pühapäev, 30. juuni 2024

Graham Robb "Prantsusmaa. Ajalugu seiklustes"

Varraku juuniraamat. 


Ma natuke pelgan alati neid suuri telliseid, sest kui alguses juba selgub, et ei meeldigi, siis on lood küll halvad. Aga suure frakofiilina ei suutnud ma sellest ka mööda vaadata – tundus nagu raamat, mis peaks riiulis olemas olema. 


Graham Robb on inglane, kuid Prantsusmaal päris palju elanud (õppinud ja reisinud, kusjuures paljuski koos abikaasaga jalgratastel vändates) ja seda niimoodi tundma õppinud, nagu meist paljud elades seda ei saa ega suuda. Peale selle, et Robb saab jalgrattal külastada kohti, kus turistid ei käi, on ta ajaloolane ja tema marsruudid on alati seotud Prantsusmaa ajaloo ja kõigi nende läbituustitud ajalooürikutega. Seetõttu on juba ette selge, et kindlasti ootab raamatus palju uut infot. 


Stiililt on see mõnes mõttes väga sarnane meie Pariisi-raamatuga (Marina Laikjõe "Kõige ilusamad jalutuskäigud Pariisis") – ka Robb on otsustanud, et palju huvitavam on lugeda päris inimeste päris lugusid kui lihtsalt kuivi fakte, millest enamik ununeb juba enne, kui lehekülje lõpuni jõuad. Robb ei pretendeeri sellele, et tema raamat esitaks ammendavat ajalugu. Tema eesmärk on noppida välja kõige põnevamad lood ja anda lugejale mitte läbilõige Prantsusmaa ajaloost, vaid viiluke siit ja lõiguke sealt, seda küll kronoloogilises järjekorras, aga siiski suuri lahmakaid ajaloost vahele jättes. 


Kui nüüd tuua mõni näide, kellest ja millest mulle eriti lugeda meeldis, siis minu jaoks varem absoluutselt avastamata kuju Gerbert Aurillacist rabas mind näiteks täiesti jalust, ja hoopiski mitte sellepärast, et temast sai esimene prantslasest paavst, vaid kogu selle teaduse pärast, mis tema peas pulbitses ja millest sündis ka igasugu põnevaid agregaate. Just tema oli see, kes tutvustas läänemaailmale abakust ja ilmselt ka araabia numbreid ning leiutas pendelkella. Muuhulgas. Või siis näiteks see teadmine, et juba 16. sajandil oli Prantsusmaal olemas Michelini soovitusnimekirja eelkäija. Väga huvitavad olid peatükid Napoléon III-st ja Madame Bovary prototüübist. 


Mis ma oskan kosta – tõesti meeldis. Graham Robbi on õnnistatud ka päris hea naljasoonega, nii et aeg-ajalt on seiklustele vahele pikitud ka mõni huumorirosin. Vahel on need rosinad ka lausa elust enesest, näiteks arvas Päikesekuninga ihuarst, et seedetrakti rolli sõdade võitmisel ei tohiks kunagi alahinnata; või siis kui 18. sajandil pärast Tuileries' lossi vallutamist hakati riiki ilmalikustama ja aristokraatiat kaotama, pidi üks õpetlane oma aadressi (Saint-Denis' tänav) lühendama lihtsalt silbiks Nis, kuna pühakuid (saint) enam ei ole ja aristokraatiat (eessõna "de" nimedes) ka mitte... 


Kindlasti ei saa siinkohal mainimata jätta, et Malle Talveti suurepärane tõlge on kindlasti selle raamatu üks suuri väärtusi. 


Vist juba saite aru, et ma soovitan seda seiklusliku ajaloo raamatut kõigile, kel Prantsusmaa või muidu ajaloo suhtes südames soe koht olemas on. 







laupäev, 15. juuni 2024

Betty Rowlands "Mõrv talvisel pärastlõunal" / "Mõrv puuviljaaias"

Aastalõpu aju-udus suutsin lugeda vaid muhekrimi. Vallavalitsus oli mind premeerinud väikese raamatupoe kinkekaardiga ja tundus, et on just õige aeg värskendada tutvust Betty Rowlandsi ja tema loodud Melissa Craigiga, kes on ametilt krimikirjanik ja eraeluliselt üks suuremat sorti nuhkalbert, kes lihtsalt ei suuda oma nina igale poole toppimata jätta, kui keegi kuskil sussid püsti viskab. 


"Mõrv talvisel päraslõunal" oli ootamatult tiheda süžeega. Kohalik kirjanik sureb, Melissal palutakse ta raamat lõpuni kirjutada ja otse loomulikult leiab Melissa kadunukese majast mõrvarelva (kuigi mõrva isegi ei kahtlustatud). Romaanikirjutamisel selgub, et pooleliolev raamat ise võis olla mõrva põhjuseks. 


Puuviljaaias sureb aga loomingulise puhkemaja peremees. Selle raamatu boonuseks on muidugi see, et nagu tavaliselt juhtub ka Midsomeris, sureb inimene, keda loo alguses on tutvustatud kui ülimalt ebameeldivat inimest. 😉 Ja mis te arvate, kas Melissa oli mõrva ajaks sinna oma romaani kirjutama tulnud, et ta saaks taas ennast kõigesse mässida ja end ohtlikesse olukordadesse panna? 


Mõlemad raamatud teenisid sama eesmärki – aidata mind taas lugemisjärjele. Kui pole kaua normaalselt süüa saanud, siis peab vaikselt kergemini seeditavate roogadega kuskilt pihta hakkama. Rowlands ongi just selline väike amuse-bouche, mis kellegi maailma just ei muuda, aga on tore ja meelelahutuslik. Kirjutatud on need lood stilistiliselt täiesti pretensioonitult, aga lobedalt. Ja ega siin muud öelda ei olegi. 





Piret Jaaks "Taeva tütred"

Kolleegiväljakutse raamat #3 ja 2023. aasta romaanivõistluse kolmanda auhinna laureaat. Mõnel teisel aastal oleks võinud ka ehk võita, aga seekord oli "Vareda" risuks jalus. 😆 Ütlen kohe ära, et kehvem see "Varedast" kindlasti ei ole ja ma ei ole kindel, et ma poleks neid ise teistpidi reastanud. Minu käest õnneks või kahjuks ei küsitud.


Eks vist on sellest pikast-pikast blogipausist võimalik teha omi järeldusi. Õpetajate kooliaasta lõpp võtab peale aja ka suhteliselt kõik elumahlad, nii et isegi kui jaksad lugeda, siis blogimine on hoopis teine asi. Kuid nüüd hakkavad asjad laabuma, õpilased on suvepuhkusele saadetud ja on aega lugeda ja blogida ja saada ühele poole selleaastase kolleegiväljakutsega. 


Kuna mina ei loe ju kunagi mingeid tutvustusi ette, siis tabavad mind raamatute süžeed sageli üsna ootamatult. Ega ma ei osanud ju muidugi üldse arvata, millest "Taeva tütred" räägib, aga seda ma tõesti poleks osanud arvata, et jutt käib Eestist pärit kristlikust misjonärist Türgi aladel, Osmanite riigi aegu. Veel vähem oskasin ma arvata, et see põhineb päriselt elanud Anna Hedwig Bülli elul (tema lapsepõlvekodu tunneme täna Iloni Imedemaana!) ja et tegemist on inimesega, kes päästis lugematul arvul (tuhandeid) armeenia rahvusest kristlasi Türgi genotsiidist. Hiljem töötas ta Aleppos.


Vikipeedia ütleb: "1911. aastal sõitis ta tööle Türki Marashi. Seal õppis ta ära türgi ja armeenia keele. 1916. aastal viidi Büll üle Marashi lähedal Haruniye külas tegutsevasse varjupaika ja kooli. Esimese maailmasõja järel, 1919. aastal, saatis Türgi valitsus Saksa heategevusorganisatsioonide esindajad maalt välja. Senistest varjupaiga õdedest võis kohale jääda ainult Büll kui Eesti kodanik. Haruniye varjupaik läks algul Ameerika ja siis Prantsuse katoliku misjoni juhtimise alla. Lõpuaastail oli Haruniye varjupaigas ligi 200 last. Büll sai käsu varjupaik üle anda augustis 1919."


Olen kuulnud arvamust, et "Taeva tütred" ei ole eriti hästi kirjutatud. Julgen vastu vaielda. Väheste saadaolevate ajalooliste allikate abil on Piret Jaaks kirjutanud kokku loo, mis näitab Anna Bülli kui tugevat naist, kes oma põhimõtetele ja kristlikule humaansusele alati kindlaks jäi, kuigi olukord oli tõepoolest hirmutav ja päris reaalselt eluohtlik Annale endale, aga veel rohkem armeenlastest lastele. Sellistes oludes oli kõige lihtsam ja loomulikum asi – inimlikkus – ühtlasi ka kõige ohtlikum asi. "Vaenlase" lapsi ravides ja toites tegi Anna Büll endast põhimõtteliselt riigireeturi, nii et tegelikult on imekspandav, et ta üleüldse seal ellu jäi. Piret Jaaks on tema loo andnud edasi just nii, et sealt jääb kõlama eelkõige humaansus ja vaikne, aga raudne naiselik tugevus – kui jutt käib kaitsetutest lastest, leiab enamik naisi endas üles selle emalõvi, kes ei taltu mitte millegi ees, seisku see keegi sinu ees kasvõi püssiga.  


Kokkuvõtteks. "Taeva tütred" rääkis mulle seni täiesti tundmatust inimesest täiesti teadmata loo ja tegi seda minu arvates täpselt nii, nagu ta seda tegema pidi. Mulle vähemalt tundub, et autor tahtis öelda just seda, mida ma sealt välja lugesin, ja seda kinnitavad ka mõned arvustused, mis mulle silma on jäänud. Ta ei keeruta, ei dramatiseeri üle, aga seda mõjusam ta tekst lõpuks on. Tänapäeval on sõna "kangelaslikkus" ikka veel natuke nõukogudeaegse loosungliku maiguga, aga sellist moraalset tugevust nagu Anna Büllil ei saa ega taha vähemaga kirjeldada. 




  

Jon Krakauer "Hõredasse õhku"

Kolleegiväljakutse raamat, geograafiaõpetaja soovitus (sobivalt, nagu kohe mõistate).  Jon Krakauer on Ameerika ajakirjanik ja 1996. aastal ...