laupäev, 7. aprill 2018

Arthur Conan Doyle "Baskerville’ide koer"

Kas saab olla rohkem klassika? 

"Baskerville’ide koer" oli sellekuine RR krimiklubi raamat. Ma pean alustuseks kohe ütlema, et see on ERITI mõnusas väikeses (kuid mitte liiga väikeses!) formaadis ning ülisoliidse värvigammaga. Mõnda raamatut on kohe hea käes hoida. Kuna ta on pisem, on ta see-eest pisut pontsakam ka. Ja šrift on mõnus. Kõigele lisaks sobis sinna just värvi ja üldise väljanägemise poolest RR esimese klubiraamatuga kaasa tulnud nahkne järjehoidja.

Ma olen nii pinnapealne! 😊

Aga kes meist ei teaks Baskerville’ide needuse ja õudse fosforikoera lugu, suurem jagu minuvanuseid on ka filmi näinud. Ega ma tegelikult loost kui sellisest muud ei mäletanudki, kui et seal oli see õudne fosforselt (on see üldse sõna?) hiilgav koervasikas, kes üle nõmme kappas. Muideks, kas teie kõik teadsite, et see Baskerville’ide õuduste nõmm venelaste filmist asub Ristil? Seesama raba, mis Tallinnasse sõites paremat kätt jääb. Iga kord, kui Tallinnasse lähen või sealt tulen, mõtlen selle peale…

Sisust on raske rääkida, sest nagunii kõik kas teavad juba niigi või siis äkki tahavad veel lugeda, nii et ma väga spoilereid oma blogisse sisse kirjutada ei taha, aga ma ütlen küll, et igav ei hakanud kordagi. Tunnistan ausalt – huvitavam kui see inspektor Banksi raamat. Küll ikka vanasti osati ka häid põnevikke kirjutada, samamoodi oli ju ka Wilkinsi "Kuukivi" tõesti väga põnev.

Ainus asi, mis mulle pea kohale väikese küsimärgi tekitas, oli tõlkija otsus Sherlock Holmesi ja dr Watsoni omavahelised kõnelused sina-vormi tõlkida. Eks see ole alati muidugi filosoofiline küsimus, inglise keeles ju sellist vahet nii või teisiti ei tehta, aga mulle on kuidagi tõlketraditsioonis silma jäänud, et selleaegsed härrasmehed on eesti keeles ikka pigem teietama pandud. Hoolimata oma lähedasest suhtest ei tundu nad mulle ka sinatamiseks muidu piisavalt familiaarsed.

Aga muidu ikka väga nauditav lugemine. Klassika ei ole asjatult klassika. Ka naiivsusest ei jäänud kusagil muljet, nii et au ja kiitus Conan Doyle’ile.


Ja midagi hingele ka: muusikaline uvertüür






Carlos Fuentes "Inezi vaist"

FB lugemisväljakutsega olen ma nüüd ametlikult ühel pool. Saan edaspidi lugeda ainult seda, mida ise tahan. Hõissa! Omast kohast on sellis...