Olavi Antonsi nimi on ehk nii mõnelegi blogilugejale tuntud "Minu Tenerife" teise versiooni kirjutajana. Mina seda lugenud ei olnud, seega lähenesin talle täiesti puhtalt lehelt. Aga noh, Saaremaast kirjutatud raamatut ei saa ju ometi lugemata jätta. (See, et Olavi Antons mulle tegelikult juba lapsepõlves tuntud oli, seda Aleksander Aleksandrov nooremana õudust ja õõva külvanud telelavastusest "Kollane mask", sain ma alles esitlusel teada.)
Ma tõesti ei mäleta, mis oli see raamat, mida ma viimati nii suure lustiga lugesin. Naersin valju häälega lugematu arv kordi, seda kahel põhjusel. Esiteks algab Olavi Antonsi Saaremaa juba sellest ajast, kui see oli piiritsoon ja noore ehitusmalevlasena seal asju juhtub, nagu malevates ikka (need seiklused on vahepeal võrdselt uskumatud ja koomilised). Huvitav oleks kuulda, mida sellest kõigest arvavad tänapäeva noored ja kui palju see neid üldse kõnetab, aga minu jaoks oli see kõik homeeriliselt naljakas. Näiteks kasvõi see, kuidas nad ennast kiilaks ajasid ja juba Tallinnas tulid nende käest võhivõõrad vene patsaanid küsima, millal nad välja said ja kas nad Serõid teavad ja kas Goga on veel Patareis või läks juba tsooni. See, et nad lossi restaureerisid ja kuskile gooti stiilis välikemmergu ehitasid, on puhas boonus.
Teiseks, nagu juba natuke võis ka aimata, on Antons väga mõnus kirjamees. Jutt tal kohe jookseb ja ta oskab naljaka asja väga naljakaks kirjutada. Ja isegi kui pole naljakas, siis lugeda on ikka hea, sest raamat on tõesti hoogne. On ka, millest kirjutada, sest mõni inimene kohe satub oma teel väga huvitavate persoonidega kokku (kui paljud meist ikka on täiesti kogemata kohvikus ühise tuttava kaudu ühe suvalise Pauliga juttu rääkinud ja siis saanud teada, et see on Paul Saagpakk). Samuti teeb ta paljuski oma Saaremaale ostetud maja korda ise, oma kätega, ja ka seda kõike on hea jälgida.
Veel üks väga suur pluss on see, et "Minu Saaremaa" on küll Olavi Antonsi lugu, aga ta on väga oskuslikult ja parajal määral suutnud sisse kirjutada ka Saaremaad ja selle ajalugu. Isegi kohalikul on siit üht-teist õppida. Näiteks mina küll ei teadnud, et Martin Körber korjas aastaid Saaremaal töö-, pulma- ja matuselaule, aga ei saanud neid välja anda, kuna kirjastajad keeldusid – laulud olid kõik liiga roppude sõnadega. :)
Aeg-ajalt on ka lihtsalt häid tähelepanekuid. Näiteks kohalikust ajakirjandusest: "Kirjutada iga päev leht täis sellest, et eile ei juhtunud meie saarel mitte midagi märkimisväärset, ning sealjuures teha seda konkurendist köitvamalt – see on ajakirjanduslik kangelastegu."
Muide, seda kuulsin ma ka esimest korda, et need, kes Saaremaal elavad, on püsikud, ja suvitajad suvikud.
Ma jääksingi siin neid erinevaid toredaid leide kirjeldama, aga ausalt, lugege ise, sest "Minu Saaremaa" on üks mõnus, värvikas ja mahlakas raamat, mis vähemalt minu põlvkonnale väga palju äratundmisrõõmu pakub. Ja Olavi Antons tundub olevat inimene, kelle tuttavad võivad olla õnnelikud, et ta nende tuttav on, sest igav tema seltskond ei tundu olevat. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar