esmaspäev, 26. juuli 2021

Richard Osman "Neljapäevane mõrvaklubi"

 Mul tekib üldiselt kerge lööve, kui ma loen raamatu kaanelt selliseid lööklauseid nagu "Kahetsusväärselt hea", "See kiskus mul vähemalt miljonil korral suu naerule" jne. Aga hoolimata sellest lööbest ma raamatu ikkagi ära ostsin, kui ma juba poes olin, sest ma pole enam ammu ühtegi kerget krimi lugenud ja inimene peab ju vahel lõbutsema ka, eriti kui on suvevaheaeg. 


Kerged reservatsioonid tõlke suhtes jäid, sest minu meelest ei peaks eriti brittide kirjutatud tekstis järelküsimusi ära tõlkima jne. Ma oleksin eelistanud seda ehk lugeda originaalis. Aga lugu ise, kuigi üle 400 lk pikk/paks, oli päriselt hea. 


Raamatu peategelased on südikad pensionärid, kes on oma eluõhtut veetmas just pensionäridele rajatud asulas, kus nad on piisavalt iseseisvad (elavad oma majades ja korterites), kuid kus on mingites hoonetes ka nii-öelda klubiruumid ja -tegevused. Mõtlesin, et noh, pole paha. 


No ja siis need meie peapensionärid on loonud neljapäevase mõrvaklubi, kus nad arutavad ühe oma sõbranna (kes loo alguseks on juba kahjuks aparaatide külge aheldatud ja kontaktivõimetu) poolt kaasa toodud kuritegude toimikute üle. Sõbranna nimelt oli varem politseijõududes ja mõni tapatöö ju ikka lahendamata jäi. Aga ootamatult juhtub päris mõrv ja loomulikult ei saa ju ükski endast lugupidav neljapäevase mõrvaklubi liige lubada, et asi politsei lahendada jääb ja nemad üldse lõbutseda ei saa. 


Mis mulle meeldis - need vanurid seal on jube nupukad. Pealegi on nendel suurepärane huumorisoon ja nad keeravad politseinikud niimoodi ümber sõrme, et need lasevad klubilised uurimise juurde, kusjuures ise (peaaegu) täie mõistuse juures olles. Tagakaanel olid mitmeski tsitaadis mainitud, et tegemist on väga naljaka raamatuga, ja ma olen täiesti nõus. Oli tõesti naljakas. Ja autori auks peab ütlema, et mõrvalugude (jaa, neid oli lõpuks mitu) lahendused ei olnudki liiga ettenähtavad. Vähemalt minu aju suutis ta korduvalt vale nurga taha saata. 


Meeldis ka see, et Osman polnud ka täiesti kõrvale jätnud vanadusega kaasnevat nostalgiat, leina ja kurbust. Muidu on ju selline vanurite küla täitsa tore, aga elanikke lahkub ju regulaarselt, ja paraku ikka ühel ja ainsal põhjusel. See mõjutab igaüht, ka kõige elujaatavamat ja enesekindlat pensionäri. 


Kogu see lugu - kui mõrvad välja arvata - meenutas väga ka Hendrik Groeni raamatuid. Sealsed VaKuMiSu (vanad, kuid mitte surnud) klubilised olid sama hakkajad ja nalja sai nendega samamoodi. 


Nii et lõppkokkuvõtteks võiks öelda, et kui ma nüüd selle Raamatuvahetusse panen, siis ilmselt läheb see seal sekunditega, kuna sõna liigub ja tundub olevat tahetav kaup isegi raamatupoes, mis sa tasuta vahetusest veel siis räägid. 






esmaspäev, 19. juuli 2021

Eike Linda Buchholz, Beate Zimmermann "Picasso"

    Puhanuna ja rõõmsana lugesin Pariisist naasnuna läbi enne reisi pooleli jäänud viimase "Väikese kunstiraamatu". Sedakorda Picassost. Eks ta reisi arvestades nüüd natuke lõnksust välja läks, sest kuigi Picasso on küll Pariisiga väga tugevalt seotud, siis meie reis oli lühike ja sõelale jäid kunstimaailmast impressionistid. Nemad said lausa teemapäeva, kuna külastasime nii Orsay muuseumi kui Givernyd. ;)  Aga Claude Monet'st ma olen siin juba kirjutanud ka õnneks. 

     Nii et Picasso juurde tagasi. Ja nagu ikka selle seeria puhul, ei arvusta ma mitte raamatut, vaid räägin sellest, mida mina kui kunsti-diletant ise õppisin. Vabandan ette, tegin nii lühidalt, kui suutsin, aga siiski... 

     Alustuseks peab muidugi mainima, et Picasso populaarsus naiste seas ei ole küll mingi imeasi, sest ta nägi tõesti hea välja. ;) Ka vanema härrasmehena säilis temas ühtaegu nii soliidsus kui atraktiivsus. Naised olidki Picasso jaoks suurim inspiratsiooniallikas ja nii nad järjest riburadapidi tema elust läbi käisid – Fernande, Eva, Olga, Marie-Thérèse, Dora, Françoise ja Jacqueline. Abielus oli ta neist vaid priimabaleriin Olga Koklovaga ja alles pärast tema surma ka Jacqueline Roque'iga. Igaühel oli kanda oma eriline roll ja teistest erinev inspiratsioonipalang, kuid ühtviisi olulised olid nad Picasso jaoks nii või teisiti. 

     Picasso võttis lapsepõlvest kaasa kunstnikust isalt saadud maalimise algtõed ja isa armastuse tuvide vastu, emalt aga perekonnanime. Isa meelehärmiks oli aga peagi selge, et "ilusat" akadeemilist kunsti sealt pikalt ei tule. Barcelonas käis ta läbi modernistidega ja kõvasti mõjutasid teda ka Toulouse-Lautrec ja juugendstiil. Ja nii ta katsetama hakkaski. 

     Ilmselt siiski suurim hetk tema elus saabus aastal 1900, mil ta Pariisi kolis. Algus polnud kiita, sest sõber Casagemas tegi õnnetu armastuse pärast enesetapu ja Picasso loomingus algas raskemeelsust väljendav sinine periood. Melanhoolne sinine imbus alustuseks üksikutesse elementidesse, kuid võttis lõpuks päris võimust ning muutis maalid vahel isegi täiesti monokroomseks. 

     Vaid paar aastat hiljem tuli aga Pablo ellu Fernande, kes tõi endaga lüürilise roosa perioodi arlekiinide, boheemlaste ja ränduritega. See läks ka rahvale paremini peale ja Picasso kunsti hakati kenakesti ostma. Aga nagu me kõik teame, ei jäänud see roosamanna väga kauaks kestma, sest nüüd hakkas Picasso ikkagi otsima midagi uut ja huvitavat. "Avignoni neiud" raiusid kunstiskeenesse kena kubistliku augu ja näitasid, et realismi võib vabalt algosakesteks lõhkuda ja volilt tagasi panna. Kunstnik ei pidanudki ainult kujutama, vaid võis päriselt luua - täpselt nii, nagu tema parasjagu tahtis. Ja kui ta juba kokku panemas oli, siis võttis ta peale maalide ette ka kollaaži ja kolmemõõtmelise assamblaaži.  

     Üldiselt võiks siin nüüd jätkata veel kolm kilomeetrit sellega, kuidas Picasso jõudis katsetada klassitsismi, sürrealismi ja fotograafiaga, kuidas tema jaoks oli tähtis joon, kuidas tema loomingus oli nii harmooniline kui barbaarne periood, kuidas ta arendas välja täiesti oma stiili ja kuidas temast sai korraks isegi kommunist ja kuidas ta lõi teatrietenduste jaoks dekoratsioone, eesriideid ja kostüüme. Aga see kõik omandaks lõpuks blogi asemel raamatu mõõtmed. Ja kõik teed viivad Picasso puhul välja mitte küll Rooma, aga väikesesse, baskide jaoks pühasse Hispaania linna.

     "Guernica". Kes meist seda ei teaks või näinud poleks. Kuigi see oli tellimustöö, valas Picasso sinna sisse ilmselt kogu meeleheite ja empaatia, mida ta kodusõja ohvrite vastu tundis. Ka hilisemad sõda ja Korea veresauna kujutavad tööd ei jäta kahtlust, mida Picasso arvas nii agressoritest kui ohvritest. Need pildid ei ole kuskilt otsast "ilus kunst", aga raske on "Guernicat" vaadata ja see lihtsalt ära unustada. See lihtsalt mõjub, kõnetab, lausa karjub. Maailm ei ole alati ilus, armas ja õrn. Siin on hirmu ja õudust, mida ei saa maha vaikida. 

     Picassot võiks loomulikult kirjeldada sadade erinevate omadussõnadega, aga minu jaoks isiklikult jääb refrääniks sõna "julge". Tal oli julgust murda välja klassikalisest kunstist, julgust katsetada erinevate stiilide, värvide ja materjalidega, isegi erinevate meediumitega (teater), julgust astuda välja selle vastu, mida ta pidas ülekohtuseks ja põlastusväärseks, julgust lahti öelda sellest, mida ta enam õigeks ei pidanud (nt kommunistlik partei). Ta nagu ütleks kõigile meilegi: tee, mida armastad, otsi uut ja huvitavat, ära karda katsetada ja piire lõhkuda, seisa oma veendumuste eest – ja kui teed vea, siis ära jää sellesse kinni, vaid mine lihtsalt edasi. 

"Esimene armulaud" 1896. Oskas ju väga hästi maalida, isa rõõmuks. :) 

"Elu" 1903. Sinine periood.

"Veiderdajatepere" 1905. Roosa periood.

"Avignoni neiud" 1907. Kubism.

"Viiul 'Jolie Eva'" 1912. Kollaaž.

"Naine punases tugitoolis" 1932. Sürrealism.

"Nuttev naine" 1937. Barbaarne periood.

"Guernica" 1937

Noor Picasso

Küps Picasso


Lisa Unger "Pihtimused 19.45 rongis"

Jällegi üks sellistest raamatutest, mida ma tavaliselt ei loe. Psühholoogilised põnevikud krutivad vahel minu jaoks ebameeldivat pinget. Õnn...