Ma eelistan kindlasti paberraamatuid, aga reisile ma ei viitsi neid kaasa vedada ja siis on Kobost väga palju abi. Seekordseks Pariisi-randevuuks olin ma endale laadinud teise osa Cormoran Strike'i sarjast, "The Silkworm". (Ma isegi ei hakka sel teemal siin patrama, KUI palju odavam on üldse ingliskeelne kirjandus originaalkeeles, kas siis e-raamatuna või üldse, aga sellel on ka omad põhjused, miks Eestis raamatud nii kallid on.)
Mäletan esimesest korrast seda, et kuna raamat on mahukas, jõudis sealt tegelasi ja tegevusliine läbi käia omajagu ja mingitel hetkedel mul tahtis järg ära kaduda, eriti kui ei olnud iga päev järjest võimalik lugeda. Rowlingu-sugune grafomaan ilmselt peaks seda nõrkuse märgiks, kui raamat oleks 300-leheküljeline ja väga selgete tegevusliinidega, sest see oleks siis ka rohkem etteaimatavam. Kuidas siis teisega, kas oli vähem segadust? Nii ja naa. Minu meelest oli vähem, aga mingitel hetkedel natuke paljuks ikkagi läks. Arvatavasti aitab kaasa järjest lugemine, aga reisiga ma seda läbi ei saanud ja koolmeistril tuleb ikka trimestri lõpus ette päevi (ja ka järjestikuseid päevi), kus raamatut pole aega kätte võtta ja aeg-ajalt läks lappama, kes seal oli nüüd kirjastaja ja kes kirjanik ja kes millise kirjastuse toimetaja.
Nii et sellest lähtuvalt on nüüd siis ka selge, et tegevus toimub kirjanike ja kirjastamise maailmas. Kaduma läheb kirjanik, kes ilmselgelt arvab, et ta on parem, kui ta tegelikult on, ja tema egotrippi on jäänud maha väikese väeosa jagu haavatud naisi, pahaseid kirjastajaid ja viimane käsikiri, mis on tekitanud teatud ringkondades paksu pahandust ja solvumisi. Loomulikult selgub (nagu krimiraamatule kohane), et kadumisele lisaks on kirjanikuhärra maha notitud ja seda üpris võikal – ja pane tähele, viimases käsikirjas kirjeldatud!! – kombel.
Cormoran ei ole õnneks kaugel ja lendab kärmelt pesale, et koos Robiniga algselt kadumist ja siis juba mõrva uurida. Ta on siiski palju tublim kui nii mõnegi krimisarja detektiivid ja teeb politseiga väga rahuldavat koostööd – teame ju küll neid raamatuid ka, kus politsei ei tea mitte midagi. Cormoran on varmas leitud materjali üle andma, aga ühel hetkel jõuab kätte temagi kannatuse piir (sest politsei ikkagi võiks ju natuke laiemalt mõelda) ja siis on ikkagi tark see asi ise ära lahendada.
Krimiraamatutel kipub õnneks olema see positiivne külg, et need jõuavad alati rahuldava lõpptulemuseni, pahalane saab ühiskonnast vanglasse sorteeritud ja need, keda ebaõiglaselt on süüdistatud, saavad ka kaabukergituse saatel koju tagasi. Arvestades kriminullide sisu, ei spoilinud ma praegu sellega absoluutselt mitte midagi.
Kui minu jaoks on 3/5 normaalne tugeva raamatu hinne, siis selle see ka saab. Mulle on vaikselt öeldud, et see sari läheb järjest paremaks ja järgmine osa ootab Kobos järgmist reisi, aga 5. märtsil on mul õpilasega vaja Tartusse sõita ja üks ots on kuus tundi, nii et...
