laupäev, 15. mai 2021

Barack Obama "A Promised Land"

Vähe sellest, et see oli tellis nagu muiste (mõni lehekülg üle 700), see venis ka...


Aga see polnud tõele au andes ainult Obama süü. Tahes tahtmata on väga suur osa sellest raamatust pühendatud poliitilistele otsustele ja majandusele ja ma ei tea kummastki mitte midagi. Õnnetuseks võttis Obama presidendiohjad enda kätte just kõige halvemal võimalikul momendil, kui majandus korralikult kokku kukkus ja seda oli ju siin Euroopaski tunda. Nii et kümneid ja kümneid lehekülgi oligi sellele pühendatud. 


Mis mulle siis selle raamatu lugemise jooksul selgeks sai. 


1. Obama on mõnes mõttes nagu Victor Hugo, kelle kohta ma siin kunagi ammu kirjutasin, et talle vist õudselt meeldib omaenda häält kuulata. Seda on kohe tunda ja eks seda oli ka omal ajal ta kõnedest näha. Nad on naisega mõlemad tegelikult inimestena väga sümpaatsed, aga Michelle'i raamat oli kuidagi vahetum ja mõistetavam, aga see võib olla tingitud ka sellest, et tema rääkiski perest ja igapäevaelust ja kuidas kohanemisraskustega hakkama saadi jne. See oli puhtalt inimlik vaatenurk ja sellest saab aru ka rohujuuretasand. Ja no nii pikalt ta ka ei heietanud kui Barack. :) 


2. Poliitika on ikka vahel täielik liivakastimäng. Demokraadid ei hääleta vabariiklaste ettepanekute poolt ja vabariiklased ei hääleta demokraatide ettepaneku poolt – ja seda mitte sellepärast, et neil oleks midagi otseselt selle seaduse vastu, vaid ei saa ju laskuda nii madalale, et hääletada vastaspartei eelnõu poolt. Andeks, aga täielik liivakast. 


3. Paljalt valimiskampaaniatele kuluva raha eest võiks ilmselt toita ära mitu nälgivat kolmanda maailma riiki. 


4. Nad ikka arvavad täiesti siiralt, et Ameerika on terve maailma korrapidaja, olgu siis vahetund või mitte. 


5. Kui inimene on mustanahaline, siis tuleb kirjutada suure tähega Black, latiino kohta suure tähega Hispanic, loomulikult on põlisrahvad Native Americans, aga white peab olema väikese tähega. Selline väike fakt lihtsalt, et te kõik oskaksite. 


Ja kui ma siis olin ära lugenud kogu selle saaga valimiskampaaniast ja siis veel kõik need sajad leheküljed poliitikat ja majandust ja natuke isiklikumat ja vahetumat laadi juttu ka (see mulle meeldis!), siis selgus, et kallis rahvas, me jõudsime alles esimese valitsusaja lõppu selle telliskiviga. 


Aga ei, järge mina küll enam ei loe. Kui Michelle midagi veel kirjutab, siis kaalun asja. Samas tahan ma siiski blogilugejale südamele panna, et see temaatika ei ole lihtsalt tõesti minu rida, nii et kes seda asja paremini jagab, nendele on see kindlasti palju huvitavam. 




Richard Osman "Neljapäevane mõrvaklubi"

 Mul tekib üldiselt kerge lööve, kui ma loen raamatu kaanelt selliseid lööklauseid nagu "Kahetsusväärselt hea", "See kiskus m...