pühapäev, 20. juuni 2021

Mele Pesti "Minu Kuressaare. Uhkelt iseseisev"

Mis selles tohutus palavuses ikka muud teha kui hommikul pool kaheksa rõdul istuda (lootuses, ehkki petlikus, et äkki on siin isegi pisut värsket õhku) ja keset kuumalainet blogi kirjutada. Enne päris-päris viimast töökoosolekut selles koolis, mida ma pean ikkagi selleks oma kooliks ja millest kirjutab oma raamatus ka Mele Pesti. Aga tulgem selle juurde veel tagasi. 


"Minu"-raamatute sarjas on "Minu Kuressaare" pisut erandlik. Valdavalt on sarja idee ju selles, et nii-öelda ärakaranud või pikemat aega reisil olnud eestlased räägivad oma muljetest ja sellest, kuidas nad seal kohanenud on. Või no umbes nii. Aga Mele Pesti kirjutab ometigi päris oma kodulinnast, kus ta sündis ja üles kasvas ja seega hakkabki ta tulema sügavast nõukogude ajast, kui Saaremaa oli veel kinnine (ja seega üliturvaline) tsoon.  Ja jõuab välja Kuressaare tänasesse eneseotsingute aega, püüdes seda vaadata nii põliskohalike, sisserännanute kui ärakäinute silme läbi. Viimasesse kuulub ta ju ka ise, ja ärgem unustagem, et autori enda reisigeograafia on piisavalt lai, et kodulinna elu hoopis värske pilguga vaadata. Selles mõttes oleme me temaga sarnased, et minagi käisin ära, piisavalt kaua ja piisavalt kaugel. Ehk on selle võrra ka lugemiselamus erinev näiteks minul neist, kes siin kogu aeg elanud on. 


Näiteks on tekkinud diskussioon teemal, kas on eetiline kirjutada oma endistest (väga värvikatest) õpetajatest nii, et nad on kas täiesti nimeliselt nimetatud või kohalikus mastaabis selgesti ära tuntavad. Mina lugesin ja probleemi ei näinud – olin koolis ainult mõne aasta Melest ees ja pedagoogid kõik samad, nii et võin kinnitada, et mitte midagi ta laest võtnud ei ole. Pealegi ei kirjuta ta neist isegi negatiivselt. Tekib filosoofiline küsimus – kas selline mõneti markantne, kuigi aus kirjeldus on lubatud vaid anonüümselt? Kas väikesest kohast pärit inimene võib üldse kirjutada oma kogemustest ausalt, kuna kõik teavad, kellest jutt on? "Kevade" köster oli ka markantne kuju ja tal oli oma väga kindel prototüüp. Palamuse on piisavalt väike koht, nii et kõik teadsid juba toona, kellest jutt. Me ei tea, mida köstrihärra ise sellest arvas, et ta niimoodi "laulu sisse kirjutati" (võib-olla kirjandusteadlased teavad kah muidugi) ja siin Saaremaal ei tekkinud ka kellelgi probleemi ilmselt, et kuidas see Luts ometi võis, nii ebaeetiline! Aga niipea, kui tegemist on "omadega", on asi hoopis teine.


Ma ütlen igaks juhuks ühe korra veel – minul ei olnud sellega mitte mingit probleemi, sest mäletan kõike täpselt samamoodi, pigem oli lugedes lõbusat äratundmist. 


Mis puutub ülejäänud raamatusse, siis tegelikult oli seda otsast otsani huvitav lugeda just sellepärast, et Pesti püüab Kuressaaret vaadata "väljastpoolt". Eks me ju kõik tahame, et meid nähakse kui maailma parimat ja erilisemat linna, kus kõik on nii ideaalne, et pisar tuleb silma. Aga vahel on vaja just kedagi sellist, kes piiluks kusagilt mujalt sisse ja näeks, mis on üle või mis puudu. Siis hakkavad sündima lahedad asjad nagu tänavapiknik või ooperipäevad või Edukontor vms. Pilk, millega ta oma kodulinna näeb, on värske ja ikkagi neutraalsete sugemetega positiivne. Ega ta muidu siia tagasi poleks tulnud. 


Kirjutab ta muidugi hästi. Eks see tuleb juba geenidega, sest ema on filoloog (minu hea kolleeg naaberkoolist) ning isa ajaloolane ja Saaremaa mõistes ikkagi korüfee, kelle vuntse tunneb siin vist igaüks juba aastakümneid. Kui sageli on selle sarja raamatutele ette heidetud stilistilist ebastabiilsust (sest ega kõik välismaal elajad siis sellepärast veel kirjanikud pole), siis käsi südamel, seda raamatut võib küll rahus lugeda, sest tõesti on kvaliteetne. Olen täiesti nõus Olavi Antonsiga, kes Saarte Hääles kirjutab, et "autor valdab sõna ja oskab neid kokku sättida nii, et küll otseselt halvasti ütlemata ei jäeta lugejaile ometigi kahtlust, mida ta asjast arvab." 


Ja veel kord – igaühel on õigus arvata, mida tema arvab. Isegi kui see mõnest kohast lööb lömmi selle ideaalimulli, mida me siin sees kangesti ise näha ja maailmale näidata tahame. Tegelikult on "Minu Kuressaare" ikkagi läbivalt positiivne raamat ja mina tahan seda küll soovitada kõigile, eriti kohalikele. ;) 






Andres Karu "Teekond tippu 2. Nüüd on neid 82"

Näitleja. Pulmaisa. Õhtujuht. Mägironija ja matkajuht. Kõike, mida teeb, teeb maksimalistlikkuse ja professionaalsusega. Kõik läheb korda.


Minu jaoks ikka jätkuvalt lihtsalt Karu. Paralleelikas. Muusikakoolikaaslane. Üks armsamaid ja soojemaid inimesi, keda ma tean. Mees, kes Kuressaares sööma minnes satub kogemata endiste pedagoogide peale ja küsib, kas tohib nendega koos einestada, et igav ei oleks, kuid peab lahkuma enne pedagooge – ning kui viimased ka lõpuks minema hakkavad, selgub, et Karu on juba kõigi arved ära maksnud. Vaikselt. 


Inimene ei saaks olla edukas õhtujuht ja pulmaisa, kui tal jutt ei jookseks. Ka mägederaamatu vol 2 jookseb lihtsalt suurepäraselt ja väga karulikult. 


Ma ütleksin, et raamat tuli välja täiesti õigel ajal, sest see on just täpselt selline mõnus raamat, mida suvelugemiseks vaja läheb. Hästi kirjutatud, kogu aeg naljakas, aga seal on ka nii palju erinevate riikide kohalikku koloriiti, et annab kolmkümmend "Minu"-sarja raamatut kokku. Sest Karu on juba kord selline, et tema läheb pigem jala kui bussiga, pigem bussi kui taksoga ja käib pigem mööda võsa ja džunglit kui "kivihunnikuid" ehk arhitektuurimälestistest Kreeka varemeid. Kui minna, siis sügavale sisse ja nii, nagu päriselt on. Sellele kõigele lisab mõõdet seegi, et kui esimene raamat keskendus Karu esimesele eesmärgile ronida ära kõigi Euroopa riikide kõrgeimad mäed, siis nüüd on tal see ju ometi ammu tehtud ja geograafia on märgatavalt laiem. Mägikaru võib kohata Lõuna-Ameerikas, Aasias, Aafrikas, Austraalias ja Uus-Meremaal. Ka nendes riikides, millest nii mõnigi kaasmaalane on ehk vaevu kuulnud. 


Ausalt, mulle meeldis rohkemgi kui esimene. Ilmselt juba geograafiast tulenevalt oli vaheldusrikkust rohkem. Ja pildid on ka toredad, eriti koos allkirjadega. Eriti Uruguay oma, see must-valge. Vaadake järele.


See saab ka selgeks, et Karu on omamoodi magnet igasugustele veidrikele ja imelikele juhtumistele. Sest neid on tal kogu aeg ümberringi jalaga segada. Valisin suurte raskustega välja kolm täiesti suvalist seika.


    Siis märkasime silti, et lennujaamas on kino. Võtsime poest mõne Tšehhi õlle ja läksime seansile. Teel kinno tuli ligi tütarlaps, kes pakkus Absoluti viina müüa. Me ei tahtnud.

    Seanss oli mingis vales keeles ja tšehhikeelsete subtiitritega. Kaua ei viitsinud mõistatada, mis seal toimub, ja väljusime. Politseinikud jalutasid mööda ning nendega oli punti löönud viinamüüjast tütarlaps. Tema oli ainukene, kellel olid käerauad peal, teistel olid vööl.  (lk 38)


    Kiriku juures oli teisel õhtul ilus hetk, kui udust ratsutas välja Surm ise. Jõudsin hetkeks mõelda, et veits vara nagu, aga mis siis ikka. Õnneks selgus, et see oli täiesti tavaline elujaatav grusiin, kes tuli heina niitmast, endal pikk tume mantel seljas, kapuuts peas ja vikat õlal. Ta andis meile kohalikku suluguni juustu ning lavašši ja oli nukker, et tša-tšat kaasa ei võtnud. Aare neelatas. (lk 159)


    Üks viimaseid mälestusi reisist on viimane õhtu Havannas. Olime just õlled näppu võtnud ja sammusime Alexi maja poole, kui vastu tulid mõned noored poisid ja tüdrukud. Üks neidudest eraldus teistest, tuli minu juurde, seisis tihedalt mu vastu ning võttis ühe käega vasakust käest ja teise käega õllepudelist kinni. Võttis lonksu, ilma et silmside oleks kordagi katkenud. Siis suudles mind põgusalt huultele ja lahkus. Pudeliga.

    Selles oli stiili. (lk 187)


Nii väga tahaks loota, et nüüd hakkavad asjad jõudma sinnamaale, et inimesed saavad jälle käia ja lennata ja kõik karud, kes vähegi seda soovivad, mägedes ronida. 


Sest mina ootan küll igatahes juba järgmist raamatut. 









teisipäev, 8. juuni 2021

Abee Prévost "Manon Lescaut"

Kuna kool läheb remonti, siis reidisin ma kooli raamatukogu, kus oli umbes 4000 raamatut uue kodu otsinguile pandud. Sest mitte keegi ei tuletanud mulle meelde, et mul on kodus kaks umbselt täis riiulit raamatuid, mis ootavad lugemisjärge. Aga seda ei tehtud ja üleüldse pole see seega minu süü, et ma tulin taas kord mitme klassikaraamatuga koju. 


Mõni aeg tagasi väisasid Saaremaad Prantsuse Instituudi direktor ja Prantsusmaa suursaadik. Vestluses mainisid nad, et kuuldavasti on prantsuse keelest tõlgitud raamatud väga kvaliteetselt eestindatud. Ma pakkusin neile selle kohta välja oma teooria, et inglise keel on niivõrd lihtne ja igaüks arvab ennast seda oskavat, mistõttu paljud "proovivad ka kätt” tõlkijatena. See ei tähenda ju ometi seda, et nad oskavad. Aga prantsuse keelt on juba õppinudki võrdlevalt väga vähe inimesi ja neil, kes selle päris raske keelega kokku on puutunud, on ilmselt tekkinud õiglane aukartus. Igaüks ei proovi, vaid tõlkimine jäetakse ikka professionaalide teha. Nii tulevadki tõlked head, nagu ka käesolev Sirje Keevalliku töö.


Lauri Leesi ütleb "Manon Lescaut'" eessõnas, et Prévostist pidi saama preester ja selleks pandi ta jesuiitide juurde haridust saama. Aga poisile olid nende meelehärmiks ilmalikud rõõmud armsamad ja mingil hetkel tegi ta sõjaväkke putket. Hiljem tuli ta küll tagasi, sai paberid kätte ja pidas isegi jutlusi, aga ürgne kutse sai temast taas võitu ja sinna see preestriamet jälle jäi. Oma seiklusi ta ei häbenenud, vastupidi – ta kirjutas need raamatutesse sisse ja arvestades seda, et ka "Manon Lescaut'" peategelane on "raiskuläinud preester", võib siingi paralleele näha küll ja veel. Leesi ütleb suure ridadevahelise soojusega, et "Manon Lescaut" on siiani maailma loetuim armastusromaan, mis on inspireerinud poeete, kunstnikke ja heliloojaid, kuid möönab, et kuigi Prévost kirjutas mitmeid raamatuid, on ta ikkagi – andestage mulle siinkohal see väike põige inglise keelde – one hit wonder, sest ega neid teisi keegi eriti ei tea ega loe. 


Raamatu peategelane ševaljee des Grieux armub ülepeakaela imeilusasse neiusse nimega Manon Lescaut. Neil on rõõmu rohkelt, kuni Manon noormehele naabriga sarved teeb ja des Grieux pettunult kiriku ja preestriõppe rüppe tagasi läheb. Aga kui Manon jälle saba lehvitama tuleb ja ilusaid sõnu kõrva sosistab, läheb des Grieux talle peaaegu poole oma jutluse pealt järele nagu lammas ja saab Pariisis tüdrukuga taas õnnelikuks. Ei suuda teda veenda ei isa, ei sõber, isegi mitte see, et Manoni armastus ilusate asjade ja riiete vastu teeb nad lõpuks puruvaeseks. See paneb Manoni uusi sponsoreid leidma, aga des Grieux, vaeseke, ei näe muud kui oma imekaunist inglit. Pärast igasugu vintsutusi saabub aga õnn nende õuele ja noored armunud ratsutavad õndsasti päikeseloojangusse (kui laeva saab hobuseks pidada, sest Ameerika asub tõepoolest päikeseloojangu pool). Aga nagu ühele 18. sajandi armastusromaanile kohane, sureb Manon rännakul ja des Grieux tuleb tagasi koju, kõrvad jälle lidus. 


Jelena Skulskaja on Postimehes kirjutanud väga korraliku artikli naistest nagu Prévosti Manon, Mérimée Carmen ja Tšehhovi Susanna. Mõtlesin tsiteerida, aga see läheks nii pikaks, et panen teile siia hoopis lingi artiklile. Tasub lugeda. 


Jah, romaan on naiivne ja sentimentalistlik, aga mina, kes ma kasvasin üles 20. sajandi emantsipeerunud Euroopas, ei ole ka vist kõige õigem inimene romantiliste prantslaste üle keelt teritama. Sest tegelikult on armastus jätkuvalt kõige tugevam jõud ja annaks vaid taevas, et iga naine leiaks enda kõrvale mehe, kes vaataks teda nii, nagu des Grieux vaatas Manoni. Ja et iga mees leiaks endale naise, keda ta saaks vaadata nii, nagu des Grieux vaatas Manoni. 


Pealegi kirjutab Prévost väga hästi ja lugu on piisavalt romantiline, huvitav ja tihe, et nii Puccini kui Massenet sellest ooperi tegid. Kindlasti nad ei eksinud valikuga. 




Richard Osman "Neljapäevane mõrvaklubi"

 Mul tekib üldiselt kerge lööve, kui ma loen raamatu kaanelt selliseid lööklauseid nagu "Kahetsusväärselt hea", "See kiskus m...