pühapäev, 30. oktoober 2022

Khaled Hosseini "The Kite Runner"

Juhtub suhteliselt harva, et Goodreadsis mõni raamat minult 5/5 saab. Aga ta sai. 


Khaled Hosseini sündis Afganistanis, kuid pere kolis isa diplomaadistaatuse tõttu Pariisi, kui Hosseini oli alles laps. Ühel hetkel pidi pere koos nüüdseks 15-aastase Khalediga tagasi koju kolima, aga kommunistliku riigipöörde tõttu taotlesid nad hoopiski Ameerika Ühendriikidest asüüli. Taotlus rahuldati, noorest Khaledist sai meedik, aga ise on ta oma arstiaastaid võrrelnud vanemate poolt organiseeritud abieluga. Õige varsti pärast esimese raamatu ilmumist jättis ta arstikarjääri sootuks ja keskendus lugude jutustamisele. 


Kuigi Afganistanist ära kolides oli ta tõesti alles laps, siis ometigi on ilmselge, et kodumaa oma probleemide ja valudega on sügaval tema südames, kuna kõigi tema raamatute peategelane on afgaan. "Lohejooksja" (eestikeelse tõlke autor Helje Heinoja) on raamat Amirist, ja kuigi Amiri ja Hosseini enda elukäigud just liiga sarnased ei ole, ütleb Hosseini eessõnas ikkagi, et mida edasi see jutt arenes, seda enam hakkas Amir tema endaga segamini minema. 


"Lohejooksjas" on probleemteemasid mitmeid. On poiss, kes kasvab emata. Tema parim sõber on "alamast" hõimust ja pealekauba Amiri teener. On isa, keda austavad ja armastavad kõik, kuna ta paneb kõiki tähele ja aitab inimesi enda ümber, aga kes ei suuda saavutada lähedust oma ainsa pojaga. On kiusajatega rinda pistmist. On pettumist iseendas, sest sõber saab reedetud. On sõda, sellega vältimatult kaasnev pealekaebamine, põgenemine ja põgenikuna elamine ning tõdemus, et alles nüüd, mil enam mitte midagi endisest hiilgusest enam alles ei ole, on isa sulle kättesaadav. Ja siis jääd sa temast lihtsalt ilma. 


Ma lugesin seda raamatut südamevaluga. Ilmselt on neid juhuseid maailmas olnud lugematul hulgal, et lapseeas juhtub midagi, milles laps end süüdistab ja mida edasi lähevad nädalad, kuud ja aastad, kasvab ka süütunne, kuigi iga normaalne täiskasvanu oleks ilmselt suutnud talle selgeks teha, et ta poleks saanud juhtunusse tegelikult mitte midagi parata. Küll aga on tema edasised valikud sellised, et  lunahind, mida ta pärast kõige selle eest maksma peab, äärmiselt kõrge. 


Hosseini tekst lihtsalt voolab. Lihtne, täpne, mõjuv. Ei ole ühtki teemat, mis kuidagi "pooleli" jääks. Afganistani laste meelistegevusest – lohelennutamisest ja "lohejooksmisest" (termin, mille Hosseini ise välja mõtles) – saab kuni raamatu viimaste lehekülgedeni välja vabaduse ja vabanemise sümbol. Ja kuigi raamatul ei ole mingit happy end'i, siis ometigi lõpeb see millegi võib-olla isegi olulisemaga. Selleks on lootus. 








reede, 7. oktoober 2022

Lucinda Riley "Mõrvad Fleat House'is"

Ma olen äärmiselt õnnelik ja tänulik – kirjastus Varrak on minu väikest blogi märganud ja pakkunud mulle imelist võimalust olla nende 'sarilugeja'. Eriti magus on pakkumine selle poolest, et see annab mulle ligipääsu nende uutele väljaannetele – mida muud üks raamatuarmastaja võikski soovida! 


Septembrikuu raamatute hulgast noppisin välja "Mõrvad Fleat House'is". Olin just lõpetanud suhteliselt raskekaalulise "Koduabilise käsiraamatu" ja kuidagi tundus, et üks ajulõõgastav krimiraamat on just praegu mu elust täpselt puudu. Pealegi intrigeeris mind autor. Lucinda Riley on ka Eestis üsna pööraselt kuulus oma õdedesarja poolest, aga ma olen sellest pigem eemale hoidnud, kuna see tundub selline 'ajaviiteromaanide' sarja moodi sari ja ma ei ole üldiselt päris selle žanri sihtgrupp. (Muidugi võiks siinkohal diskuteerida ka teemal, mis see kriminaalromaangi siis muud on kui ajaviitekirjandus, eks...) Samas teadsin isegi mina, et sarja viimase raamatu lõpetas tema perekond. Pärast surma ilmnes aga, et kuskile sahtlinurka oli Rileyl kirjutatud üks ja ilmselt ainus kriminaalromaan, mis oli täiesti valmis, aga ka täiesti avaldamata. Lapsed siis lasid selle trükki. Kuna ma olin palju kuulnud ka seda, et Riley kirjutab köitvalt ja hoogsalt, siis arvasingi, et risk ei ole liiga suur. 


Tõsi see oli, et lugemine läks äärmiselt ladusalt. Lugu oli kerge jälgida, kuna uurimisliine ja peamisi tegelasi ei olnud liiga palju. Raamatu algus tekitab lugejas väikesed kahtlused, mis kuskil keskpaigas justkui ka kinnitust saaksid, aga nagu ühele hästi kirjutatud krimiloole kohane, selgub lõplik tõde tõesti alles lõpus. Kui mõne kriminaalromaani puhul olen ma nurisenud, et lõpplahendus selgitati küll pärast lugejale ära, aga see ei kasvanud uurimisest orgaaniliselt välja, siis "Mõrvad Fleat House'is" pakub küll võimalust uurijatega samm-sammult kaasas käia ja lõpuks saavad kõik kerkinud küsimused kenasti vastused. Ka tekst oli klaar ja mitte ülemäära kenitlev, kuigi peab ütlema, et tõlge oli sedakorda selline Harju keskmine. Minu jaoks oli sisse jäänud natuke liiga palju anglitsisme, sest eesti keeles nad ikka pigem olid hea paar, mitte ei moodustanud head paari. Ja mõne idiomaatilise väljendiga oli ka kergelt puusse pandud, sest "see eye to eye" ei tähenda kindlasti silmast silma kohtumist, eriti kui jutt käib isast, kes on oma pojas pettunud. Selliseid küsitavusi siin-seal oli, aga üldiselt väga palju midagi ei häirinud ja oli kena lugeda. 


Kokkuvõttes oli raamat pigem siiski üle keskmise täitsa hea ja kindlasti täitis see aju lõõgastavat eesmärki, milleks ma ta ette võtnud ju olingi. Ja olgu ma pealegi pinnapealne, aga kõvad kaaned olid ka ikkagi arvestatav boonus. 😋








Sōsuke Natsukawa, Natsukawa "Lugu kassist, kes püüdis päästa raamatuid"

"Aegade hämarusest meieni jõudnud raamatutes on peidus suur vägi. Kui selliseid võimsaid lugusid loed, siis saad neist endale kindlamee...