laupäev, 29. aprill 2017

Aprill 2017


See aprill sai selline. Kui ma just homme kogemata veel üht raamatut läbi ei loe. Ilmselt mitte. 



Indrek Hargla "Doanizarre udulaam"

Ma ei ole tegelikult väga suur ulmesõber, nt "Asum" ei olnud üldse minu rida. Küll aga sobis mulle galaktika ja pöidlaküüdi raamat väga, nii et ikka oleneb väga raamatust.

Hargla teostest olin varem lugenud nii kõiki Melchiori raamatuid kui ka "Raudrästiku aega", nii et Doanizarre-raamat oli midagi totaalselt uut, kuigi tegelikult Hargla ajajoont arvestades oli see just nimelt vana. Ma olen aru saanud, et ta alustas ulmekirjanikuna ja Melchior oli mingi teise tulemise naljatus.

Inimesed jagunevad Hargla suhtes üsna polaarselt kahte lehte. Kellele ei meeldi üks ja kellele teine asi. Minule meeldib. Ma leian, et Hargla lood on hoogsad, tegelaskujud joonistuvad sellesama hoogsa pintsliga kohe alguses värvikalt välja ja minu jaoks on selline sisu ikkagi olulisem kui vorm, lauseehitus jms.

Nii et kes Harglat või ulmet armastab, sellele on see kindlasti üks mõnus väike amps. Ja peale udulaama allegooria on seal paras annus puhtalt inimlikku tunnet - allaandmise veerele jõudmist, enda uuesti leidmist hoopis uues keskkonnas ja jõudmist uuele tasandile, mis päädib eneseohverdusega ühiskonna hüvanguks.


kolmapäev, 26. aprill 2017

Patrick Flanery "I Am No One"

Koos "Suicide Notes"-iga oli see minu sellekuine RR ingliskeelsete raamatute kampaania teine ost. Kolmas oli prantsuse keele grammatikaraamat. :)

Iga kord raamatuid ostes - kui pole just tegemist mõne teada-tuntud klassikalise teosega - olen ma ikka ebalev, eriti e-poest raamatut valides. No kust ma tean, mis sealt tegelikult tuleb, onju. Võib minna hästi ja võib minna halvasti. "Suicide Notes" mulle meeldis enamasti väga, vahepeal ainult natuke oli rohkem tiinekatele, üldiselt siiski oli väga tore.

Aga vot selle "I Am No One" raamatuga ma olen üdini rahul. Ikka väga hästi läks. Natuke oli see Cory Doctorow temaatikaga sarnane - meil ei ole enam tegelikult mitte mingit privaatsust ja keegi jälgib meid kogu aeg. Igast meie sammust, eriti digitaalsest, jääb mingi märk ja jälg maha. Me ei ole kusagil üksi.

Flanery raamatus tekib üks teema veel. Sa võid olla maailma kõige tavalisem ja keskpärasem plain Jane, selles raamatus küll plain Jeremy, aga mingi hetkeotsus võib sind lennutada korralikku õudusunenäkku, kus sind võib järsku ähvardada vangistus terrorismile kaasa aitamise eest - ja sa võid rääkida musta valgeks ja talve suveks, aga palju raskem on võime veenda, et sa ei ole terrorist.

Ja raamat ei jõuagi mingi lõpplahenduseni. Viimastel lehekülgedel jõutakse otsusele, mida sellises olukorras teha, kuidas edasi minna, aga mis tegelikult saab, seda ei teagi. Minu silmis lisas see raamatule väärtust, sest vahel ongi väga hea, kui kuskilt jääb mingeid lahtisi otsi. Nagu eluski. Alati lihtsalt ei ole kergeid lahendusi ja õnnelikke lõppe.

Minu käest saab laenata jälle. :D


laupäev, 22. aprill 2017

Michael Thomas Ford "Suicide notes"

Ilmselt kvalifitseerub see noorteromaaniks, aga kindlasti ei ole see tüüpiline tiinekate jutt. Algab sellega, kuidas Jeff ärkab läbilõigatud randmetega psühhiaatriahaigla lasteosakonnas ja nagu ta ise ütleb, on see kõik üks kohutav eksitus, sest ta ei ole hull nagu teised seal, kes on kõik täiesti hullud.

Aga tilkhaaval hakkab kooruma tegelik lugu ja päris põhjused selguvad alles kusagil täiesti raamatu lõpus.

Ma arvan kindlasti, et noorteromaanina annab ta teismelistele palju lootust. Kui sa tunned midagi, millest sa aru ega mille üle kontrolli ei saa, siis sa ei ole veel hull. Ja vahel selgub, et tasub asjad lihtsalt südamelt ära rääkida ja täiskasvanud võivad olla üllatavalt normaalsed ja isegi abiks olla.

See oli nüüd väga oversimplified. Raamat on hästi kirjutatud, toimub palju ja isegi täiskasvanuna oli see mõtlemapanev lugemine.

Andsin neli tärni viiest.


kolmapäev, 19. aprill 2017

Colin Dexter "Jeeriko surnud"

Üks inspektor Morse'i raamat vahelduseks.

Üldmulje on selline, et tekitas vastupandamatu tahtmise üks sama sarja raamat originaalkeeles läbi lugeda. Ma tahan loota, et tõlge oli see, mis üldmulje pigem allapoole kiskus, sest lugesin seda nagu heal tasemel koolikirjandit. Imelikud hakitud laused, kohmetud naljatused ja the king of them all - "see vennike". No mina ei saa aru, mis selle vennikesega on. Mõnes tõlkes on see omal kohal, aga enamasti on see küll pigem selline tubli kaheksas bee. Väga püüdlik muidugi.

Ja sellepärast mul nüüd ongi karjuv vajadus üks Dexter inglise keeles läbi lugeda, sest ma tahaksin väga loota, et originaal on ikka parem.  :D

Sisu poolest oli täitsa tibens-tobens, lugu rullus ja seda võiks tõesti põnevaks nimetada. Ma olen vist küll ka kõik Eesti Televisioonis näidatud Morse'i lood ära vaadanud, st peaaegu kõik, sest seesama "Jeeriko surnud" on vist ka telest läbi käinud. Kuigi ma pole kindel. Igatahes mulle on need ka kõik meeldinud, kuigi Morse ise on üks paras jorss muidugi mehena ja nii edasi.

Kui mulle veel mõni eestikeelne Dexter kätte satub, siis kindlasti enne enda lugema asutamist kontrollin tõlkija nime. Sama tõlkija oma küll enam ei viitsi lugeda, ma parandan iga veerand neid kirjandeid niigi lolli moodi. Raamatule imelik hinnet ka panna, aga kange tahtmine tekkis küll. Sisu 5, keel 3+.


pühapäev, 16. aprill 2017

Michel Houellebecq "Submission" / "Alistumine"

No ma ei saanud seda ju ka lugemata jätta, eriti kui Facebooki "Lugemise väljakutse" grupis on üks kategooria "kaks sama pealkirjaga raamatut".

Houellebecqis ma tegelikult tõepoolest pettusin. Lugu räägib sellest, kuidas 2022. aastal tulevad Prantsusmaal võimule moslemid ja üle võtab sharia seadus. Milline suurepärane idee! Milliseid intriige annaks punuda ja rääkida, kuidas see tegelikult inimesi mõjutas, mida nad sellest arvasid, kes kuidas kannatama pidi. Aga ei. Mitte midagi. Lihtsalt mainitakse möödaminnes, et hei, nüüd on uus seadus, naised käivad teistmoodi riides ja inimestele määratakse naised vastavalt statuudile ja soovidele. Ja mitte sõnakestki sellest, mida tunnevad naised, mida moslemivastased kristlased, kuidas nad hakkama saavad, kas on ka vastutegevust, opositsiooni, mida iganes. Ja peategelane ise on nagu lammas. Laseb ennast uude usku ära rääkida, et töökoht ülikoolis tagasi saada.

Südamest loodan, et autori mõttemaailm naiste suhtes ei ole selline, nagu tema peategelasel. See oli tõesti üks seksistlik siga, pardon my French.

Nii et võrreldes Waldmaniga, kes läks tõesti probleemi nii sügavalt peadpidi sisse, et varbaotsad ka välja ei jäänud, oli Houellebecq üks paras meh. Üldmulje oli see, et autor kirjutas asja ülajala ja oli liiga laisk, et vähe rohkem pingutada.

Hindasin Goodreadsis halastusest kolme tärniga.


esmaspäev, 10. aprill 2017

Amy Waldman "The Submission"

Sedakorda ingliskeelne. Asi algas tegelikult sellest, et mulle jäi Rahva Raamatu lehel silma Houellebecqi "Alistumine" ja ma mõtlesin, et see võiks olla raamat, mida ma tahan lugeda. Küsisin oma suure lugemusega sõbrannalt, kas ta on ehk seda raamatut lugenud. Ei olnud, küll aga oli lugenud üht teist Houellebecqi asja ja sama pealkirjaga - "The Submission" - raamatut Amy Waldmani sulest, mis talle meeldis palju rohkem kui Houellebecqi teos.

Mõtlesin, et ah, mis siis ikka, loen mõlemad "Submissionid" läbi.

Esimesega olen nüüd ühel pool. Waldmani omaga. On ilmnenud, et tegelikult on neis raamatutes vist isegi rohkem sarnast kui vaid pealkiri - islam läänemaailmas käib ka mõlemast läbi.

Raamatu alguses püstitub juba täiesti omamoodi intriig. New Yorgi kaksiktornide asemele tahetakse luua memoriaali ja välja on kuulutatud kavandite anonüümne konkurss. Juba esimestel lehekülgedel valitakse välja võidutöö ja kui siis ümbrik avatakse, selgub, et kavandi autor on - mitte küll praktiseeriv - moslem. Vot sulle siis nüüd pirukat. Tekib tohutu jama, nagu arvata võibki. Ja kui see konkreetne koht on irooniliselt isegi naljakas, siis kogu ülejäänud raamat on väga tõsine ja lahkab kõikvõimalikke eetilisi küsimusi, mis rahvast lõhestab ja võitjaid lõppude lõpuks olla ei saagi. Autor ütleb, et ei ole islami paradiisiaed. Leinajad ütlevad, et see on solvang kõigile hukkunute peredele ja kogu rahvale. Kumbki oma seisukohast ei tagane. Oma nüansi annab loomulikult ka meedia, tänu millele toimuvad kõige traagilisemad arengud.

Kuidas asi lõppeb, lugege ise. Kindel on aga see, et lugeda tasub. Karakteritesse ja arengutesse on autor väga süvitsi sisse läinud, kõik on väga usutav ja keel nauditav. See on raamat, millest jääb mulje kauaks.


Gabriel García Márquez "Augustis kohtume"

Varraku märtsiraamat.  Gabriel García Márquez on ilmselgelt kõige tuntum selle poolest, et kirjutas raamatu "Sada aastat üksildust"...