Ma arvan, et suurem osa raamatusõpru on mingi hulga Agatha Christie raamatuid lugenud ja ETV on hoolitsenud selle eest, et me kõik oleksime Hercule Poirot' sarjale kolm tiiru peale teinud. Sellessamas sarjas on ka "Pärast matust" täiesti olemas ja ma mäletasin sealt tegelikult nii seda, kes oli pahalane, kui ka motiivi. Aga Christie raamatud on laias laastus ikkagi üle loetav kraam, seega mõtlesin, et teen vahelduseks ühe klassikalise krimka.
Agatha Christie suhtes mul pretensioonid puuduvad. Tema lood on alati head ja Poirot' mõttekäigud jõuavadki alles mitmendal korral päriselt kohale. Esimene kord imestad, aga teine kord juba näed, kus ta korjas oma terakese siit ja teise sealt. Mulle tegelikult meeldivad tema raamatud seda rohkem, mida vähem on seal tegelasi, sest ka siin läks mul ikka aeg-ajalt meelest, kes on kadunukese õde või vend, kes on õe või vennaga abielus olnud (sest õde või vend on surnud) või kes on nende lapsed või laste abikaasad. Päris mitu korda pidin jälle lahti tegema raamatu alguses oleva sugupuu, aga no hea seegi, et see seal üldse oli.
"Pärast matust" on raamat, kus süüdlast esimesel korral ära arvata on peaaegu võimatu. Tegelikult on Christie raamatud suuresti sellised ja ma vist olen ainult üks kord mõrvari ära arvanud. Sedagi ainult tänu sellele, et ma olin kaval ja ütlesin endale, et tema tundub kõige vähem tõenäoline, järelikult tema on – ja nii oligi. Ma olin siis muidugi ka väga noor, võib-olla nüüd oleks kergem, aga we will never know. Siinses loos oli motiiv küll väga hästi peidus. Ainult seda mõtlesin, et süüdlane ei paistnud küll tegelikult selline naine, kes nii keerulise loo välja suutis mõelda ja samm sammu haaval paika panna. Aga noh, mine tea.
Küll aga on raamatul "hea üheksakümnendate kvaliteet". See oli aeg, kus palju ja kiiresti tõlgiti ja kirjastati ning samamoodi ilmus ajalehti igast mutimullaaugust. Tuli teha raha, ja kärmelt. Ei olnud siis imeasi, kui sõnu poolitati sealt, kus rida otsa sai, ja toimetajatele vist üldse liiga palju raha kulutada ei tahetud. Kes see nüüd teab, kas tõlkija oli veel kogenematu või mis teema selle toimetamisega oli, aga nii kahju kui mul seda ka öelda pole, eestikeelne tekst on küll suhteliselt õnnetul järjel. Ma õpetan oma gümnasistidele ikka, et kehva tõlke tunnete ära sellest, et te teate täpselt, mis sõnastus seal inglise keeles oli. Samuti olen ma teinud endale sellest südameasja, et modaaltegusõnu õpetades räägin ma neile hingestatult, kuidas "he must be hungry" ei tähenda, et ta peab näljane olema. No ei pea, täiskasvanud inimene, vaba tahe, sööb, millal tahab. Kui ei ole just vangis või koonduslaagris või ei pea dieeti. See raamat oli seda tüüpi vigu üsna täis, muust lauseehitusest rääkimata. Aga kui ma selle võin ka veel lihtsalt kõhuvaluga ära kannatada, siis idiomaatiliste väljendite otsetõlge paneb mu aju valutama ja nende puudust ka ei olnud.
Varrak on selle 2010 uuesti välja andnud, samas tõlkes, aga ma ei oska öelda, kas seda on vahepeal toimetatud ka. Soovitan raamatukogus või -poes natuke lapata, sest minu väljaandes oli selliseid halbu valikuid võib-olla mitte igal leheküljel, aga see-eest teistel lehekülgedel tasakaalustamiseks jälle mitu. Kõige kindlam on muidugi lugeda originaalis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar