Why were the things that were closest so often the hardest to see?
Already he could feel a world of trouble waiting for him behind the next door, but the worst that could have happened was already behind him; the thing not done, which could have been - which he would have had to live with for the rest of his life.
Tervitan sind, armas lugeja, augustikuisest Belgia linnast nimega Liège, kuhu saabusime eile, et homme alustada peaaegu kolm nädalat kestva prantsuse keele õpetajate koolitusega. Aga kuna reisimine Saaremaalt ei ole mingi suvine suusasõit, siis oli mul tundide kaupa molutamisaega ja lugesin selle vältel läbi KubjasHaul raamatu nr 2. Olgu öeldud, et pool järgmist raamatut ka.
See oli üks intrigeeriv raamat. Mõtlesin peale lõpetamist sellele, kuidas see ainult 115-leheküljeline raamat ei anna mahult romaani mõõtu väljagi ja tegelikult ei saaks ka öelda, et Keegan kirjutaks kuidagi eriliselt, sõnu ilusalt pärlitena ritta lükkides. Samuti ei ole siin klassikalist ülesehitust, mis kulmineerub ja siis saabub antikliimaks. See jääb justkui täpselt enne seda kulmineerumise osa pooleli. Ja ometi on kõige paremad osad sellest raamatust ridade vahel ja kusagil tagakaanest edasi.
Ilmselt on väga paljud minu blogi jälgijad juba nagunii seda raamatut lugenud või filmi näinud, aga lühidalt sisust. Söekaupmees ja pereisa Bill on valmis oma naise ja trobikonna tütardega jõulupidustusi pidama, kui Bill avastab kohalikus nunnakloostris hästi varjatud saladuse tütarlaste ekspluateerimisest ja väärkohtlemisest. Tegemist on nn Magdalena pesumajaga, kuhu pandi tööle tüdrukud, kes enam "ühiskonnakõlbulikud" ei olnud, mida iganes see kellegi jaoks tähendas. Ülla egiidi all pidas neid pesumajasid katoliku kirik, aga nagu juba öeldud, ei olnud seal tüdrukute jaoks küll midagi üllast. Lugedes tekkis tunne, nagu toimuks see kõik mingil Dickensi ja Oliver Twisti ajastul, aga tegelikult räägib Keegan aastast 1985! Oma järelsõnas ütleb ta, et viimane Magdalena pesumaja pandi kinni alles 1996. aastal.
Raamatus on tegelikult nunnakloostrist ainult paar põgusat stseeni, aga need on piisavad selleks, et lugeja nüüd ise tööle hakkaks. Keegan suudab teha nii, et ta ei ütle praktiliselt mitte midagi, mis seal tegelikult toimub, aga paarist öeldud lausest võib igaüks omad järeldused teha. Fantaasia hakkas tööle oluliselt paremini kui siis, kui see oleks kõik trükis paberile jõudnud. Sama efekti annab ka raamatu lõpp, sest Billi naine on teda just selle eest hoiatanud, mida ta nüüd täpselt teeb, aga kuna jutt katkeb pea poolelt sõnalt, siis jääb ainult lugeja otsustada, mismoodi lõpplahendus Billi ja Sarah' jaoks välja joonistub. Võib-olla see on ka teadlik proovikivi lugeja enda moraalitunnetuse kaalumiseks - kas tal on piisavalt usku sellesse, et Bill jõuab soovitud lahenduseni, ja samal ajal inimkonna headusesse üleüldse?
Siit võite näha ja kuulda, mille Keegan ütlemata jätab:
Kokkuvõtteks: "Sellised väikesed asjad" on väike raamat, mille suurus on tema minimalismis. Ja vähemalt minu jaoks oli see kõigest hoolimata lootuse raamat.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar