esmaspäev, 19. oktoober 2020

Kaire Vilgats, Dagmar Oja "Ilusad suured tüdrukud"

 See on nüüd küll üks raamat, mida oli juba väga ammu vaja. 


Kes meist ei teaks superbäkke, kes on eestlastele juba sama omad kui Iff või Kiku. Nad on rahvuslik ühisomand, kelle hääl ei värise ja kes seisavad laval nagu ilmasambad. Eriti esile soolot laulma ei kipu (kuigi on seda ju teinud, eriti Vilgats), aga nende najal seisab see terve Eesti poplaulu tsirkus ikkagi koos. Ja see liim püsib nagu Super Attack. 


Ja kes meist ei mäletaks kurikuulsat Eurovisiooni-võistlust Tallinnas, omas kodus, kus nendel korraks vaip alt tõmmati, õnneks vaid selleks, et nad Malta lendaval vaibal ennast Eesti loost ette lennutaks. (See on muide siiani üks mu lemmikumatest eurolugudest üleüldse.) 


Esikaas ütleb: "Avameelselt volüümika naise elust ja enese väärtustamisest laval ja lava taga." Kui raamatut lugeda, siis seal on tõesti päris palju juttu kaalust, selle kasvamisest ja kahanemisest. Aga siiski olulisem kui ükskõik milline number kas kaalul või sentimeetririhmal, olulisem ka ükskõik millest muust välisest, on inimese enesehinnang. On ülioluline, et me oskaksime ennast ise armastada, sõltumata kõigest välisest. See on sõnum, mis jääb raamatust kestma palju kõlavamalt kui kaaluprobleemid, dieedid ja trennijutud. 


Ja just sellist raamatut on vaja - eelkõige ehk isegi meie võrsuvale põlvkonnale, aga kindlasti kõigile, eelkõige naistele, kellel on sügavale juurdunud vajadus meeldida ja kellel on kahjuks selle takistamiseks ka üliarenenud kriitikameel. Aga on aeg selg sirgu lüüa ja öelda sõnad, mida ma kunagi kolleegi seinalt lugesin ja mis oli minu meelest lihtsalt parimad: 


"Mina olen mina ja kõlban küll." 


Ei ole vaja ajada taga ideaale, ei ole vaja püüda olla kellegi moodi, eriti kui - nagu see tavaliselt juhtub - need ootused on täiesti ebarealistlikud. Ja seda sõnumit kannab ka Vilgatsi ja Oja raamat. Ole kes oled, ole milline oled, aga armasta ennast ja ole endaga rahul. 


Aitäh, ilusad tüdrukud Kaire ja Dagmar!






kolmapäev, 14. oktoober 2020

Tõnu Õnnepalu "Paradiis"

 Ja pilte teen ma ainult selleks, et Sulle neid saata ja näidata, ja seda lugu jutustan ma samuti Sulle. Aga natukene ka endale. Sinu kaudu endale. Sest jutustamine võtab ära sellegi salajase valu ja kahetsuse, mis veel südamepõhja on jäänud. See ei ole lihtsalt mälestuste mõlgutamine. See ei ole selle elluäratamine, mis oli. Mälestused võivad olla segased ja valusad. Aga lugu on juba lugu, see ei tee enam kellelegi haiget. Või kui teeb, on see magus valu, kerge valu, mis hinge terveks ravib. See on vaikne laulmine selle mälestuseks ja nende mälestuseks, mis oli ja kes olid.  (lk 162) 


Õnnepalu on ise ühes Meie Maale antud usutluses öelnud, et Hiiumaa on nagu tema teine sünnikodu, "sest üks kord sünnitakse siia ilma, inimeseks, aga teine kord sünnitakse inimesena, selleks, kes päriselt ollakse." On suur õnn, kui inimesel õnnestub oma elus leida koht, kus teda tabab äratundmine, et see siin ongi minu koht. Fenomenaalseks vedamiseks võib pidada seda, kui inimene saab selles kohas suisa elada. 


Edaspidisest on muidugi teada, et Õnnepalu sinna päris pidama ei jäänud ja oma koharaamatute triloogias elab ta ajutiselt nii Pariisis kui Ontarios ning lõpuks jõuab välja hoopis Vilsandile. Ja kui Hiiumaa on tema Paradiis, siis Vilsandi on tema Lõpmatus. Nii et ajalugu arvestades ilmselt on Õnnepalu ikkagi selline rahutu kügeleja, kes isegi hoolimata kogu sellest meelerahust, mis tema raamatute kaante vahelt välja voogab nagu suvine udu, tunneb sedasama rahu pigem siiski siin ja praegu. Ehk sellepärast oligi tal vaja "Paradiis" kirjutada, et - nagu ülaltoodud tsitaadis kirjas - saaks sellest mälestuste asemel lugu, mis enam haiget ei teeks ja igatsust ei tekitaks. Ehk aitas see tal Hiiumaast lahti lasta. Või siis oli just sedapidi, et kirjutas oma mälestused looks ja siis oligi aeg edasi liikuda. Kes teab.


"Paradiis" on raamat tema enda väikesest nurgakesest Hiiumaal. Inimestest, loomadest ja loodusest, kes või mis seal on. Ta paneb detaile tähele ja räägib asjadest, mida meie ei pea märkimisväärseks, sest need on ju nii tavalised! Kui oleksime rohkem nagu Õnnepalu ja peaksime elu tähtsusetuid pisiasju märkimisväärseteks, võiksime ehk nagu Betti Alver kõik argipäeva sekundid imeks kuulutada. 


Vahel Õnnepalu ka filosofeerib. Ja vahel tuleb talle ka lihtsalt midagi meelde ja siis on see vaja kohe kirja panna. 


Iga inimene on maailmas nagu üks sõnum. Aga mitte enda jaoks. Enda jaoks pole me mingid sõnumid ja isegi kui teised meile ütlevad, et oleme, me ei usu. Ja oma sõnumit otsime me teistelt, nende huulte pealt ja nende silmadest ja nende keha piirjoontest. See on meeleheitlik otsing, sest eks meil ole kange valu teada saada, mis me oleme. (lk 188)


Ja nii ta seal Hiiumaa Paradiisis istub, ujub, toob tuhleid ja puid tuppa ja kirjutab lauseid, millest väga suur osa algab sidesõnadega. Justkui oleks tal pidevalt mingi mõte kuskile uitama läinud ja see on uue lause alguses vaja sabapidi kinni püüda ja sidesõnaga kinni naelutada, et ta nüüd rahulikult sinnasamasse Paradiisi karjamaale rohtu sööma jääks ja enam perutama ei hakkaks. Ja nende sidesõnade pärast on muidu nii tüüne tekst natuke säbrulisem kui ta muidu ilmselt oleks. Aga see on lihtsalt Õnnepalu. 


Õnnepaluga on selline asi, et ta kas meeldib väga või ei lähe üldse korda. Ma ei ole küll jätkuvalt tema "Piiririiki" lugenud ja mul pole aimu ka, millest see isegi räägib, aga kõik need ülejäänud viis, mida ma lugenud olen, ei ole ju tegelikult mitte romaanid, vaid pikaleveninud esseed. Ja raamatutega on ju selline asi, et "kui me ise jääme sisemiselt tummaks, nagu me vahel jääme, siis on tummad ka kõik raamatud". (lk 142) Osad raamatud resoneeruvad, teised mitte. Oleneb inimesest. Ja hetkest. Mina lugesin "Paradiisi" heal hetkel, sest ta rääkis minuga esimesest lausest viimaseni. 


Ega ma ise ka päriselt ei tea, mis ma selle kõigega nüüd öelda tahtsin. Võib-olla seda, et Tõnu Õnnepalu "Paradiis" oli raamat, mis mulle väga meeldis. Nagu tema muudki raamatud. 







pühapäev, 11. oktoober 2020

Margaret Atwood "Nõiasigidik"

Raamatukaanele on kirjutatud, et see on William Shakespeare'i näidendi "Torm" ümberkirjutus. 


Kui ma oleksin tõeliselt andunud inglise filoloog, siis oleks mul see "Torm" (nagu ka kõik muud Bardi teosed) juba ammu läbi loetud. Kahjuks ma nii andunud ei ole. Piirdusin kiire sisukirjeldusega nagu kõik luuseritest õpilased kohustusliku kirjanduse puhul ikka teevad. 


Makeshivegi teatrifestivali kunstiline juht Felix on küll heas loomingulises vormis, kuid karjeristist kaastööline tõmbab tal vaiba alt ja Felix jääb päevapealt tööst ilma. Ta tõmbub kogu oma eelmisest elust nii kaugele kui võimalik, aga leiab tööd vanglas. Teda saadab hea õnn, sest ta saab vanglas meestega näidendeid lavastama hakata ning kohe algusest peale hakkab ta tegutsema kaht eesmärki silmas pidades. Esiteks on vaja tal viia täide oma täitumata unistus ja lavastada seesama "Torm". Teiseks on tal vaja reeturitele kätte maksta. Ja leidlik nagu ta on, leiab ta võimaluse need kaks omavahel ühendada. 


Tundub üsna lihtne ja sirgjooneline. Aga Atwood ei saa ju ometi seda endale lubada, et asi oleks lihtne. Kogu Felixi elu alates sellest, kui ta väike tütar Miranda sureb, on olnud üks suur "Tormi" allegooria. Miranda on kogu aeg Felixi mõtetes ja oma kujutelmas näeb ta tütart oma uues kodus, räägib temaga, kuuleb teda. Mitte küll otseselt paranähtusena - Felix saab ise väga hästi aru, et Mirandat tegelikult pole olemas, aga ta leiab sellest kujutelmast lohutust. 


Küll aga on Felixi olevikus ja "Tormi" lavastuses olemas paralleelselt näidendi tekstiga kõik peamised kujud - on maag Prospero, on Ariel, on Miranda, on gnoomid ja kõik muud tegelased. Ja Felix, pärjatud lavastaja, teeb oma parima töö vanglas, harimata meestega, kellest kõik isegi väga soravalt lugeda ei oska. Sest see etendus on tõeline topeltšedööver. Originaali kõrval paneb ta käima interaktiivse tänapäevastatud "Tormi", mis järgib põhimõtteliselt üks-ühele näidendi tegevust, kuigi osad osatäitjad on ossa sätitud nende enda teadmata ja võiks isegi öelda, et nende tahte vastaselt. 


Ja kui südantsoojendavad on need pässid, kelle Felix Shakespeare'i mitte ainult mängima, vaid ka mõistma paneb! Felixi kursus näeb ette mitte ainult osade pähe õppimist, vaid materjali läbi töötamist, tegelaste analüüsi, teksti suupärastamist meeste enda poolt ja pärast esietendust ka veel oma karakteri kohta loovtöö kirjutamist teemal "mis juhtub minu tegelasega pärast näidendi lõppu". See, kui südamega need pässid oma loometööd teevad ja kui põnevate tulemusteni nad jõuavad, oli omaette väärtus. 


Muidugi on võluv ka see, kuidas mehed võivad näidendi lavastamise vältel kasutada ainult neid sõimusõnu, mis on selles konkreetses näidendis olemas. Kui kasutatakse midagi niisama igapäevasest kõnepruugist või isegi mõnest muust näidendist, lähevad punktid maha. See ongi iga näidendi juures meeste esimene ülesanne - otsida üles kõik solvangud ja sõim, need välja kirjutada ja ära õppida. Pedagoogilisest seisukohast loominguline ülesanne missugune! Plusspunktid õpetajale. :D 


Atwood on suutnud taas leida täiesti ootamatu teema ja kirjutada selle välja samahästi üllatavalt värskelt ja äärmiselt elegantselt. On kättemaksu, on põnevust, on südamlikkust ja - mis huvitaval kombel kõige kõvemini kõlama jääb - lootust. Taas kord suurepärane teos nagu Atwoodil kombeks. Ja taas kord erinev kõigest muust, mida temalt lugenud olen. 


Järelmärkusena ja uitmõttena - Felixi elule mõeldes kargas pähe mõte, et huvitav, missugusele kuulsale teosele minu enda elu kõige sarnasem on? Sama küsimuse võiks endale ju esitada kõik minu blogi lugejad. Ma mõtlen selle peale, aga esimene paralleel tekkis kuhugi Bullerby laste ja Tjorveni-lugude vahele. Kodu kaugel meres nagu Soolavaresel ja elu peedivagude vahel nagu Bullerbys... 

Täiskasvanuelu pole veel välja mõelnud. Kui teil on pakkumisi, andke mulle teada. :D




Kaire Vilgats, Dagmar Oja "Ilusad suured tüdrukud"

 See on nüüd küll üks raamat, mida oli juba väga ammu vaja.  Kes meist ei teaks superbäkke, kes on eestlastele juba sama omad kui Iff või Ki...