikka ühe tegelase puhul haldjalikku ilu, mitte eeterlikku ilu, nagu lugeda võis. Inglise filoloogina naksas mulle muidugi kohe meelde sõna "ethereal" ning väike guugeldamine näitas taas, et ongi mõlemad sõnad rootsi keeles samad. Kuid hoolimata nendest kahest küsimärgist oli Kadi-Riin Haasma tõlge ise ikka sama hea kui eelmisedki raamatud on olnud. Soovitan kindlasti ja jään nüüd pikisilmi järgmist osa ootama.

Anders de la Motte, Måns Nilsson "Antiigikaupmehe surm"

"Antiigikaupmehe surm", teine raamat Österleni mõrvade sarjast, on järjekordne näide sellest, kuidas mina näen ilusat raamatukaant ja rahakoti rauad lähevad iseenesest lahti. Alles siis, kui ma raamatu kätte sain, tuli mulle meelde, et ma olen esimest osa juba lugenud ja et mulle see väga meeldis. Win.

Nagu eelmine kord mainisin, sai mul kolleegidega reisil olles "Äikesetuul" läbi ja hästivarustatud reisijana oli mul "Antiigikaupmehe surm" otse loomulikult tagasiteeks kaasas (Ida-Virumaalt Saaremaale sõites jõuab seda ja teist). Selleks ajaks, kui me praamile jõudsime, oli antiigikaupmees juba surnud, süüdlane leitud, tehtud kindlaks, et see polegi süüdlane ja jõutud järeldusele, et tegelikult jäi süda ikkagi seisma. Aga kuna pool raamatut oli veel järel, siis oli ette teada, et loomuliku surmaga see ei lõpe. 

Nagu juba aimata on, siis seekord keerleb lugu antiigikaupmeeste ja nende kauba ümber. Antiigikaubandus on kindlapeale üks täiesti omaette maailm, kus liiguvad võimsad summad ja kus asjatundjad võivad väga kiiresti rikastuda. Rõõmuga nentisin, et mitu korda mainitakse ka toredat saadet "Antique Roadshow", millest katkendeid olen ma päris palju näinud ja rõõmsalt tõdenud, et inimestes on ikkagi säilinud mingid väärtused – isegi kui ese on väärt tuhandeid või kümneid tuhandeid, ei ole enamik omanikke siiski valmis oma aaretest loobuma, kuna enamasti on tegemist perereliikviatega. Raamatus toimub isegi "Antique Roadshow" lindistus.

Lugesin oma eelmise blogi üle ja panin tähele, et Vinston oli mulle suvel närvidele käinud. Seekord isegi mitte. Ta on küll jätkuvalt võõral pinnal ja teda palutakse kohaliku uurija meelehärmiks mõrvauurimisega tegeleda (friens in high places, you know), aga kuidagi nad ikka koostöö toimima saavad. Seekord puudutab uurimine ka Vinstoni enda hõimlasi natuke lähemalt, kui tavapärane praktika ette näeb, ja Vinstoni tütar lahendab tegelikult ka ühe müsteeriumi, millega Vinstongi hakkama ei saa. 

Ehk lühidalt öeldes on tegu toreda muhekrimisarjaga, mida kindlasti lugeda tasub, eriti kui raskemat kirjandust suure töökoormuse ajal lugeda ei jaksa, sest aju lihtsalt ei kannaks välja. Ja möödaminnes löön igatahes patsi ka tõlkijale, kelleks sedakorda Kadri Papp. 

Maria Adolfsson "Äikesetuul"

 Doggerlandi raamat #5. 

Oeh, kuidas see sari mulle ikka istub. Lugesin selle jälle paari päevaga läbi ja jõudsin õpetajatega reisil olles juba niimoodi reklaami teha, et pakkisin just kaks esimest osa kallile kolleegile kotti. 

Karen vaeseke tiritakse lapsepuhkuselt tagasi ühe juhtumi juurde appi. Tundub pealt küll olevalt suhteliselt open and shut case ja paralleelselt jooksva selge mõrvajuhtumi sisse ta oma nina heameelega võib-olla isegi ei topiks, aga eks me oleme kõik piisavalt Midsomeri seeriaid näinud ja teame, et kui mingid asjad toimuvad mingi sarja samas osas kahtlaselt paralleelselt, siis kauaks need paralleelseks ei jää, kuskilt tuleb ikka ühendav jõnks sisse. Ja muidugi meeldib mulle muhekrimkade juures see lõpetatus – ükski ots ei jää ripakile. Saab rahulikult raamatu riiulisse panna ja järgmise osa poole keelt limpsata. 

"Äikesetuulega" jõuab Adolfsson lõpuks ka meie tänapäeva kohustusliku teema juurde, ja selleks on koroonaviirus. Ei ole õige öelda, et see teema hakkab juba väsitama, sest oleks igatahes veel imelikum, kui terve riik (olgugi väljamõeldud) järsku maagiliselt sellest eemale jääks. Karenil on sellega sahmerdamist omajagu, sest tema eakas ema oma sama eaka elukaaslasega on sunnitud teadmata ajaks Kareni koju kolima, aga nemad on ju riskigrupp ja Kareni töö nõuab inimeste seas ringi liikumist. Tõuseb teema, kuidas riskigruppi kaitsta, kui peaks justkui elama pead-jalad koos? Kuigi meil hakkab juba vaikselt meelest minema, kui sassi koroona meie elud lõi ja kui palju ohvreid toodi perekonna kaitsmise nimel, siis tõi Adolfsson selle päris elavalt meelde tagasi. Mäletan siiani, kuidas me üle mitme kuu lõpuks maale saime, aga ainult õue... Ema veel itsitas, et ta kepp on täpselt õige pikivahe pikkune, aga tegelikult oli see ikka päris jube küll, lapselapsi ei saanud sülle võtta ega midagi. 

Teine teema, mis raamatusse sisse on kirjutatud, on paanikahäire ja -hood. See on teema, millest ka liiga palju ei räägita. Ma olen ise selliseid hooge ka pealt näinud ja see on üks seletamatumaid asju, mis ma tean. Need võivad tulla näiliselt tühjast kohast, on keerulised hallata ja kannatajad ei taha sellest väga palju rääkida ka, kuna nad kardavad, et neid ei mõisteta. Kõik see võib ka lähisuhted äärmiselt keeruliseks kujundada, mis omakorda süvendab jällegi paanikahooge. 

Lühidalt, Adolfsson ei ole laisa krimi kirjutaja ja mulle tõesti meeldivad sellised põnevikud, mis tegelikult ka korraliku romaani mõõdu välja annavad. Õnneks ootab kuues osa mind riiulis ja Goodreads näitab, et rootsi keeles on juba ka seitsmes osa olemas. Ja kiidan lõpuks veel kord tõlkija Kadi-Riin Haasmat väga mõnusa ja ladusalt loetava teksti eest.