esmaspäev, 29. juuni 2020

John Maxwell Coetzee "Disgrace"

Võlg on võõra oma ja eriti halb on see, kui jääd võlgu oma isikliku raamatukupja ees, kes on sulle saatnud hunniku kvaliteetkirjandust. "Disgrace" on mul juba mitu kuud loetud raamatute riiulis, aga ei ole kuidagimoodi olnud õiget hetke. Nüüd otsutasin, et ei ole paremaid, halvemaid blogimisaegu, on ainult hetk, milles kirjutan praegu. Nii et armas raamatukubjas, siit ta tuleb. 

Huvilistele ütlen kohe ära, et raamat on tõlgitud ka eesti keelde ning seda saab otsida pealkirjaga "Häbi" - tõlkija Vladimir Indrikson, värsside tõlkija Harald Rajamets. Kuna ma ise lugesin seda inglise keeles, ei oska ma eestikeelset tõlget mitte mingil moel kommenteerida, aga olemas ta on. 

David Lurie on frivoolsete elukommetega inglise keele professor. Kuna ta regulaarprostituut keeldub temaga päris suhet loomast, võrgutab ta alustuseks ära sekretäri (kui paremat ei saa, kõlbab klišee ka, eksole) ja siis hakkab taga ajama üht oma tudengitest. Ja mida mehele ei anta, selle mees võtab. Kasvõi vägisi. Kui see karutükk välja tuleb, keeldub Lurie mingilgi kombel vabandamast, sest tema arvates on oluline elada nii, nagu kirg küsib. Skandaali tulemusena jääb Lurie oma tööst ilma ja lahkub ülikoolist, saba jalge vahel. 

Ta suundub oma tütre juurde maafarmi, et aeg maha võtta. Machomees nagu ta oma arust on, leiab ta iroonilisel kombel, et ta tütar ei olegi meestest ülepea huvitatud. Ja kui häbiks juba läks, siis vägistab kamp mustanahalisi Lurie tütre ära (sellesama rünnaku käigus pannakse Lurie ise põlema, õnneks pääseb ta suuremate vigastusteta) ja lõpuks abiellub Lucy ühe kallaletungija sugulasega. Mehega. 

Kõige selle tulemusena on üsna loogiline, et raamatu lõpuks on Lurie üpriski resigneerunud mees, aga ma kirjutan seda üsna mõtlikult. Resignatsioon nagu ütleks, et inimene on tohutult kannatanud ja oma kurjale elusaatusele vastu pannud jne. Aga Lurie puhul ma ei teagi, ega tal polnud algusest peale mingeid erilisi emotsioone. Tundub, et ta võtab iga järjestikust lööki mitte küll kergelt, aga emotsionaalse õlakehitusega. Võta nüüd kinni, kas see on stoilisus või tuimus. Mina kaldun teisele variandi poole, sest raamatu algusest peale on ta pigem siiski hedonist, kellel pole sooja ega külma sellest, mida näiteks tunnevad naised, keda ta ära kasutab. 

Coetzee kirjutab hästi tihedalt. Võib-olla see on üks asi, miks ma kohe peale lugemist klaviatuuri klõbistama ei hakanud - vaimutoit oli nii rammus, et vajas natuke seedimist. Ka lugemine ei olnud kiire, sest iga rida vajas läbi mõtlemist ja kaalumist. Tundus, et oleks reetmine lugemisse vähem panustada kui autor kirjutamisprotsessi. Ega ma ei jõua siingi kõike analüüsida, koerad ja Lurie hilisem suhe jne... 

Ja kui nüüd minna üldisema tausta juurde, siis toimub tegevus apartheidi-järgses Lõuna-Aafrikas. Ilmselt võiks ja ehk peakski seda meeles pidama, kui mustanahalised vägistajad leiavad endale õigustuse, et valged (nagu Lucy) on neid rõhunud jne. Iga must tahab maksta kätte ükskõik millisele valgele. 29. juunil 2020, pärast George Floydi surmaga käivitunud ohjeldamatuid massirahutusi, ei näe ma palju erinevust. Üldistamine teeb palju kurja. 

Kindlasti pole "Disgrace" või "Häbi" kerge raamat lugeda üheski keeles. Kindlasti pole see ka lugu, kus headus võidab kurjuse või keegi ratsutab õnnelikult päikeseloojangusse. See pole ka moralistlik raamat, et vaata, kui sa oled paha, siis saabub suur häbi. Jah, Lurie kaotab tänu oma tegudele töö, aga kõik ülejäänu ei ole otseselt tema elutegevusest sõltuv. Aga jama ajab ikkagi jama taga. 

Kokkuvõtteks - see on tõsine tükk ja selliseid raamatuid on tegelikult igale pühendunud lugejale aeg-ajalt vaja. Elu pole ainult lust ja laulupidu. 




Sky Sommers "Someone To Watch Over Me"

Sky Sommersist oleme me juba rääkinud, üsna hiljuti. Mälu saab värskendada siin.

"Someone To Watch Over Me" on natukene nagu "Thumbelina" järg. Ta seisab küll üksinda ka üsna kenasti, aga mina tundsin, et autori soovitus alustada Pöial-Liisi looga oli abiks. Eriti kuna Loretta käib seal vahepeal "kodus" ka. 

Kuna tegemist on järjega, siis on ka see raamat puhastverd muinaslugu. Seekord on põhisuunitluseks nii-öelda kaitseinglid. Ma ei ole küll päriselus see inimene, kes usuks, et inimesel oleks isiklik kaitseingel, aga muinasjutud meeldivad mulle väga ja sellena ma seda raamatut ka nautisin. 

426 lehekülje jooksul jõuab palju. Niisiis jälgibki autor päris mitut liini, kus inimesed vajavad ühes või teises dimensioonis (jah, neid on rohkem) kellegi, millegi või suisa iseenda eest päästmist. Aga kuna enamik päästeingleid on värvatud maalt, siis on nende häda selles, et mida kauem nemad maal on, seda rohkem inimeseks nad jälle saavad ning selle balansseerimiseks peavad nad Agentuuris (jajaa, see on koordineeritud üritus) ennast tagasi kalibreerimas käima. 

Hakkab tunduma, et Sky Sommers ei ole mitte ainult muinasjutusõber, vaid talle meeldib ka lihtsalt lustida. Mulle jubedalt meeldis lugu lohemaost, kellele küla oli ohvriks ühe daami jätnud, aga siis ilmnes, et tegelikult on lohemaod üleüldsegi taimetoitlased ja söövad palju parema meelega näiteks leiba. Ja damselid neid üldse ei huvita. :D 

Teine asi, mis seda liini tõestab. Loretta on sedasorti haldjas, kelle nimi on inglise keeles pixie. Ehk siis on ta natukene riukalik ja terava keelega ja muidu ka iseloomukas. Nüüd tulevad mõned näited. 

*Clearing her throat, the thumbelina braced herself for the famous wrath of pixies when interrupted (pixus interruptus). 
*The young pixie snorted at the 'child', instantly regaining the famous pixie arrogance (pixus arrogancia).
*Loretta fluttered her purple wings in annoyance (pixus disgruntus).

Tõesti oli lõbus. 

Raamatus jooksevad küll erinevad nii-öelda päästmispojektid paralleelselt, aga mingil hetkel hakkab siiski läbi kumama teadmine, et siin on ikka mingi põnevik lausa välja koorumas. Ja oligi nii, täiesti adekvaatne mõistatus seoses ühe päästetavaga, mida pidi lausa pandimensionaalselt lahendama. 

Ja lõpp, nagu ka "Thumbelina" puhul, valitav - kas optimistide või pessimistide oma. Kui eelmises raamatus olid tegelikult minu meelest mõlemad lõpud suhteliselt optimistlikud, siis seekord pidin nentima, et ma olen ikka vana hea romantik ja hääletasin tugevalt optimistliku lõpu poolt (kuigi lugesin läbi muidugi mõlemad). 

Jällegi korralik, tugev lugu, kenasti välja kirjutatud, vigiseda ei tahaks nagu otseselt millegi kallal. Karakterid on reljeefsed, lugu meelelahutuslik ja kohati hästi lõbus ka.  

Kindlasti soovitan, eriti kui aju on klassikalisest raskekahurväest väsinud ja tahaks midagi kergemat, aga kvaliteedis järele anda ka ei tahaks. 



Christina Wahldén "Komblusbüroo"

Varraku augustiraamat. Ega mul enne novembri lõppu õiget lugemis- ja blogimisaega ei tulegi, aga leevendan seda põuda natukenegi.  "Kom...