Otsustasin juubeliväljaande kasuks. Ilus on. :) Ja nüüd tuleb välja, et teist köidet pole ka enam kusagilt saada. Kordustrükk on ka otsas. Kirjastuse enda veebipoes õnneks siiski on. Kui nüüd vaid Tammsaare ise teaks, mis menu teda tabanud on...
Juubeliväljaande eessõna selgitab, et tekst on originaal, tagasi pandi mõned sõnad, mis vahepeal olid ära "uuendatud". Ma muidugi ei tea, mis sõnad vahepealsetes väljaannetes olid või ei olnud, aga mulle hirmsasti meeldisid alljärgnevad sõnad, kõik siinkohas esimesest osast: (kokku oli tulnud) noorimehi, sõrmenükid, sülipäts (maadlus), porojomm ja ängeldamine (Tema on omad päevad siin Vargamäel ängeldanud, aga paljuke on ta jõudnud korda saata?).
Esimesest osast ei tahakski nagu palju rääkida, kuna enamus mäletab sisu kas koolist või filmist. Siiani on rahvas lõhestunud küsimuses, kuidas Andres ja Pearu peaksid positiivseks või negatiivseks tegelaseks jagunema. Kas oli Andres aus töömees ja Pearu lihtsalt prassija? Või oskas Pearu elu nautida ja Andres tappis tööga oma naisi ja lapsi (Krõõda üsna otseses mõtteski)? Andke mulle andeks, aga mina ei elaks ausalt kummagagi.
Andresest on inimlikus mõttes kahju, sest tema tegi ju tööd ja nägi vaeva, aga näed, lapsed teatasid riburada pidi, et mingit armastust pole ikkagi tulnud ja nemad Vargamäele ennast tapma ei jää. Eks see on tänapäevalgi sageli sama - on ju küllalt neid vanemaid, kes ehitavad midagi terve eluaja, et lapsed seda edasi viiks, aga siis selgub, et nad ei tahagi... Kas ei peaks me siis vanematena kogu aeg elama teadmises, et lapsed ei ole meie omand ja peavadki looma oma unistused?
II osas läheb Indrek Tartusse Mauruse kooli. Seal käib palju erinevate rahvuste esindajaid, aga tundub, nagu peaks Maurus neid seal eelkõige sellepärast, et nad maksaksid kooli ülalpidamiseks piisavalt raha. Mauruse ülim eesmärk on anda eestlastele kooliharidust, kuigi saksa keele õpetaja teatab Indrekule, et Indrek elab võõral maal - "Saksamaal, mis asub Venemaal". Kuid pole ju Mauruski kogu oma eestlaste harimisega mingi ingel, sest ei lähe kaua, kui sirgjoonelise Andrese poeg Indrek hakkab koolis vajadusel valetama ja vassima ning ütleb Mauruse küsimusele vastuseks, et just direktor ise on teda valetama õpetanud. Huvitav, mida kostaks selle peale Andres, kui ta teaks Indreku uutest koolis omandatud oskustest?
Tammsaare on meister selle peale, et ta võtab mingi tähtsusetu väikese asja ja teeb sellest suure sümboli. Näiteks tassikõrvad - lehekülgede kaupa keerleb kõik ümber tassikõrvade, kuni see kasvab ja kasvab ja saab lõpuks Indreku ja Ramilda-Miralda omavaheliste tundmuste sümboliks. Vähemasti Indreku poolt, kes pakib kõrvad peitu, et ainult tema ise teaks, kus nad on. Samamoodi salajas, nagu mõte tema enda tunnetest Ramilda vastu, mis tunduvad ju lausa keelatud või on need siis vähemalt jultunult julge mõttekäik.
Indrek paneb Tammsaare abiga suvalistest kuuldud asjadest kokku nagu mingisuguse ilmsi toimuva unenäo. Kui üks tark räägib koolis Nietzsche üliinimesest ja teine saurustest ja Darwinist, siis mingil hetkel jõuab Indreku aju kujutluspildini armastusest, mis on üliinimene, kes ratsutab sauruse seljas. Selline pikk ja kurviline jutukeerutamine tundub Tammsaarele väga omane olevat ja peab tunnistama, et lugejana lähed selle keerutusega rida-realt kaasa.
Mind paelus väga ka Indreku koduskäik pärast esimest kooliaastat. Esiteks kohtub ta seal peale oma pere ka Pearuga ning tal hakkab piinlik, et Andrese sõrmed on tööst könksu jäänud ja nendega ei saa enam õieti midagi haarata, kui Pearu sõrmed ei ole ju sugugi könksus.
Teiseks rääkis ta Hundipalu Tiiduga ja ausalt öeldes rabas see vestlus mind kõige rohkem oma keelekasutusega. Ma tõesti tahaksin Tammsaare käest küsida, kas see oli tal taotluslik, et esimeses osas räägib Tiit suhteliselt korralikku kirjakeelt, kuid Indreku koolivaheaja vestluses räägib ta väga tihedat murdekeelt. Oli see nüüd Tammsaarel kogemata või ongi Indreku jaoks kontrast juba aastaga nii suur - enne kooli tundus Tiit ikka haritud mees, aga nüüd näeb Indrek teda tavalise Kõrvenurga vanamehena, kes ei erine mingil moel Andresest ja Pearust?
Ja muidugi Ramilda-Miralda-Diralma-jne. Ma tõesti tahan pärast tema viimase kirja lugemist uskuda, et tal olidki päriselt Indreku vastu sellised tunded, millest ta kirjutas. Tahes-tahtmata käis peast läbi küsimus, kas Maurus oleks nende kahe üksteiseleidmisega päri olnud, kui oleks läinud teisiti? Või kas oleks Ramildagi ilma surmaga silmitsi seismata ülepea julgenud tunnistada, et ta on lihtsast maapoisist nii võlutud? Kiri ise oli muidugi minu enda jaoks Tammsaare suurim saavutus nende kahe raamatu peale kokku. See oli nii ehe ja ilus, nagu polekski seda kirjutanud sama mees, kes pani sõnad suhu näiteks karusele Pearu Murakale.
Eks me oleme ju kõik koolis õppinud, et Indrek tapab teises osas jumala. Ja mis siis juhtub vaese jalutu Tiinaga, kelles tapab Indrek üksiti ka usu enda tervenemisse. Ühesõnaga, see lõpp on ülepea nii keeruline ja vastuoluline nii lugeja kui Indreku enda jaoks, et seal ei saanudki Tammsaare kohe mitte kuidagi "Tõe ja õigusega" ühele poole saada. Kui muidu räägitakse, et romaani ülesehituses peaks pärast kulminatsiooni saabuma ka mingisugune rahunemine ja stabiilsus, siis II osa kulminatsioon saabubki minu jaoks alles päris viimastel lehekülgedel ja mingist rahunemisest ja lahendustest seal kohe kindlasti rääkida ei saa.
Ja ülepea on kogu see teine osa hoopiski traagilisem veel kui esimene. Mul oli peale mõningate knihviga naljakate kohtade väga raske sellest osast midagi tõeliselt positiivset leida. Võibolla Indrek ja Ramilda, aga see lõppes ka ju nii, nagu ta lõppes. Mauruse koolgi, kuigi heade ideaalidega, oli üks paras auk, kus tänapäeva mõistes kvaliteetsest haridusest rääkida ei saa.
Ja ülepea on kogu see teine osa hoopiski traagilisem veel kui esimene. Mul oli peale mõningate knihviga naljakate kohtade väga raske sellest osast midagi tõeliselt positiivset leida. Võibolla Indrek ja Ramilda, aga see lõppes ka ju nii, nagu ta lõppes. Mauruse koolgi, kuigi heade ideaalidega, oli üks paras auk, kus tänapäeva mõistes kvaliteetsest haridusest rääkida ei saa.
Sellised täiesti kaootilised mõtted tekkisid mul Tammsaaret lugedes. Kui ma nüüd üritaksin kõigest väest midagimoodi loetut üldistada, siis kindlasti on Tammsaare meie kohalik maavillane Shakespeare ning "Tõde ja õigus" on siiski Eesti kirjanduse tüvitekst. Ei olnud keeruline sellele Goodreadsis 5/5 panna, aga võrreldes Ishiguro ja Murakamiga jäi see pluss sealt viie tagant puudu. Eesti kirjanduses on Tammsaare kindlasti kordumatu nähtus ning omamoodi teerajaja. Kindlasti tahan ka ülejäänud osi lugeda ja naudin juba ette.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar