"Sinu elus saab olema hetki, kus sa küsid endalt, kas sa oled üleüldse midagi õigesti teinud," ütles ta. "See on täiesti normaalne. See on ka üks raske küsimus. Saja kaheksakümne kilo ringis, ütleksin ma. Aga see on küsimus, millele on vastus olemas. Enamasti kerkib see küsimus üles hilisemas elus. Ma ei tea, kas meie Selmaga oleme siis veel olemas. Seepärast ütlen ma seda sulle praegu: kui asi on sealmaal, kui see küsimus üles kerkib ja sulle midagi kohe pähe ei turgata, siis tuleta meelde, et sa oled oma vanaema ja minu väga õnnelikuks teinud, nii õnnelikuks, et sellest piisab terveks eluks selle algusest kuni lõpuni."
Kõik inimesed maakeral on teeninud ära selle, et neil oleks oma Selma ja oma Optik. Selma ja Optik on inimesed, kes raamatu jooksul aina kasvavad, kuigi nad on juba päris alguses täiesti täiskasvanud. Kasvavad suuremaks kui elu. Nad on Luise Põhjanael, tema ilmasammas ja piksevarras. Nad on vanaema ja vanaisa (kuigi Optik ei olegi tegelikult vanaisa), kes alati on, kes alati kuulavad ja kes kritiseerimise asemel aitavad sul endast sotti saada, kuigi sa ise ehk endast sotti ei saa. Ja igal Selmal on vaja, et tal oleks üks Optik, kes kannab endaga üht elusuurt saladust ja alles enne lõppu kingib Selmale "nii palju alguseid".
Selma ja Optiku meelest peavad inimesed olema just sellised, nagu nad on, olgu tegemist oma kohustuste juurest maailma sisse laskma läinud pojaga (kes on küll ainult Selma poeg), ebauskliku meheõega või buda mungaga. Ainsana ei lepi nad joodikust jõhkardiga, kes oma väikese poja elu raskeks teeb, aga kui see väike poeg igaveseks kümneaastaseks jääbki, teevad Selma ja Optik kõik, et murdunud isa ei peaks hetkekski oma kurbusega üksi jääma. Ja ka Luise mitte.
"Ma tean," ütles Selma lõpuks. "Aga me oleksime väga rõõmsad, kui sa suudaksid siiski selle kasuks otsustada."
Selma on vanaema, kes võtab Luise ja kogu tema maailma raskuse enda kanda, kui Luise parima sõbra kaotuse järel ise ennast enam kanda ei suuda. See on ilmselt raamatu suurim ja täpseim metafoor, mida siit minu juurest näha võis (sest igaüks näeb ju asju mitte nii, nagu teine inimene, vaid nii, nagu sinu juurest näha võib). Selma roll oli olla iseenesestmõistetavalt kohal, iseenesestmõistevalt toeks, kõigi jaoks. Mitte vastupidi.
Selma meelest oli alati liiga tülikas lasta end aidata. Kõige tülikam oli seejuures tagantjärele tänamine, leidis ta. Pigem kukuks ta katkiselt redelilt alla, saaks pigem lambijuhtmest elektrilöögi või seljavalu liiga rasketest kottidest, pigem vajuks ta läbi oma korteri põranda, kui et peaks abi paluma ja endale pärast tänamisega tüli tegema.
Ja siis on ju veel Alaska, iiri hundikoera sugemetega suur hall segavereline hiiglane, kes oskab eksternaliseerida kapseldunud valu. Ja Frederik. Mees, kes ei peaks, aga ikkagi tuleb. Läheb, aga ei lahku. Oma neljale ilmasambale toetudes saab Luise rahus ennast otsida ning leida ka julguse olla, kes ta olema peab.
Vaadates, kuidas uks sulgub, mõtlesin ma sellele, mida Frederik oli öelnud, et ta oli otsustanud valida selle tee, ja mõtlesin, et mina pole veel iial midagi valinud, pigem on kõik mulle alati osaks langenud, ma mõtlesin, et ma pole millelegi tõeliselt "jah" öelnud, vaid jätnud alati vaid "ei" ütlemata.
"Mida siit näha võib" on võrreldav Frederik Backmani raamatuga "Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust". Need on raamatud, mida lugedes tahaksid nii väga, et kõigil maailma lastel oleksid sellised vanaemad, kelle kohta kehtib üks telekast kuuldud lause: "Kui lapse elus on midagi halvasti, siis ei ole pehmemat kohta kui vanaema süli, kus ennast jälle paremini tundma hakata."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar