Pühapäev, 31. oktoober 2021

Olav Osolin "Kus lendab part"

Teistel käib asi nii, et ostavad Rahva Raamatu e-poes raamatuid ja viskavad järjehoidja korvi, kui nad seal poes juba on. Mina läksin järjehoidjaid ostma ja kui ma seal poes juba olin, viskasin ikkagi mingi hetkelise nõrkushetke ajel Osolini pardiraamatu e-korvi. Seda isegi hoolimata üsna krõbedast hinnast. 


Tuli välja, et otseselt kahetsema küll ei pea. Et Osolinil jutt jookseb, seda teadsin muidugi juba nii näosaadetest kui ka nendest saadetest, kus ta saatejuhi tekste jne kirjutanud on. Nii ka raamatus. Väga mõnusasti loetav ja lobe tekst oli. 


Oli ka lubatud, et on väga naljakas - ja oli ka. Eriti raamatu esimeses pooles hakkasin korduvalt täie häälega naerma. Sedasorti naljad, mis kuidagi kasvavad orgaaniliselt tekstis välja ja väga raske on isolatsioonis kellelegi edasi rääkida à la "tead, seal oli hea nali".  


Kindlasti tuleb iseloomustava joonena ära mainida, et raamatust marsib läbi terve plejaad Eesti vähem või kuulsaid inimesi. Ja mitte ainult Eesti. Mõned nii, nagu nad päriselt on, teised jälle väikese knihviga, nagu näiteks abikokk Angeelika Pang, kes Tallinnas makroonikohviku pidamisega päriselt hakkama ei saanud, ühel või teisel põhjusel. Või siis see, et mõrvaohvriks on suure tõenäosusega Katrin Pauts - mis kaalutlustel Osolin just selle valiku tegi, on muidugi omaette filosoofiline küsimus... 


Ausalt öeldes ei suutnud ma lõpuni välja ära otsustada, kas see kuulsuste paraad oli pardiraamatu tugevus või pigem siiski populistlik nõrkus. Võib-olla siiski oleks võinud nendega pigem säästlikumalt ümber käia, sest praegusel kujul tundus see tähesadu väheke liiga teadlikult konstrueeritud.  


Raamatu lõpplahendus tekitas minus sarnaseid tundeid suvise Saaremaa hitt-suvelavastusega "Trimmerdaja surm", mille lõpu oli ka Hargla kirjutanud selliseks, et see põhimõtteliselt ei andnud mitte mingit lõpetatuse tunnet. Mulle oleks Osolini lõpplahendus isegi sobinud, kui ta oleks ikkagi välja kirjutanud, mis seal päriselt ikkagi siis juhtus. Politseiga oleks võinudki jääda nii, nagu see jäi. Aga lugejaga oleks võinud ikkagi natuke avameelsem olla, sest kui ma ikkagi krimiraamatut loen, siis andke andeks, ma tahaksin selgemat lahendust. Tundus selline "ma tegelikult ise ka ei tea, kuidas ma niimoodi alustatud loo usutavalt oleksin lõpetanud, aga las ta siis nüüd jääb lugejale välja mõelda" - väga vabandan, aga see tundus natukene laisk. 


Ma võiksin politseinik Pardi lugusid edaspidigi lugeda, sest kordan veel kord, Osolin kirjutab teksti kui sellist väga ladusalt ja mõnusasti. Aga paluksin siis krimiraamatule väärilisi lõpplahendusi ka. 




Kolmapäev, 27. oktoober 2021

Margaret Atwood "Pime palgamõrvar"

Atwood on juba mõnda aega olnud minu kindlate lemmikute hulgas. See on nüüd vähemasti selle blogi kirjutamise jooksul kuues raamat, mis ma temalt lugenud olen. Ei lähe halvemaks, ei tüdine ära. :) 


Ega geniaalsest kirjanikust üksi poleks ka abi, kui Karin Suursaar poleks täpselt nii hea tõlkija, kui ta kogemata on. Mõni näide.

Suveleitsak on ... valgunud linnale nagu rammuleem.

/Duši/ nirisev vesi on külm nagu nõianisa. 

Tümjas soikeaeg täidab meid pilgeni. (Sügise kohta)

Sõõrikukohvik "Ehmespehme sõõrik"


Raamatus jookseb üsna atwoodilikult paralleelselt kolm lugu. Üks on kahe õe, Irise ja Laura, lapsepõlve ja nooruse lugu, mis hõlmab ema surma, isa laostumist ja Irise mehelepanekut rahaliselt kindlustatud vanemale mehele, kes peaks isa pankrotist päästma. Ja Laura hukkumist autoõnnetuses. See on ka raamatu keskne lugu, aga kuna seda jutustab vanaks jäänud Iris, siis jookseb sisse ka tema nii-öelda tänapäev, vanaduse haprus ja lootusetus. Nagu ta ise ütleb, "mina seda ei palunud", et ta juba põhimõtteliselt elusast peast muutub olematuks, hääbub teiste jaoks, sest teda ei panda enam tähele ja teda pole enam vaja. 


Kolmas lugu on veel omakorda lugu loos, sest see on Laura postuumselt avaldatud romaan varjatud armastusest, kus salapärane mees räägib salapärasele naisele nende salajaste kokkusaamiste vältel ulmevaldkonda kuuluvat järjejuttu, kus muude tegelaste hulgas on ka pimedad palgamõrvarid. Või no üks neist, aga neid on tegelikult rohkem. 


Kõigele lisaks on siia-sinna vahele pikitud ajaleheväljavõtteid erinevatest kümnenditest, mis esitavad toimunud sündmustest kuivi fakte. Kui need ikka on päris faktid... 


Raamat algab üsna killustatult, tera ühest liinist, tera teisest. Loomulikult hakkavad need lood üsna pea omavahel haakima nagu pusletükid. Mingil hetkel seda Laura romaani lugedes hakkas mulle koitma, et see polegi lihtsalt romaan. Jõudsin korra isegi enda üle uhke olla, kuni mind tabas teadmine, et see oligi täpselt nii mõeldud ja ma pidingi täpselt siin sellest asjast aru saama, et raamatu edasised arengud jõuaksid ikka päriselt kohale. Ühesõnaga, tatsasin kenasti ja sõnakuulelikult Atwoodi lõa otsas täpselt sinna, kuhu tema oli plaaninud mind vedada. Et tekiks raamatukaant sulgedes siiski kerge raamatupohmell ja reaalne maailm viibiks hetkeks veel kusagil mujal, kuna mina ei saa sealt Kanadast veel nii kiiresti tulema. Ta suudab ikka kirjutada eriti neid raamatute viimaseid kolmandikke nii, nagu ta ise on noortele kirjanikele soovitanud: "Hold my attention!" 


Muidugi teeb selle raamatu taustal mind üsna õnnelikuks see, et olen oma elu saanud elada nii, nagu mina olen seda ise tahtnud. Iris ja Laura ei saanud. Ja kuigi Iris ise oma pealesunnitud abielus ütleb, et pool elu on parem kui mitte midagi, siis meie emantsipeerunud ühiskonnas tundub tema elu ikka üsna traagiline, kusjuures Atwoodi üsna kasinad ja ülesvuhvimata kirjeldused sellest, mis Irise abielus toimub, teevad kogu asja veel õõvastavamaks. Laura elust rääkimata.


Ah, teate, lugege ise. Sest kvaliteetraamatuid tuleb lugeda ja Atwood oma metafooride, võrdluste ja mõtisklevate tõdemustega on ikkagi pärl odavate helmeste seas. 




David Weiss "Alasti tulin ma"

Kuna ma olen viimaste aastate jooksul kergelt kunsti suhtes huvi tundma hakanud ja selles natuke Prantsusmaa poole kaldu olnud, siis pole miskit imet ka selles, et ma võtsin ette Auguste Rodini kopsaka elulooraamatu. 


Alustuseks ei saa ma üle ega ümber sellest, et seda oli keeleliselt ülimõnus lugeda. See pole küll muidugi mingi imeasi, sest kaheksakümnendate tõlked on valdavas enamuses ikkagi väga palju kvaliteetsemad kui praegune keskmine. Aga Eha Vasara on oma tõlke eest ikkagi suurt aplausi väärt. 


No kes meist siis Rodini "Mõtlejat" ei tea. See on selline "Mona Lisa" kaliibriga teos, et võib vabalt ka nalja teha, kõik saavad aru (no näiteks kui võtta poos sisse ja öelda: "Mõtleja," siis vahetada põlve ja küünarnukki ja öelda: "Teisitimõtleja" jne). 


Aga nagu paljudel kunstnikel, nii ei läinud ka Rodinil väga kaua kõige paremini. Juhtumisi lugesin just Eesti ajakirjanduses artiklit sellest, et kunstieriala lõpetanud inimestest väga suur hulk elab alla vaesuspiiri või selle vahetus ümbruses. Ka Rodin sündis õnnetuseks perre, kus väga tugevat finantsseljatagust polnud, pealegi ei toetanud ta isa poja kunstipüüdlusi üldse, olgugi et eeldused oleks pidanud ka pimedale selged olema. Sellegipoolest sai Auguste'ist see rähnipoeg, kelle veri ikkagi puu otsa ajas ja kunsti õppima tema läks. 


Ei tulnud ka läbimurdmine kergelt - nagu ei tulnud see kergelt ühelegi Prantsuse kunstnikule, kes ei tahtnud teha enam klassikalist "ühtemoodi" kunsti, vaid kes julgesid näha ja kujutada teisiti. Alles selle 700-leheküljelise raamatu umbes 500. lehekülje paiku hakkas vaikselt looma, kusjuures Rodini tähelend oli ka ehtne näide sellest, kui vajalikud on siiski paraku kontaktid kõrgematel kohtadel. Aga siis muidugi läks ka lennuga kõrgustesse. 


No ja need naised, need naised, need kunstnikud ja naised... Sellest vaatenurgast - andke nüüd mulle kõik kunstisõbrad andeks - oli Rodin ikka suht siga. :) Loksutada kahte naist läbi elu, kumbagi tegelikult arvestamata, kummalegi tõotusi andmata (okei, enne surma jõudis ikka oma Roosikese ära kosida), selgitusi pakkumata, pojast peaaegu hoolimata. Mis armastus see küll peab olema, mille nimel naised on nõus ära kannatama selle, et neid niimoodi koheldakse? (Poeg ei kannatanudki. Ega peale joodiku sealt muud erksat ei tulnud. Tõele au andes oli temaga veel keerulisem teema kui naistega.) Aga muidugi selge on see, et mina ei ole kohe kindlasti prantslanna, nendel jookseb mingi teistmoodi veri soontes ilmselt, kui romantikast rääkida. 


Veel üks teema - see, kui tohutut aega võtsid kõik Rodini skulptuurid. See oleks olnud okei, kui ta poleks neid pidevalt palju kiiremini teha lubanud, kui välja kukkus. Kahest aastast sai mängulise kergusega kakskümmend (väga umbes öeldud), nii et mina annan peale naiste andeks ka kõigile Rodini tööde tellijatele, kelle ta suhteliselt hulluks ajas. ;) 


Mulle meeldis, kuidas raamat oli kirjutatud. See pole küll päris dokumentaalkirjandus, nii et mingisuguseid poeetilisi liialdusi siin või seal kindlasti peab ju olema, kuid kahtlemata andis see kopsakas tükk väga hea ülevaate Rodini elust, kannatustest ja lõpuks ka edust. Ja kohe kindlasti ka tema loomingust. Mina pean küll tunnistama, et täpselt nii suur kunstivõhik olen ma küll, et peale nime ja "Mõtleja" ma Rodinist suurt ei teadnud. Aga jõudsin järeldusele, et just tema võitlus realismi eest, kaasa arvatud eluaegne pühendumus inimkeha tundma õppimisele, et seda näidata nii, nagu see päriselt on, väärib ikkagi üsna sügavat kummardust. Rodinil on ju tõesti imeilusaid skulptuure, nagu "Igavene kevad" või "Suudlus". Huvitavad olid ka Hugo ja Balzaci skulptuuride saamislood.


Kindlasti jääb "Alasti tulin ma" minu raamaturiiulisse statsionaarselt, mingisse müüki või vahetusse see ei lähe. Ta on osutunud selle vääriliseks. 




"Mõtleja" 

"Igavene kevad"

"Suudlus"





Malala Yousafzai "I am Malala"

Nagu paljude raamatutega juhtub, oli juba ammu mõttelises ootenimekirjas. Ja pärast Raamatuvahetusest soetamist veel jupp aega füüsilises oo...