Khaled Hosseini "Tuhat hiilgavat päikest"

Kolleegiväljakutse raamat.

Kui "Lohejooksjat" lugesin originaalis, siis "Tuhat hiilgavat päikest" oli Triin Taela tõlge, mille kohta ma juba alustuseks ära ütlen, et tõlkele pole mitte midagi ette heita. Hosseini elegantset inglise keelt pole ilmselt kerge sama voolavalt ümber panna, aga ometi on see õnneks läinud. 

Hosseini jätkab Afghanistani teemat, kuid "Tuhat hiilgavat päikest" on kuidagi eeldatavam, kuna räägib riigi karmimatest päevadest, Talibanini välja, ja eriti keskendub Hosseini kõigele sellele naise pilgu läbi (nii-öelda harjumuspärane Afghanistani-temaatika). 

On piisavalt halb, kui sõda ja sellega kaasas käiv pidev pommitamine võtab sinult kõik: kodu, sõbrad, pereliikmed. Aga veel halvem on sattuda vihma käest räästa alla nagu Mariam või Laila. Ilma Rashidita nad ei oleks ilmselt üldse ellu jäänudki, aga no ausõna, mõne asja kohta võiks öelda, et surm on vist ka kergem, sest parem ikka õudne lõpp kui lõputu õudus. Samas muidugi on meid siin hoopis teistmoodi kasvatatud ja lubatud mögiseda täpselt niipalju, kui parasjagu soovi on. On lubatud minna mehele, kellele tahame. Võime käia koolis ja – hoidku taevas! – isegi ülikoolis. Käia tööl. Olla keegi. Kui sind kasvatatakse teadmisega, et sa elad ja hingadki ainult oma tulevasele abikaasale, kellega sind pannakse paari 13-14-aastasena, siis ilmselt väga palju elult ei looda ega oota ka. 

Mariami ja Laila lugude lõpud on väga erinevad, kuid samas üksteisest nii sõltuvad. Kui mul ka raamatu lõpus korraks tekkis kahtlus, kas see kõik nüüd ikka liiga ilus pole, siis tuli mulle kohe ka meelde, millist ohvrit see üks õnnelik lõpp päriselt ikkagi nõudis. Just see, kuidas ülimast ohvrist sünnib kellegi teise õnn, südamerahu ja heaolu, võttis vähemalt minu jaoks lausa sümboli mõõtmed. Ja nagu mul ka "Lohejooksja" lõpus jäi helisema eelkõige lootus, siis samal noodil lõpeb ka "Tuhat hiilgavat päikest". Palju on kaotatud, kannatatud ja leinatud ning see ei unune ega saagi ununeda. Küll aga algab raamatu lõpus uus periood, uus hingamine ja just seesama lootus, et ees on paremad ajad. 

Kahjuks teame me täna, aastal 2023, et hea aeg naistele sai paar aastat tagasi jälle läbi. Taliban on võimuhoobade juures tagasi ja need hoovad keerasid kinni nii koolitee kui karjääriredeli, nii palju kui asi naistesse puutub. Hosseini seni viimane raamat ilmus 2018 – nüüd kuluks ära Laila loo järgmised peatükid nii kahekümnest stabiilsusaastast kui viimaste aastate uuest ekstremismilainest. Kahjuks olen ma tähele pannud, et minu sugestioonivõimed ei jõua kunagi autoriteni. 

Nagu "Lohejooksjat", ei ole ka seda raamatut liiga lihtne lugeda. Hosseini on oma detailides eriti kõige õudsamatel hetkedel üsna halastamatu, aga hoolimata sellest jääb tema kandvaks jooneks ikka inimlikkus, mõistmine ja headus. Ja neid on võimalik leida igalt poolt, ka kõige kohutavamatel aegadel. 

                                            Allikas: Khaled Hosseini Twitteri-konto

Ray Bradbury "Võilillevein"

Võtsin õppereisile Tallinnasse bussilektüüriks kaasa küll "Terra Alta", aga juba poolel teel Tallinnasse oli selge, et tagasisõiduks seda raamatut ei jätku. Õnneks oli õpilastel Rocca al Mare keskuses vaba aeg, mida mina sain siis kasutada selleks, et oma varusid täiendada. 

Kuidas kirjutada blogi raamatust, mis on sume ja malbe nagu lõputu suvepäev, täis õunapuuõisi ja võilillenutte ja puhast õnne mõistmisest, et on üks suur vedamine, et sa elad, just nagu seda mõistab üks täiesti tavaline, aga ütlemata eriline poiss nimega Douglas Spalding? 1928. aasta suvi tuleb (nagu ikka) võililleveiniga, mis on "kinni püütud ja pudelisse suletud suvi" ja aitab külmal jaanuarikuul suveimesid uuesti elustada. Nii saavad pudelisse järgemööda uued tennised, Leo Auffmanni õnnemasin, proua Bentley, kes pole kunagi väike olnud, kolonel Freeleigh oma mälestuste ajamasinaga ja roheline sõidumasin. Aga neis on ka teist sorti mälestusi – ära kolinud sõber, mõrvarlik Fantoom ja lähedaste inimeste igavesed lahkumised. Selline ta juba kord on, see elu. Nii Greetowni väikesed kui suured rõõmud ja mured sulanduvad Douglas Spaldingu väikeses märkmikus kokku millekski, mida röövlitütar Ronja oleks nimetanud oma suvekänkraks ja mis peab neid mõlemaid läbi talve aitama. 

Raamatu järelsõnas nimetab Jüri Kallas "Võililleveini" meeleolu "unistuslik-irreaalseks". Ma olen väga nõus, sest kogu raamat kannab sind nagu leebe briis maailma, mis on samal ajal täiesti igapäevane ja siiski täiesti kordumatu. See on maailm, kus elu mitte lihtsalt ei elata, vaid märgatakse iga hetke ainulaadsust, lastakse need läbi igast viimasest kui rakust ja mõistetakse, et õnne pole vaja otsida mujalt kui inimestest enda kõige lähemas ümbruses. See on maailm, kus kuu "vaniljevalgena pimedast idakaarest tõusis"  ja vanapreili sarnaneb "halli, äraeksinud, võbeleva koiliblikaga" ja kelle hääl "tuli kaugelt halluse ja vanaduse sügavusest, mähituna kuivatatud lillede ja iidsete liblikate tolmu". Tõlkija Laine Hone on Bradbury tekstile tõelise kummarduse teinud. 

Nii juhtuski, et raamatu esimesest lausest viimaseni lugesin ma seda mingisuguses seletamatus õnneuimas, vahepeal rõõmustades ja vahepeal kurvastades ja vahepeal täiesti arusaamatul kombel mõlemat korraga. "Võilillevein" on raamat, mille kohta võib öelda - this is everything.  

Järelmõttena veel üks väike nope Jüri Kallase järelsõnast – Douglas on Ray Bradbury teine eesnimi ja Spaulding tema isa teine eesnimi. 1928. aastal oli Bradbury ise küll alles kaheksa-aastane ja Douglas käib kaheteistkümnendat suve, aga sellest hoolimata on kokkupuude ilmselge, eriti arvestades väidet, et paljud nii-öelda peatükid (kuigi sellist jaotust raamatus pole) on tema enda või ta pereliikmete raamatuvääriliseks kirjutatud mälestused. 

Javier Cercas "Terra Alta"

Ma olen lõpuks jõudnud vähemalt Varraku uudiskirjandusega järjele ja blogin nende maikuu-raamatu ära maikuus. 

Saatsin austatud Raamatukupjale pildi lõigust, kus esines peategelase nimi Melchor, ja küsisin, mis ta arvab, kuidas ma seda valesti loen. Ta vastas õigesti: "Apteeker?" 😀 Nii juhtub, kui Harglat piisavalt palju lugeda. 

Melchor on võrdselt kriminaalse ja kangelasliku minevikuga politseuurija. Kuigi raamat algab ülijõhkra mõrvajuhtumiga (mis loomulikult raamatu lõpuks ka laheneb), siis see on taas üks sellistest põnevikest, mis on hoopis muu keskse teemaga. See on tegelikult Melchori loo raamat. Tema minevik, kardinaalsed elumuutused ja pere saavad kindlasti rohkem tähelepanu kui tegelik mõrvalugu, mis arvestades toimunu brutaalsust on ehk isegi ootamatu. Cercas läheb isegi nii kaugele, et tekitab loos pärast esimest uurimisnädalat paarikuulise pausi, mis tähendab, et praktiliselt kogu politseitööst ja uurijate mõttekäikudest jääb lugeja lihtsalt ilma. Nii et kes ainult põnevust otsivad, võivad pettuda. Aga mina eelistan lihtsalt hästi kirjutatud raamatuid keskpärastele või kehvadele, mis iganes nende sisu siis ka on. 

Ega Cercast üldiselt liiga lihtne lugeda pole, kui "Piiriseaduste" ja "Salamise sõdurite" põhjal mingeid järeldusi teha (Toledo kirjastuse väljaanded), pigem on need ikka acquired taste edasijõudnud lugejale. Selles mõttes on "Terra Alta" küll puhas ajaviitekirjandus, kuigi kvaliteetsem kui paljud kriminaalromaanid just Melchori ja tema elegantselt välja kirjutatud äärmiselt huvitava ja keerdkäike täis kujunemisloo ja sama ootamatute pööretega oleviku tõttu. 

Mis natuke nukraks tegi, oli see, et tõlge oli paiguti  veidi küsitav. Ega ta nüüd otsast otsani halb ei olnud, aga lauseehitus pani aeg-ajalt kukalt kratsima. Samamoodi küsisin ma enda käest raamatu algusest peale korduvalt, mida kurja on tõlkijale ja toimetajale teinud komad, et neid üldse marjamaale ei taheta lasta. Aga siis  leidsin ma need puuduolnud komad kõik ühest ja samast lausest korraga üles: 

"Kui Melchor järgmine kord Vivalesega iganädalasele lõunale läks, rääkis talle Cabrera visiidist ja advokaat, kellel polnud aimugi, kellele omistada pettuse, mida ta aastate eest oli sepitsenud, et Melchor pääseks viivitamatult politseikooli, lekkimist, manitses teda, et ta vähemalt mõnda aega ei kalduks oma tööülesannete täitmisest karvavõrdki kõrvale, lõpetaks tema pädevusse mitte kuuluva juhtumi uurimise ja ootaks, mis edasi saab." 

Et voilà! Siin on teile komad.

Kokkuvõtteks. "Terra Alta" meeldis mulle üle keskmise ja kindlasti tahan ma lugeda ka järgmisi Melchori-raamatuid (Varrak on teavitanud, et see on esimene sarjast), ja ma tahaksin neid lugeda isegi ilma mõrvaloota. Vahelduseks on päris hea, kui keerulisema temaatika ja tekstiga kirjanik võtab ette vähemnõudliku raamatu kirjutada, siis ei hirmuta lugejaid päris ära. 😁

Ja päris lõpetuseks – veidra kokkusattumuse tahtel lugesin ma "Terra Altat" teel Tallinnasse, õpilastega õppereisile. Samal päeval oli Tallinnas HeadRead festivali raames Mari Laane intervjuu Javier Cercasega, kuhu minul kandva kantseldamisrolli tõttu minemata jäi. Aga vähemalt oli mul lektüür väga kohane. 

Esta Aksli "Lendas väike lepatriinu"

Kolleegiväljakutse järjekordne raamat. 

Ei ole imekspandav, et soovitajaks oli ajalooõpetaja – tegevus toimub II maailmasõja aegsel okupatsiooniajal Hiiumaal. Kohtab nii venelasi kui sakslasi, kuid pigem siiski sakslasi. Ega seal midagi selles mõttes otseselt uut ei ole, on neid okupatsioonijutte ju kuuldud ennegi, aga see on taas üks selline raamat, mida mina laseksin õpilastel õpiku asemel lugeda. Just sellepärast, et mitte ükski õpik ei suuda elustada realistlikke olustikupilte, aga selleks ongi olemas ilukirjandus. 

Raamat on kirjutatud päevikuvormis, kirjutajaks Sireli talutütar Elsie, kelle vanemad ja vend alustuseks venelaste poolt ära viiakse ja nooruke Elsie peab ise ja täiesti üksi talutöödega hakkama saama. Kuna külas (kus on ka sugulasi) ikka üksteist hoitakse, siis kuidagimoodi ta toime tuleb, hiljem liitub temaga vigase jalaga õde ning ka ema ja vend lastakse koju. Isa jääb raamatu lõpuni teadmatusse. 

Kuna Elsie "talvitub" pärast ema tagasitulekut Tallinnas, kus ta ametit õpib ja raha teenib, annab see võimaluse ka tollast linna- ja maaelu võrrelda. Linnas võib raha teenida, aga maal jällegi nälga ei sure, see saab üsna selgeks. On need ajad mis nad seal on, talus on süüa alati. Jätkus teistelegi jagamiseks. Aga olgugi Hiiumaa pigem eraldatud ja rohkem kaitstud kui Tallinn (mis ju sõja lõpus ka laiali pommitati), sõda on sõda ja kaasuvad õudused (pommitamine kaasa arvatud) jõudsid sinnagi. 

Smuuli bareljeefisaaga valguses tekib ka küsimus, kas tuleks nüüd ära tühistada ka kõik need Hiiumaa inimesed, kes andsid nälginud venelastest või sakslastest sõduritele leiba või kes nendega, hullem veel, peol tantsimas käisid? Üldiselt teeb keskmine inimene ikka kõik selleks, et kuidagimoodi ellu jääda, ja mulle käib natuke pinda see, et kõige suuremad kohtumõistjad on inimesed, kelle elus pole kunagi ühtki sarnast dilemmat olnud. 

Kui nüüd veel paar sõna tekstist kui sellisest rääkida, siis ühest küljest võiks ju öelda, et Ishiguro või Atwood ta pole, aga tegelikult tuleb ka meeles hoida, et tegemist on väga noore tütarlapse päevikuga. Oleks tõesti imelik, kui see oleks tohutult tihe ja filosoofiline tekst. Pigem toetab selline lihtsakoeline sõnavara ja otsekohene väljendusviis raamatu sisu hästi. 

Veel kaks märkust. Mulle oleks väga-väga meeldinud, kui autor oleks seda lepatriinu-metafoori natuke jõulisemalt esile toonud kui see üks väike luuletus kuskil metsaveerel, mis ainult korraks Elsiele pähe torkas. Metafooriks see raamatus tegelikult ei arenenudki, seos Elsie, lepatriinu ja raamatu pealkirja vahel (pealkiri on ju raamatu kandev mõte) jäi praegu lugeja põimida. Ja teiseks tahaksin ma tegelikult väga lugeda selle raamatu järge, sest õde ja vend said paadiga Rootsi põgenetud, Elsiel luhtusid kõik kolm korda ja tegelikult tekkis sellest nende vahele paksu verd. Need liinid (Elsie Nõukogude Hiiumaal, kui nii võib nimetada ja tema õde ja vend Rootsis) otse kannavad kandikul terve raamatu kätte. Aksli ise kahjuks seda enam kirjutada ei saa, aga kirjandusilmas on ennegi teiste alustatud asju lõpetatud.

Ja lõpetuseks jõuan ma ikka selle juurde välja, et see kuluks ära mingisse ajaloo ja kirjanduse lõimitud kursusesse. 

Andrus Kivirähk "Sinine sarvedega loom"

Järjekordne kolleegiväljakutse raamat. 

Kuna ma lähenen raamatutele alati nii puhtalt lehelt kui võimalik, siis tabas mind selle raamatu puhul täielik üllatus. Pealkirja järgi oleks võinud lasteraamat olla, aga tegelikult üllatas Kivirähk mind oma tavatu sügavusega ja ma andsin mõttes talle mitmed plusspunktid. 

Algab kõik nagu ikka Kivirähu raamatutes - lõbusalt. Näiteks kui peategelane (kes alguses tundus lihtsalt suvaline Oskar) arutleb, mis juhtuks siis, kui kirjutad päevikut ette, noh et kirjutad ära ja siis hakkavad need asjad juhtuma. Või kui ta suure meisterkunstniku juures tunnis käib, siis Õpetaja eelistab huvitavatele karakteritele rahvalikke tüüpe, ja kui palju lihtsam oleks, kui turul neid otsimas käies saaks neid tagahoovis kasvatada.  

Seejärel liigub teemaarendus taas kord väga kivirähulikult absurdi valdkonda, kui Oskar leiab ühe huvitava karakteri, kellest Õpetaja huvitatud pole, aga talle tundub mees täitsa Kalevipoja moodi, viib selle Kalevipoja endale kuuri ja hakkab teda joonistama, mille tulemusel mees füüsiliselt tugevamaks ja suuremaks muutuma hakkab ja temast saabki Kalevipoeg, kes Oskari oma maale kaasa viib. Oskar saab nüüd volilt kõike huvitavat fantaasiaküllasteks piltideks maalida. 

Tegelikult muidugi on asi palju konkreetsem kui suvaline Oskar suvaliste fantaasiatega. "Sinine sarvedega loom" on hoopis Oskar Kallise loomingu lugu à la Kivirähk. Iga teos, mille Oskar fantaasiamaal teeb, on Kallise kogudes täiesti olemas ja raamatu lõpus on need pildid ka ära trükitud. Kui ma sellele juba ükskord pihta sain, siis muutus raamat minu jaoks täiesti totaalselt. See on imeline kummardus kunstnikule, kelle tööd on täis ootamatuid motiive ja imelisi värvikombinatsioone ja need maalid muutusid tänu Kivirähule kõik täiesti erksalt elavaks. 

Ei aita ka Õpetaja (rahvalike tüüpide maestro Ants Laikmaa) tungiv soovitus mitte liiga sügavale fantaasiailma laskuda. Oskar on kui ära tehtud, fantaasiamaailm kutsub teda ja kuigi ta ennast füüsiliselt järjest halvemini tunneb, on tung Manalast pärit imekauni neiuga kaasa minna liiga suur. Riigitöö kõrvalt palavikulise hooga maalinud kunstnik, keda veelgi nõrgestas tuberkuloos, andis kutsele alla. Oskar Kallis suri kõigest 25-aastasena. 

Et Kivirähk valis välja Kallise, kes ei ole just liiga tuntud kunstnik, ja et ta kirjutas temast sellise raamatu, mis on täis suurt lugupidamist ja mõistmist, et Kallis oli tegelikult väga palju suurem, kui ta kunagi olla sai, on minu jaoks loonud temast kui kirjanikust täiesti uue pildi. Väga heaks kirjanikuks pidasin ma teda niigi, kuigi võib-olla polnud tema absurdi piiril balansseerivad teosed just liiga minu stiil. "Sinine sarvedega loom" näitab temas hoopis uut sügavust. Müts maha, või nagu ütlevad prantslased - chapeau! 

                                                         Oskar Kallis. Allikas: Vikipeedia

                                           Oskar Kallis "Ussikuningas" Allikas: Haus galerii

                                           Oskar Kallis "Kalevipoja laul" Allikas: Vikipeedia

Emily St. John Mandel "Klaasist hotell"

Varraku aprilliraamat. Ja läks jälle valik õnneks. 

Vancouveri saare tipus asub hotell, kus töötaval baaridaamil (üllatava nimega Vincent) saab virelemisest ja droogilembesest vennast kõrini ja jääb teadlikult silma hotelli omanikule. Mõistuseabielu, kus mehest tunduvalt noorem naine peab kõigi hüvede nautimiseks lihtsalt vajadusel erinevates olukordades kättesaadav olema, rahuldab teda päris hästi. Aga ühel ilusal päeval kukub nende oma ilus privaatne klaasloss kokku, kui FBI avastab, et mehe firma põhitegevuseks on Ponzi skeem. 

Kuigi raamat algab Vincenti venna kahtlaste afääridega, liigub tegevus päris kiiresti Vincenti peale üle ja sinna see ka jääb, jättes vennale marginaalse kõrvaltegelase rolli. Samas võib ju lugu temale keskenduda, aga ikka jääb tunne, nagu oleks Vincent ise oma elus kõrvaltegelane. Kogu oma kulla ja karra juures ta justkui vaatab eemalt, kuidas inimesed tegutsevad ja päevad mööduvad. Mina lugejana ei jäänud küll hetkekski uskuma, et see oli tema unelmate elu. Ilmselt näitab seda ka see, kui külma kõhuga Vincent oma elust pärast Ponzi-krahhi minema jalutas ja lihtsalt maailma jaoks haihtus. 

Veidral kombel leiab raamatu autor Vincenti küll kaubalaevalt üles ja tema uue kavaleri ka, aga isegi kui ta tegelikkuses on selle raamatu peategelane, siis ta peaaegu ei tundu sellesse rolli väga hästi klappivat. Ta justkui ise kuidagi ei taha. Enamasti on raamatute peategelased just nimelt sellised rinnaga endale teed murdvad sangarid, kes hoolimata erinevatest eluraskustest siiski oma unistused täidavad ja eesmärgid saavutavad. Et meil oleks tahtmist järgi teha ja inspireeruda. Vincenti ellu aga küll ei tahaks ega isegi ka ei viitsiks lülituda, sest seal on kire asemel ainult resignatsioon. 

Mina nägin jälle raamatus midagi hoopis muud kui tagakaane tekst, mis lubas, et "Klaasist hotell" on raamat ahnusest, süütundest, armastusest ja tabamatust elu mõttest. Ehk omal moel seda kõike seal ka tõepoolest oli, aga minu jaoks oli siiski kõige teravamalt traagiline just see elu mööda voolata laskmine. 

Lugemiskogemusena on "Klaasist hotell" selline rahulik, minimaalse tegevusega, mõtisklev ja vaatlev. Kindlasti ei saa selle kohta kasutada sõna "haarav", aga ometi – kasutades oma kadunud isa väljendit – hoidis juures. Sõnaseadelt kindlasti nauditav, misjuures on õiglane kiita ka tõlkijat Joanna Liivakut. Soovitada julgen ma seda ilma igasuguse kahtluseta, kui on tahtmine mõtiskleda ja mitte adrenaliinilaksu otsida.