neljapäev, 2. mai 2024

Guy de Maupassant "Preili Fifi"

Minu esimene Maupassant. Ja jälle pean tunnistama, et midagi on minus niimoodi loodud, et Prantsusmaa ja prantslastega olen ma väga ühel lainepikkusel. Isegi hoolimata minu kergest eelarvamusest novelli kui žanri kohta – nimelt leian ma enamasti, et novellil pole karakterite ja tegevusliinide välja arendamiseks lihtsalt piisavalt mahtu – tuleb tunnistada, et kui novelle hästi kirjutada, on need tõesti nagu väikesed pärlid. 


Europeia sarja eesmärk (nagu on öeldud raamatu eessõnas) oli vahendada eestlastele Euroopa kultuuri mõjutanud kirjandusteoseid. Lood on tõlkinud erinevad meistrid, kusjuures leidsin raamatu lõpus sisukorrast ka ühe hea peretuttava Ott Ojamaa nime, kes raamatusse tõlkis loo pealkirjaga "Ristsed". Aga ka kõik teised novellid on tõesti ülihästi tõlgitud, sest prantsuse keel on  õnneks pääsenud sellest katastroofist, et iga gümnaasiumilõpetaja arvaks nagu inglise keele puhul, et "ma ju keelt oskan, miks ma siis tõlkida ei võiks proovida?" Prantsuse keele sellisel määral oskajaid oli (ja on jätkuvalt) siiski marginaalselt, mis on tema trump. Ehku peale ei hakata tegema. 


Maupassant on tõeline kirjelduste meister. Vahest kõige rohkem ma nautisingi tema mitte küll väga pikki, aga äärmiselt detailseid ja värvikaid kirjeldusi. Jagasin üht tsitaati juba lugemise ajal ka oma Facebooki-seinal: "Mingil pummelungiööl oli ta ilma erilise põhjuseta kahest hambast ilma jäänud, nii et nüüd sülitas ta välja sõnalärtse, millest oli raske aru saada." Kindlasti ei ole meres lihtsalt vahused laineharjad, ei – meri "sülitab vahtu välja". Ja mehed lähevad merele, mis"neelab neid nagu tablette".  


Sisu poolest ei räägi Maupassant tegelikult mitte millestki nii väga erilisest. Jutt käib kas reisist või meenutatakse mõnd armulugu või muidu huvitavat seika, kuigi mõned neist on ka traagilise lõpuga, nagu näiteks lugu pealkirjaga "Rasvarull", kus Maupassant küll midagi ütlemata mõistab hukka aadlike silmakirjalikkuse, ja seda väga reljeefselt. Kuid millest iganes ta kirjutab, teeb ta seda ülihästi ja vähemalt minu pani ta küll oma tegelasi läbi täpselt nendesamade silmade vaatama, millega ta ise neid nägi. 


Muide, Maupassant oli Zola enda kirjanduslik protežee. Tema loomeperiood kestis küll vaid kümme aastat, aga tundub, et sellega jõudis ta palju. Henno Rajandi ütleb: "Kunstilise tiheduse poolest ei jää Maupassant Flaubert'ist siiski palju maha. Tema eeskujulikult puänteeritud novellide tase on prantsuse kirjanduses tänapäevani ületamata." Kahjuks tabas teda elu lõpus vaimuhaigus ja nii ta hääbuski. Küll aga on kindel, et ennast kümne aastaga klassikuks kirjutada suudavad ainult ülimalt talendikad inimesed. Maupassant suutis. 


Ah jaa, peaaegu oleksin unustanud. Preili Fifi on üldsegi mees. 😏




Jon Krakauer "Hõredasse õhku"

Kolleegiväljakutse raamat, geograafiaõpetaja soovitus (sobivalt, nagu kohe mõistate).  Jon Krakauer on Ameerika ajakirjanik ja 1996. aastal ...