kolmapäev, 24. jaanuar 2024

Maria Adolfsson "Kuradi ja mere vahel" ja "Jookse või sure"

Ma siis pakin jälle need Adolfssonid ühte postitusse nagu esimene kordki. 

Esimesed kaks siin: Doggerland 1-2


Tuletan meelde, et tegemist on väljamõeldud saarestik-riigiga kusagil Taani ja Inglismaa vahel, kus toimetab kriminaalinspektor Karen, kellele on esimesest kahest raamatust tekkinud midagi kogemata kokku sattunud perekonna taolist. Kolmandas raamatus ("Kuradi ja mere vahel") tuleb ajada kaduma läinud kuulsa laulja jälgi, kes incognito oma kodumaale Doggerlandi käima on tulnud; sellega paralleelselt aetakse taas nina tõstnud sariründaja jälgi. "Jookse või sure" on aga lugu, kus pidustuste ajal toimunud ohvritega tulistamine paneb uurijaid küsima, miks enesetapu sooritanud mees seda üldse tegi. Uurimine viib neid täiesti ootamatutele radadele. Ja arvestades Kareni tervislikku seisundit neljandas raamatus on kõik veel kordades pikantsem. 


No väga-väga tuletab see sari Camilla Läckbergi Fjällbacka-sarja meelde. Samasugune karge Skandinaavia krimi, mis alates kolmandast osast on vähem nordic noir kui esimesed kaks, aga Maria Adolfsson on tõesti meisterlik jutupunuja. Mõlema autori sarjal on väga sarnane toimumispaik, mõlemas on põhiline kuriteolahendaja (kuigi Läckbergil pole ta ametlik uurija) naine, mõlematel on oma tugev taustalugu. Ja mõlemas uurimismeeskonnas on üks täiesti talumatu töökaaslane. 😁


Mulle meeldib see, kuidas Adolfsson pinget hoida oskab. Ta balansseerib pidevalt mingil teravikul, kas siis kuriteo uurimises toimuvas tegevuses või Kareni eraelus (ja vahel ka tema lähima ringkonna elus), nii et lõdvaks ei saa ennast üldse lasta – jah, ma tean, et ma lubasin varem magama minna, aga ega see minu süü ei ole, kui raamat on nii põnev! 


Ja ikkagi, hoolimata kõigest, on see cosy crime, sest autor just nimelt balansseerib, aga ei lange ka kõige ärevamatel hetkedel thriller'ite küünistesse – sest kuskil oli ju juba vihjatud, et keegi sai aru ja läkitas abiväe välja. Need on krimiraamatud, mille lugemise lõppedes on väga chill olla ja mingit ärevust ei tekigi.  


Kohe ei teagi, kas seada sammud kärsitult raamatukogu poole või oodata, kuni kirjastus jälle suuremeelsust üles näitab ja järgmised osad alla hindab. 


Ja taas tahan kiita ka tõlkijat, kelleks jätkuvalt Kadi-Riin Haasma. Küll on lobe lugemine! 





kolmapäev, 17. jaanuar 2024

Juhan Viiding "Ma olin Jüri Üdi"

See tunne, et Sul hing on sees,
on inimesel ka.
On laule inimeste seas,
mis jäävad elama.

Sellega olen ma pidulikult lahti korkinud kolleegiväljakutse 2024. Sedakorda luuleraamatuga. 


Ma arvan, et kui minu elus ei oleks erinevaid lugemisega seotud väljakutseid, siis ei loeks ma luulet ilmselt üldse. Arglikult olen ma hakanud aga siiski varvast vette kastma, sest mind julgustas üks mulle suunatud kommentaar, mida ma olen siin blogiski korduvalt maninud: luule ja kunsti puhul pole põhiline see, kas sa saad sellest aru või mitte. Ta lihtsalt kas kõnetab või mitte. Neid luuletajaid, kes mind ühel või teisel puhul kõnetanud on, leidub küll: Leelo Tungal, Ellen Niit, Artur Alliksaar, Marie Under ja tegelikult on juba varemgi selles nimekirjas ehk isegi esikohal trooninud Juhan Viiding. Tema käib kindlasti südamest läbi. 


Alliksaar on veel värskelt meeles, nii et selle paralleeli ma ikka toon, et kuigi keelega hullavad mõlemad, siis niimoodi perutama nagu Alliksaar Viiding ei hakka. Aga skisofreenja, melanhoolja, epideemja, preemja-apfelsiini ja maanja krandioosa leiame me tema luuletustest küll. 


Lustimine lustimiseks, minu lemmikvärsid on siiski need, mis korraks pidurit tõmbavad ja lihtsalt sunnivad ennast veel kord üle lugema. Viidingu luule meenutab väga Robert Frosti – nii väga lihtsad read, aga puudutavad hinge, nii et soovid sellesse lihtsasse ja ilusasse hetke veidi kauemaks jääda. 


Võid sellest rääkida, mis madaldab su hinge,
võid välja öelda teised mõtted, need,
mis purustavad harjumuste ringe –
neid, mida ise enda ümber teed.

Ja sinu jutust otsitakse kõike, 
kuid ikka muud kui seda, mis seal sees. 
Oh taevas, hoia purunemast kõike,
mis sulle püha. Seda, mis on SEES. 


Lugesin ka paari arvustust ja mõtlesin, kas midagi saaks sealt tsiteerida või viidata, aga lõpuks lõin käega ja mõtlesin, et teen ikka ise. Aga ühe mõttega olin küll nõus, nimelt on selles kogus suhteliselt väheste lehekülgede kohta üsna korralik annus morbiidsust. Vahel on seda lihtsalt aimata (ja võib-olla ma loen seda välja sealt, kus seda polegi). 

Eluaastad astmetele laskund
aste astmelt külmem öine trepp
Üsna vaikselt jätan ennast üksi
üleöö on metsistumist karta


Aga vahel ka otsemini: 

Mu sees on surmav annus.
Ma olen ankru hiivand. 


Kuni selleni välja, et ta ütleb: "Väga, kõige rohkem kardan surma." 


See luulekogu anti välja aastal 1978. 
21. veebruaril 1995. aastal Juhan Viiding enam ei kartnud, sest 47-aastasena (kui ma õigesti arvutasin) hiivas ta oma ankru ja läks vabasurma. 


Uus põlvkond. Teda tuleb nagu rahet, 
mis peagi sulab, nii et maa on must.
On valida? Jah, aeg on teha vahet.
Me selles laulus ei tee parandust. 






teisipäev, 16. jaanuar 2024

Jean-Paul Sartre "Iiveldus"

Aastal 1964 väisas Eestit vabas suhtes elav Prantsuse filosoofide paar, Jean-Paul Sartre ja Simone de Beauvoir (kes on samuti minu selle aasta soovinimekirjas). Kui uskuda Vikipeediat, napsutas Sartre suurima heameelega Eesti külapoodidest ostetud veinidega, mida talle soovitas "reisisaatja" Lennart Meri. Isegi ühe armuloo jõudis Sartre oma tõlgiga Eestis maha pidada. 


Sartre'ist teatakse sageli seda, et ta oli filosoof (täpsemalt eksistentsialist) ja et ta lükkas "personaalsetel ja veel enam objektiivsetel põhjustel" tagasi Nobeli kirjanduspreemia isegi enne, kui see ametlikult talle määrata jõuti. Samuti osales küll II maailmasõjas, kuid Vietnami sõja mõistis näiteks täielikult hukka. 


"Iiveldus" on Antoine Roquetini päevaraamat. Ta on tulnud Bouville'i linna, et seal rahulikult kirjutada ajaloolist isiku-uurimust, kuid teda tabab ootamatult iiveldushoog. Hood hakkavad korduma ja nagu  arvata võib, lähevad need ka aina intensiivsemaks. Sartre kirjeldab neid väga oskuslikult, nii et mulle tulid meelde kõik need korrad, kui mul endal oli süda nii halb, et kogu ümbritsev maailm muutus häguseks paralleelmaailmaks, kus ühtki piirjoont enam teravustada ei anna ja enam ei saa aru, kus lõpeb taevas ja algab maa või vastupidi. Mida edasi, seda tugevamalt on omavahel seotud Roquetini järjest teravnev eksistentsitaju ja aina ägenevad iiveldushood. Lõpuks jõuab ta tõdemusele, et iiveldus pole temast küll lahkunud, kuid ta ei vaevle enam selle käes, sest see pole mingi mööduv hoog, vaid see on hoopiski tema ise. Selle teadmisega saabub vabadus ja Roquetin mõistab: "Ma olen vaba. Mul pole enam ainsatki põhjust elada."


Üldse on Sartre väga detailitundlik ja on lausa fenomenaalne, et tõlkes on ta kohtunud Tanel Lepsooga, sest iga rida raamatus on meistriteos. Tõelise eksistentsialistina laseb Sartre teadvuse voo valla, tõlkija võtab väljakutse  vastu ja tuleb sellest auga välja. 


Toetan käe istmele, kuid tõmban selle kähku ära – see eksisteerib. Asi, millel ma istun, millele ma oma käe toetasin, selle nimi on iste. Nad tegid ta kindla kavatsusega, et tema peal võiks istuda. Nad võtsid nahka, vedrusid ja riiet ning hakkasid tööle, mõttega, et teevad ühe istme. Ja kui nad lõpetasid, olid nad teinud selle.Nad tõid selle siia vagunisse ning vagun veereb ja rappub akende värinal ning kannab oma sisemuses seda punast asja. (---) Asi jääb selliseks,  nagu ta on, punane plüüs, tuhat punast jalakest, mis on õhus püsti, kanged ja elutud. See määratu, kõikuv ja veritsev, taeva poole pööratud tursunud kõht, kõigi oma elutute jalakestega, see vagunis hõljuv kõht ei ole iste. (---) Tõukan ta eemale ja hüppan trammist välja. Ma ei suutnud enam. Ma ei suutnud enam välja kannatada seda, et asjad on nii lähedased. Lükkan väravat, sisenen, kerged eksistentsid hüppavad õhku ja istuvad okstele. Tunnen ära koha, kus ma olen – see on linnapark. Ma langen pingile kahe musta puutüve vahel, kahe pahkliku ja musta käe vahel, mis sirutuvad taevasse. Puu kratsib minu jalge all maad oma musta küünega. Ma tahaksin väga kõigel minna lasta, unustada, magada. Kuid ma ei suuda, ma lämbun. Eksistents tungib kõikjalt minusse, silmade, nina, suu kaudu... 


Tahan tõlkijat natuke veel kiita. Millal ma viimati sattusin nägema sõna "lornjett"? Või kes oleks mind sundinud sõnaraamatut avama, et järele vaadata, misasi on malnidus või kes on norn. Ja kindlasti oli see üks üliväheseid raamatuid minu elus, kus saterkuue asemel on otsus langetatud redingoti kasuks. Või kasvõi see, et "noored vestlevad tasahääli". Imeilus! 


Sartre'i tekst on muidugi selline, et üks sentents ajab teist taga. Toon siin veel mõned näited: 

Arstid, preestrid, kohtunikud ja ohvitserid tunnevad inimest, otsekui nad ise oleksid ta loonud. 

Ta ei pidanud kunagi tagasi vaatama, ta oli ülemus. 

Tähed, mis ma olin paberile vedanud, ei olnud veel kuivanud, kuid enam ei kuulunud minule. 

Ta on silmini hinge täis, selles pole kahtlust, ent hingest üksi on vähe. 


Kõike eelpoolmainitut arvesse võttes on täiesti traagiline, et oma viimase aastakümne veetis vaimuhiiglane Jean-Paul Sartre vanadusnõtruse ja kontaktivõimetuse üksildases maailmas, lõpuks veel ka füüsiliselt pimedana. Kopsuhaigus vabastas ta sellest lõplikult. "Ma olen vaba. Mul pole enam ainsatki põhjust elada..." 


Taas kord tuleb mitte just liiga suure üllatusena tõdeda, et Sartre ei kuulu kohe kindlasti mitte ajaviitekirjanike suure kilometraažiga rivvi. Söakamad aga, kes ei heitu kolmeleheküljeliste lõikude ees, mis on täis eksistentsialistlikku mõtisklust, ja oskavad hinnata ka meisterlikku tõlkekunsti, leiavad siit kindlasti vaimutoitu. Kunagi räägiti uuringust, kus inimesed kuulasid Mozarti muusikat ja nende intellektitase tõusis märgatavalt. Kahjuks oli see mõju lühiajaline. Sartre'it lugedes tekkis minulgi tunne, et ma olen praegu korraks natuke erudeeritum kui üleeile. Homme on kõik ilmselt tagasi normis, kuid vähemalt praegu on mul võimalus selles intellektiudus hõljuda, olgu või natukesekski. 




 


laupäev, 6. jaanuar 2024

Leonardo Padura "Maskiball"

Goodreads ütleb, et ma alustasin "Maskiballi" lugemist 1. augustil 2023. Mäletan, et ega ta ei tahtnud mul sugugi edeneda, aga kuna lugemise väljakutse grupis on sel aastal üheks teemaks "Raamat, mida alustasid eelmisel aastal" ja muid selliseid mul ei ole, siis mõtlesin, et teeme ära. Tundub, et on ikka tõsi küll, et raamatu lugemise jaoks võib olla vale aeg ja õige aeg. Ma ei mäletanud absoluutselt ka seda osa, mis ma juba lugenud olin, niisiis alustasin päris otsast ja lugesin raamatu läbi kahe päevaga. Ja meeldis, kindlasti rohkem kui esimene Padura raamat, mida ma kunagi juba päris ammu lugesin. Tõe huvides tuleb tunnistada, et mul on nüüd Padura "Havanna kvartetist" loetud esimene ja kolmas osa, teine on mul tegelikult ka olemas ja kuna "Maskiball" meeldis mulle "Laitmatust minevikust" enam, on enam kui võimalik, et ma mingis lähemas tulevikus ka "Havanna tuuled" ette võtan. Raamatusari on huvitav sellegi poolest, et iga raamat on kirjutatud erinevasse aastaaega, talvest alates ilusti järjest. Seega oleme "Maskiballiga" jõudnud Havanna raskelt talutava kuumusega suvesse. 


Sarnasus sarja esimese raamatuga oli kindlasti see, et ka "Maskiballis" on krimilugu täiesti teisejärguline. Esiplaanil on taas Mario Conde ja tema maailmapildi avardumine, sest seekordne mõrv paiskab ta hoopis uude, geide ja transvestiitide maailma, mis 1980. aastate lõpu Kuuba konteksti silmas pidades ei ole üldsegi mitte see, millest väga palju räägitaks või mille peale nina ei kirtsutataks. Geidesse ja transvestiitidesse võib suhtuda kuidas iganes, aga kindel on küll see, et mõrvamotiivi see annaks igal pool, eriti veel Kuubal, kus mõnes mõttes nagu Venemaal enamasti kogu temaatika vaiba alla peitu pühitakse, Venemaal isegi väitega, et homoseksualismi nende riigis lihtsalt ei ole. "Maskiballi" kirjutas Padura küll 1994. aastal, nii et Kuuba näib praeguseks olevat tunduvalt vabameelsem – kui seesama 1980. aastate Kuuba ja ka Conde veel selle maailma poole nina kirtsutab, siis raamatu arenedes Conde suhtumine muutub ja peamine tunnistaja Markii jagab ka heldelt  1960. aastate Pariisi-reisi mälestusi, mis ka tema enda sättumust arvestades on väga avalikult värvikas. 


Ma ei kujuta ette, mida "Maskiballist" või teistest Padura raamatutest arvavad need lugejad, kes krimkasid põneva süžee pärast kümnete kaupa sisse ahmivad. "Maskiball" ei ole thriller, sest nagu ma juba ütlesin, põhiteema on raamatus hoopis teine. Mõrvalugu oleks nagu kauba peale. Lisaks juba mainitud temaatikale on see raamat ka väga kirjandus- ja teatrihõnguline, sest kõige rohkem infot saab uurija Mario Conde endiselt lavastajalt, kellele uurija ka lõpuks enda kirjutatud novelli näitab ja selle kohta temalt ka arvamust küsib. Kui Conde kunagi mingi suurema sigadusega hakkama saab ja ta politseist minema saadetakse, siis on tal minu arvates plaan B täiesti olemas, sest kirjanikku on temas kindlasti. 


Padura nüüd otseselt "minu" kirjanik võib-olla ei ole, küll aga tunnistan ma rõõmsalt, et ta kirjutab hästi, Maarja Paesalu on selle väga kenasti ära tõlkinud, nii et Toledo kirjastus on jätkuvalt üks kvaliteetsemaid kirjastusi Eestis ja selle kõige üle on mul väga hea meel. Ja lõpuks tänusõnad veel ka kirjastusele, kes mulle "Maskiballi" (juba ammu) kingiks saatis. Jõudsite ära oodata, ja jõudu "Havanna tuulte" blogi ootuseks! :) 






neljapäev, 4. jaanuar 2024

Franz Kafka "Protsess"

Pean kohe täheldama, et lugesin 1966. aasta LR väljaannet (tlk August Sang), mille lõppu on lisatud Roger Garaudy pikk uurimuslik essee Kafkast. Tundub, et vaid mõni aasta hiljem kuulutati Garaudy Nõukogude Liidus persona non grata'ks, aga Eesti kirjandusskeene võib küll ilmselt olla tänulik, et see  kirjutis Henno Rajandi tõlkes juba lugejateni jõudnud oli. Garaudy filosoofiaharidus piilub muidugi läbi igast reast ja reavahest ja ma olen päris kindel, et päris palju oli seal ka mõttekordust. Olen siiski  tänulik, et sain Kafkast parema ülevaate, kui üks tema teistest raamatutest isolatsioonis loetud teos mulle muidu võimaldanud oleks. 


Üks suuremaid vastuolusid Kafka elus, mille juurde ka Garaudy aina ja aina tagasi jõuab, on ühelt poolt Kafka põlgus bürokraatliku süsteemi vastu, mis inimese koos tema õiguste ja vajadustega lihtsalt katki hekseldab nagu hakklihamasinas, ja teiselt poolt tema igapäevane töö ametnikuna just sellessamas bürokraatlikus süsteemis. Ilmselt see ongi üks põhilisi jõude "Protsessi" taga, kus Josef K. ühel ilusal hommikul ametnike poolt üles tiritakse, vahistatakse, üle kuulatakse ja isegi uuesti vabastatakse, nii et ta saab oma tööd pangas jätkata, aga ometigi on alanud protsess, mille üle tal puudub igasugune kontroll. Alustuseks ei ole tal isegi elementaarset infot selle kohta, milles teda süüdistatakse (ja teadmata see jääbki) või kes seda teeb. Isegi kohtu peab ta ise üles leidma, nii et kogu see ekslemine ja pimeduses kobamine nii füüsilistes pööningukoridorides kohtusaali või -ametnikke otsides kui ka sümboolses tähenduses maalib pildi, mis ilmselt samastub Kafka enda nägemusega teda ümbritsevast maailmast. 


Viimastel aastatel aina enam kõlapinda ja tähtsust omandanud Deci ja Ryani enesemääramisteooria, millest ka meie oma koolis väga tugevasti lähtume, näitab, kui tähtis on inimese rahulolutunde jaoks kuuluvuse tunnetamine. Garaudy räägib pikalt sellest, et Kafka nagu ei kuulunudki ühtegi sotsiaalsesse või vaimsesse ühiskonda päriselt. Ta elas Tšehhimaal, Austria-Ungari valitsuse all, oli saksakeelne, aga siiski juut, nii et ükski grupp teda päriselt ei tahtnud. Ta isa oli suurtööstur ja esindas paljut, millega Kafka ei nõustunud, nii et päris rahupaika ja "oma inimesi" ei leidnud ta ei kodus ega väljaspool kodu. Võib ju olla, et just tänu sellele pidevale rahutusele ja võõrandumisele sündisid tema surematud teosed (sest just neid teemasid need tunduvad kajastavat), aga ikkagi ei saa ma siinkohal üle kergest nukrusest, et inimene peab kogu oma elu ära elama nii, et ta õnne ja rahulolu tunda ei saagi. 


Üks äärmiselt huvitav fakt on ka see, et Franz Kafka üleüldse Austria kirjanikuks kuulutatud on. Enamuse oma elust elas ta ju Tšehhimaal, aga nagu juba ennegi mainisin, oli see piirkond toona Austria-Ungari osa ja tegelikult Kafka ka suri Austrias ja kirjutas saksa keeles. Nõnda ongi austerlased ta monopoliseerinud ja mis sinna siis ikka teha. 


Mida siis kokkuvõtteks öelda, kui tahta ikkagi veel kord tulla tagasi "Protsessi" juurde, mis õigupoolest peaks ju selle blogi sisu peamiselt olema. Usutavasti ongi "Protsess" suuresti autobiograafiline, mida leiab ka Garaudy. Pole oluline, mis on Josef K. tegelikud tunded, soovid ja arvamused. Kui sind kord juba protsessi kistakse, ei ole sealt enam väljapääsu. Nagu peategelasele selgitab ka kohtukunstnik, on inimesel kolm võimalust: tegelik õigeksmõistmine (mida ei juhtu mitte iial), näiline õigeksmõistmine (mis ei lõpeta protsessi, vaid sellest saab üks igavene ringkäik süüdistuste ja näiliste õigeksmõistmiste vahel) ja venitamine (mille käigus tuleb pidevalt valvel olla ja protsessi aina käimas hoida). Selge on üks – väikest inimest ei tiri sellest hammasrattast välja enam mitte keegi ja isegi kui süüdimõistvat otsust ei tule, siis nii rahaline kui vaimne laostumine on üpris kindel. Võib-olla on Kafka oma peategelase suhtes isegi halastav, kui laseb tema piinad kahel klounil (mis ehk näitab Kafka suhtumist süsteemi) suhteliselt ruttu lõpetada. 


On tekkinud tahtmine järgmiseks lugeda midagi tekstiliselt lihtsamat ja sisuliselt helgemat. Aga klassika on põhjusega klassika ja "Protsess", kuigi kindlasti lugeja suhtes nõudlik, toidab vaimu küll. 




teisipäev, 2. jaanuar 2024

Hervé Le Tellier "Anomaalia"

Alustame siis aastat anomaalselt, Raamatukupja pärandusega. 


Väikene SPOILER ALERT ka, sest päris ilma ma hakkama ei saa. Püüan siiski nii vähe kui võimalik.  


See oli üks ütlemata kummaline raamat. Algas nagu "Dexter" ja ma jõudsin juba mõelda, et see pole küll raamat, mida ma hirmus hea meelega lugeda tahaksin, aga üsna kohe sai selgeks, et lugejale lihtsalt tutvustatakse erinevaid tegelasi ja mingil moel on nad kõik omavahel kuidagi seotud. Veel veidi hiljem hakkas punase niidina kogu aeg jalgu jääma mingi Pariis – New York kole tormine lennureis ja see lubas mõista, et nad saavad seal kõik kokku. Aga ka oma kõige metsikumates fantaasiates ei oleks ma arvanud, et sellest tuleb selline täiesti omamoodi ulme- või paralleelreaalsuse raamat. 


Äkitselt selgub, et tormis on toimunud mingi anomaalia ja kolm kuud pärast originaalreisi soovib järsku maanduda teine, täiesti identne reis, samade reisijatega. Mitte et nad tuleksid teist korda New Yorki, need on täpselt samad inimesed, kuigi juba kolm kuud varem on nad New Yorgis maandunud ja oma eludega rahulikult edasi läinud. Loomulikult alarmeeritakse kõik julgeolekuorganid ja hakatakse asja uurima, kuid ka välja nuputama, mis nüüd siis edasi saab. Inimesi on ju topelt. 


Selline probleemiasetus loob kirjanikule karakterite arendamiseks äärmiselt tänuväärse pinnase. Mida sina teeksid, kui sa saaksid teada, et kusagil on olemas teine sina, täpselt samade mälestuste ja tunnetega, välimusest rääkimata? Kuidas eluga edasi minna: kes saab korteri, kes abikaasa, kes lapsed? Tegevuslikult on minu meelest raamatus ikkagi lüngad sees ja me ei saa teada, kuidas näiteks võimud jõudsid järeldusele, et senimaani väga salastatud juhtum tuleb Stephen Colberti saatesse välja tuua, ehk siis ikkagi avalikustada. Nii et tegevusliku külje pealt oleks kindlasti mõned selgitused tervitatavad olnud, aga siiski just see karakterite sisse vaatamine oli piisavalt hästi välja kirjutatud ja pigem ka usutav, kui juba kord nende lähteandmetega leppida, mis raamat välja pakkus. 


Omaette põnev on viimane lehekülg, mis on kirjutatud kalligrammi vormis, kus iga järgnev rida annab järjest vähem tähti. Le Tellier ise on öelnud, et seal puuduvate tähtede all on kindlasti tekst, aga ta keeldub lugejatele ütlemast, mis see oli, nii et see on anyone's guess. Tõlkija elu see muidugi kergemaks ei ole teinud ja see on ilmselt üks neid kohti, kus tal tuli mingi otsus vastu võtta ja sellega lihtsalt elada...  


Ma seda poliitilist sopsutamist siinkohal isegi ei tahaks puutuda, mis rahvusvahelises kriisis loomulikult tekkis. Ütlen vaid niipalju, et asjasse on segatud nii USA, Prantsusmaa kui Hiina presidendid kõigi oma nõunikega. Ja seda ka võib öelda, et projekti haaratud teadlased pakuvad toimunud anomaalsele sündmusele omalt poolt välja kolm erinevat selgitust, millest kõige tugevamana jääb sõelale kloonimise või programmeerimise idee. Muidu oleks ju võinud seda isegi natuke düstoopiliseks romaaniks pidada, aga siinkohal jõudis see minu jaoks ikkagi sellesse punkti, kus lõpeb koos asfaldiga viimanegi realistlikkuse kübe ja kus meid kõiki ootab puhas fantaasia. 


Mis ma siis oskan öelda. Ei olnud kindlasti halb raamat. Kindlasti meeldib neile, kes on minust suuremad ulme- või fantaasiafännid. Aga karakterite valikud ja areng olid kirjutatud tõesti hästi. Kiita tasub ka Sirje Keevalliku tõlget, sest lugeda oli seda hea ja temaatika ja autoriga tundus kõik hästi sobivat. 




Jon Krakauer "Hõredasse õhku"

Kolleegiväljakutse raamat, geograafiaõpetaja soovitus (sobivalt, nagu kohe mõistate).  Jon Krakauer on Ameerika ajakirjanik ja 1996. aastal ...