Neljapäev, 28. aprill 2022

John Steinbeck "Hommiku pool Eedenit"

Kolleegiväljakutse raamat #8.


Tegelikult oli sellele raamatule isegi nii kõva pakkumine, et tuli kahelt kolleegilt, aga üks neist taandas oma pakkumise hiljem Kaplinskile ära, nii et kõik on ikka ilusti ühekordselt. Selle soovituse üle oli mul taas juba ette hea meel, sest "Hiirtest ja inimestest" on mul loetud ja väga meeldis, oli selline tihe ja laetud. 


Kuna "Hommiku pool Eedenit" on üle 700 lehekülje pikk, siis tihe polnud vaja seekord olla. Pealegi on Steinbeck ise öelnud, et kõik, mis ta kirjutas enne, oli lihtsalt soojendus, ja et kui igal kirjanikul on üks raamat, mis on tema suurteos, siis see on tema oma. Ja alt ta ei vedanud, see on selline korralik perekonnaepopöa. Tegelikult isegi kahe perekonna oma, ja mõtteliselt isegi kolme, kuna teos on ka tugevate autobiograafiliste sugemetega. Steinbeck on maininud, et kirjutas selle raamatu oma poegadele ning just sellepärast on tegevuspaigaks ka Steinbecki enda lapsepõlverajad. Ta ise on end väikese poisina paar korda lausa nimepidi maininud (üks kesksemaid tegelasi, Samuel Hamilton, oli tema vanaisa) ning aeg-ajalt, kuigi mitte pidevalt, hüppab ta kirjutades mina-vormi. 


Peale autobiograafia ja perekonnasaagade on romaani vundamendiks kaks piiblilugu - Aadama ja Eeva ning Kaini ja Aabeli lood. Esimene pool raamatust keskendub Aadamale (tegelase nimigi on Adam, ja Salinase orgu tulles ta ütleb isegi, et nimi on selline, et ta peab rajama sinna kõrbe oma Eedeni aia) ja Eevale (raamatus Cathy). Cathy on küll nii reljeefselt negatiivne tegelaskuju, et ma isegi ei mäleta teist sarnast ühestki raamatust. Steinbeck pareeris kriitika selles suhtes väitega, et peale Eeva kujutab Cathy ka Saatanat, kelles mitte midagi head ei olegi. Raamatu-Adam aga laseb oma Eeval ennast lõa otsas vedada ja on ise nii passiivne ja pimestatud, et absoluutselt ei mõista, mis Cathyl tegelikult plaanis on või millised on tema seisukohad ja soovid. Aga noh, vähemalt ei süüdistanud ta kõiges Cathyt, nagu originaal-Aadam varmalt kohe näpuga Eevale näitas, kui asi tuliseks läks. Võib-olla pole vale ka kirjandusteadlaste spekulatsioon, et Cathy tegelaskujul on ka prototüüp – üks Steinbecki enda eksidest... Mine võta kinni. 


Teine pool raamatust keskendub Adama ja Cathy kaksikutest poegadele, Aronile ja Calebile. Nimepanekul arutatakse pikalt-laialt Kaini ja Aabeli lugu ja on ilmselge, et kuigi nimed ei saa just täpselt samad, siis Caleb on Kain ja Aron on Aabel. Eks jääb igaühe enda otsustada, kas ja kui palju oli Calebil ehk Calil tegemist Aroni elusaatusega, aga ei saa öelda, et ta poleks üritanud seda aastaid ja aastaid just nimelt ära hoida. 


Oma tugev mõju Adama perekonnale on ka elutervetel Hamiltonide perel ja Adama hiinlasest teenril Leel, kes on tegelikult need ilmasambad ja vundament, mis stabiliseerivad Adamat ja ta poegi mistahes elutormides ning kes näitavad, et ilmas on peale äikese ka päikest. Oleks meil kõigil oma Leed ja Hamiltonid! Just nemad aitasid nii Adamal, Aronil kui Calebil – eriti Calebil – oma sisemist võitlust kurja ja hea vahel võidelda, ning kuigi Cal arvab, et temas võitis kuri, siis tegelikult on ta õppinud, et sellised inimesed ongi. Kurja tuleb lihtsalt õppida talitsema, kuid on väga inimlik mitte olla täiuslikult hea. 


Otse loomulikult resoneeruvad erilise võimsusega praeguses maailmas leheküljed, mis räägivad Esimesest maailmasõjast (kuni seda võib esimese suurtähega kirjutada, ma seda ka teen, sest hoolimata reeglist pole ma nõus sellega, et võib ka läbiva väiketähega!). Mitte midagi ei ole muutunud. Juba siis saadeti poisse ja mehi sõtta, rääkimata neile tegelikku ja täit tõtt selle kohta, milline on rindel olukord ja mida nad tegelikult tegema peavad. Ja seegi, kui loed sõdurite surma traagikast nende peredele, lõikab hoopis lähemalt, kui see oleks teinud veel mõni kuu tagasi. Kõik on väga realistlik. 


700 leheküljega muidugi jõuab väga palju. Nagu ütlevad klassikud, mõneks väikeseks vinjetiks või episoodiks võin siit-sealt terakesi puistata. Näiteks kirjeldab Steinbeck erinevaid lugejaid, filosofeerib inimloomuse üle ja kirjeldab värava avamise agregaadi leiutajate rasket elu. 


Samuel ratsutas raamatu seljas kergelt ja balansseeris rõõmsalt ideede keskel nagu mõni teine ratsutab kanuuga kärestikes. Aga Tom läks raamatusse sisse, ronis ja roomas kaante vahel, kaevas nagu mutt mõtete keskele käike, ja tuli välja, nägu ja käed üleni raamatuga koos. (lk 352) 


Kogu oma ebakindluse juures olen ma kindel, et oma nõrkuste peamiste kihtide all tahavad inimesed olla head ja tahavad olla armastatud. (lk 513) 


On üks inimkonna suursaavutusi, et ta võib üht asja teada ja seda ikkagi mitte uskuda. (lk 557)


"Või nii," ütles Samuel. "See võib töötada küll, kui värav on korralikult paika pandud. Ja selle tegemine ja korrashoid võtab ainult kaks korda nii palju aega kui kakskümmend aastat vankrist maha tulemist ja värava avamist." (lk 362)


Siinkohal võite näha, et tõlkija Pille Runtalil on olnud ka oma suur osa selles, et "Hommiku pool Eedenit" nii nauditav lugemiskogemus on. 


Kokkuvõtteks võib öelda, et ilmselt on see raamat lugu meist kõigist, sest Steinbecki tegelased (võib-olla see Cathy ikka välja arvatud) on äärmiselt inimlikud. Ja mõnes mõttes on see ka selline rahuldustpakkuva lõpuga muinasjutt, sest kuigi kellegi elu seal Eedenist hommiku pool just mingi meelakkumine ja roosamanna pole, siis elu ise, ükskõik kui raske ja käänuline, annab meile ikkagi võimaluse valida, nagu seda ütleb raamatus üsna keskse koha võtnud heebreakeelne sõna timshel, mida on piiblis sageli tõlgitud väljendiga "sina pead", kuid millele Lee leiab oma keelehuvilistest sõpradega kõige tähendusrikkamaks vasteks "sina võid". Meie otsused, meie valikud, meie teerada ja meie elu on meie endi kätes. 




Esmaspäev, 11. aprill 2022

Phoebe Morgan "Tüdruk naabermajast"

 Kolleegiväljakutse raamat #7.


Ajuloputuseks üks kerge krimka ka.  


Sellega muidugi juhtus nüüd see asi, et kuna nii soovitaja kui raamatukaanel olevad lööklaused kõik ütlesid kui ühest suust, et sellised pöörded kuni lõpuni välja ja pole võimalik ära arvata, kes on süüdi, siis mina pidulikult teadsin umbes leheküljel 30, kes mõrvar on. 😂 Ikka ju hakkad kahtlustama pärast sellist haipimist kõige ebaloogilisemat tegelast – et voilà


Tegelikult ei olnud mõrvar ise nii väga ebaloogiline, pigem see, kuidas lugejat lahenduseni juhatati, tundus üsna konstrueeritud. No à la "ma kirjutan nüüd nii, et on kirjutatud"... Ma ei taha tegelikult üldse öelda, et see halb raamat oli, ma lihtsalt oleksin soovinud, et ma poleks kohe õiget inimest kahtlustama hakanud. 


Omad plusspunktid saab autor muidugi selle eest, et ta suutis raamatu lõpetada nii, et ma selle peale närvi läksin. Krimiraamatute puhul jõuab asi ikka lõpuks mingisse rahuldustpakkuvasse finaali, aga siin olid lood pigem vastupidi. Ehk siis – pahalane polnud ootamatu, aga lõpp siiski oli. Ja see on hea!


Pean siiski ütlema, et kirjanikuna on autoril arenemist küll. Sest kui ma väljendid nagu "see saab olema täiuslik" või "kas pole" liiga paljude lausete lõpus, või kui keegi "tavatseb" midagi teha, saan kirjutada tõlkekonarusteks, siis kõike mitte. Kui ikka raamat enam-vähem algab lausega, kus miski "visiseb peas ärevalt nagu šerbett", siis see pole kindlasti tõlkija süü. Mina pole oma elus ühtki kiskjalike kalduvustega visisevat šerbetti näinud, aga võib-olla pole ma lihtsalt õige šerbetiga kohtunud. 


Mis ma siis oskan öelda. Kirjanik on üsna noor, nii et tal on aega kätt harjutada ja õppida, kuidas lugu siledamaks kammida ja karaktereid sügavamaks arendada ning mõista, et toit ei ole loomuldasa kuri. Potentsiaali on küll ja veel. Lugu on ikkagi nii huvitav, et ikka tahtsin järjest lugeda ja vaadata, kuhu see asi välja kerib. Ja meenutagem, et lõpp oli siiski üllatus.




Laupäev, 9. aprill 2022

Jean-Louis Fournier "Issi, kus me lähme?"

Kolleegiväljakutse raamat nr 6.


On see alles päev – nagu Ameerika mäed! Just paar tundi tagasi kirjutasin raamatust, mille peategelane oli ka päriselus siiralt õnnelik ja nautis iga päeva oma elust. Ja nüüd... 


Nagu ka eelmine raamat, on "Issi, kus me lähme?" autobiograafiline. Fournier' kaks poega sünnivad järjest liitpuudega ja raamat on kui vabanduskiri neile. 


Need, kes pole kunagi kartnud, et võivad saada ebanormaalse lapse, tõstku käsi.

Mitte keegi ei tõstnud kätt.

Kõik mõtlevad sellele, nii nagu mõeldakse maavärinale, nii nagu mõeldakse maailmalõpule – see on asi, mida juhtub ainult üks kord.

Minul oli kaks maailmalõppu. 


Paradoksaalsel kombel tuleb välja, et Fournier on eelkõige tuntud koomikuna. Ka selles raamatus on musta huumorit omajagu, sest nagu ta ise ütleb, tema puudega lapse isana võib sellist nalja teha. No näiteks kui ta ütleb oma laste hoidjale, kes mitmeteistmenda korruse korteri aknast välja vaatab, et ei oleks maksnud, nad on küll puudega, aga aknast alla visata oli ikka liig... Isegi kõigutamatu rahuga hoidja tundub sellest esimene kord olevat täiesti šokis. Ilmselgelt on sellised võllanaljad Fournier' jaoks toimetulekumehhanism, sest kuidas sa saad üle sellest, et sul on kaks last, keda sa oled õhinaga oodanud, kujutanud ette nendega peetud lõputuid vestlusi kunstist ja muusikast, aga kes kunagi ei saa teada, kes on Brahms, Prévert või Proust? 


Kuidas oleks kasvatada poegi, kes ei saa kunagi suureks, ainult vanaks? Poegi, kes ei räägi sulle peaaegu mitte midagi vastu? On see siis patt, kui sa neid hooldekodust koju tuues teeskled, nagu nad oleksid normaalse arenguga, ning küsid nende käest küsimusi, mida küsiksid tavaliselt sama vanalt koolipoisilt koolist koju tulles? Aga nad ei vasta. Ei hakka kunagi vastama. 


Mathieu sureb 15-aastasena. Kas oma lapse surm tohib olla kergendus? Ja kui sageli toovad leinajale tröösti kallid mälestused ilusatest hetkedest ja kogemustest, siis kust leida lohutust, kui elu on olnud täpselt nii karm, nagu ta oli?


Ei maksa arvata, et puudega lapse surm on kuidagi vähem kurb. See on täpselt sama kurb kui normaalse lapse surm. 

Kohutav, kui sureb inimene, kes pole iialgi õnnelik olnud, kes astus Maa pealt läbi ainult selleks, et kannatada.

Sellise inimese naeratust on raske mäletada.


Kuidas oleks elada lastega, kelle käest sa tahad vabandust paluda, et ei osanud paremini ja et sinu süü tõttu on nad saanud elus nii halva loosi? Võib ju mõistusega aru saada, et sa ei saanud sinna midagi parata, aga lapsed sünnivad ikkagi sinu geenidest. Süda on loogikast karmim isand.


Raamat on lühike, alla saja lehekülje, ja väikesed mõttesutsakad ei ole sageli lehekülgegi pikad - aga seda mõjusamad nad on, sest kogu valu on esitatud nii kontsentreeritult ja teravalt, et see teeb hinge katki. Lugedes on tunne, nagu ta raiuks oma tragöödiat meelega vahel lausa robustse aususega lugejale nina alla, võib-olla selleks, et meie oskaksime omaenda särasilmseid rüblikuid vääriliselt hinnata ja nende eest tänulikud olla. Võib-olla ka lihtsalt kibedusest. Ja sedagi ei saaks pahaks panna.


Muidugi on teie lapsed maailma kõige ilusamad ja targemad. Ja minu omad kõige inetumad ja lollimad. See on minu süü, nad kukkusid mul halvasti välja.


Fournier' elu on ilmselt nagu see blogiartikkel - loendamatute küsimustega, väheste vastustega. 


Indrek Koff on teinud oma tõlkijatööd nagu alati ülima kvaliteedi, aga ka empaatia ja peene pieteeditundega, ilmselgelt Fournier' valu hästi mõistes. Oma lõppsõnas küsib ta, kas on ikka eetiline tegelasi nende õigete nimedega nimetada ja kas tõde on üldse oluline, eriti kui võtta raamatut 'läbi ja lõhki humoristliku ilukirjandusliku teosena'. Ausalt öeldes ei ole ma kummagagi nõus. See on üleni Fournier' lugu ja tema elu, mis pseudonüüme siin ikka vaja oleks? Pealegi ei oleks see poolt nii mõjus nagu praegu. Ja humoristlikuks ilukirjanduslikuks teoseks (olgu see huumor nii must kui tahes) keeldun ma seda ka pidamast. Kuigi tõsi on, et võllanali on üks teose läbivamaid jooni.


Taas üks 5/5 raamat, aga ilmselt ei ole selle lugemine nõrganärvilistele ülearu soojalt soovitatav. 







Marguerite van Geldermalsen "Abielus beduiiniga"

 Kolleegiväljakutse raamat nr 5. 


Kuna tegemist on kirjastuse Sinisukk nii-öelda valge raamatu sarjaga, millest ma kahte suhteliselt õudse sisuga "pääsemisraamatut" olin lugenud (à la Jeemenist putku saanud naine, kes pidi üle elama naiste ümberlõikamise jne), siis olid mu ootused ka selle raamatu suhtes umbes sarnased, et üks õudusjutt siit tuleb. Aga üsna pea oli selge, et absoluutselt mitte, suisa vastupidi. 


Uus-Meremaalt pärit, kuigi juurte poolest poolenisti hollandlanna Marguerite läheb sõbrannaga Jordaaniasse rändama. Kuna Petra ümber hotelle pole, aga külalislahkus on laialt levinud, kutsub kohalik noormees Mohammad tüdrukud enda koopasse ööbima. Hiljem kutsub ta tüdrukud kohalikku pulma vaatama ja siis juhtub juba see, mis juhtuma peab, Marguerite armub ja jääb Jordaaniasse. (Ma arvan, et igal teisel juhul oleks ma võib-olla endamisi öelnud, et see oli hullumeelne otsus, aga kuna ma ise läksin veel veidramatel asjaoludel mehele, siis ma ei öelnud mitte midagi.) Tavapärane läänemaailma elustiil tuleb täiesti selja taha jätta, sest Mohammad elab Petra lähedal kaljukoopas ja tal pole peaaegu mitte mingit maist vara. Aga Marguerite'ile pole see takistuseks, sest esiteks ta armastab meest ja teiseks on ta väga seiklusaldis ja valmis kohalikku elustiili igati omaks võtma. Armunud inimene on muidugi teatud aja kõigeks võimeline, aga Marguerite sobitub tõesti hoolimata mõnest algsest - täiesti loomulikust - möödapanekust üsna kergesti kohalikku koloriiti. Ta harjub koopaeluga vaat et mängleva kergusega, õpib jõudumööda araabia keelt ja kohalikke oskusi ning teeb raamatus nii must-valgel kui ridade vahel selgeks, et ta on seal punaste liivakivimägede vahel (ja sees!) lõpmata õnnelik. Ja seda mitte ainult selle pärast, et tema kõrval on armastatud ja armastav mees. Marguerite tõesti armastab Petrat ja kohalike materiaalsusest absoluutselt mitte hoolivat elustiili. Kui ta ka leiab, et mõni komme on veider, ütleb ta ise: "Mina polnud sinna maailma parandamiseks läinud," ja teeb, nagu tava nõuab.


Kogu see hõim on võib-olla küll mingites ebausutavades kinni ja suuresti "harimatud" (olen sunnitud kasutama jutumärke, kuna olen ikka öelnud, et kirjaoskus ja ülikool ei ole ainus haridus maailmas ja kui tuleks mingi suuremat sorti katastroof, siis esimesed, kes nälga surevad, on kõrgesti haritud ülikooliprofessorid, viimasteks aga jäävad need "harimata" hõimurahvad, kelle ellujäämisoskused on kadestusväärsed). Aga nad on üdini heatahtlikud, külalislahked ja sellise laheda zen-hoiakuga. Ei mingit tõmblemist. Ja oma lapsi armastavad nad väga ka ja kasvatavad neid äärmise loomulikkusega. Selle asemel, et nina kirtsutada ja kohalikke tagurlikeks pidada, hakkab Marguerite neid hõlpsasti armastama ja enda rahvaks pidama, kuigi ta küll ise ütleb, et "mul kulus palju aega mõistmaks, et Mohammadiga abielludes oli minust saanud millegi suurema osa ning et see ei piirdu kunagi ainult tema ja minuga." Selge see - tegemist on ju nomaadide hõimuga, kuidas sa seal eraldi... 


Kui sageli räägitakse, et valged naised on vaesematele rahvastele Aafrikas, Lähis-Idas või kus iganes mingit laadi pääsemismagneti staatuses, kes peaks mehed oma koju ära viima ja rikkaks tegema, siis Mohammadi ja Marguerite'i lugu on sootuks teine. Nad on oma lihtsa eluga väga rahul ja Mohammad on pretensioonitu, kuid armastav ja osavate kätega abikaasa ja isa. Kui ajalehereporterid kuninganna Elizabethi külaskäigu ajal Marguerite'ilt küsivad põhjust, miks ta sellises kohas elab, vastab Marguerite hetkegi kõhklemata Mohammadi poole vaadates: "Tema on." Uus-Meremaal külas käies leiavad mõlemad, et see pole kindlasti nende kodu, ja lähevad esimesel võimalusel tagasi oma koopasse. 


Loomulikult vaatasin ma raamatu kõrvale ära hea mitu lühemat dokumentaalfilmi Petra kohta ja leidsin isegi paar sellist, kus turistid leidsid Marguerite'i sealt poest üles, mis nad koos Mohammadiga asutasid. Samuti leidsin video, kus räägib nende inseneriharidusega poeg, kes oli pärast ülikooliaastaid Uus-Meremaal Petrasse tagasi tulnud. Ühes videos rääkisid noored kohalikud sellest, et varem elasid nad koobastes, aga nüüd majades (ka Marguerite pidi oma perega koopast välja kolima, kuna ümberasumine tehti tervele hõimule kohustuslikuks) ja vastasid küsimusele, kumba nad eelistavad, et kindlasti oli koopas parem elada. 


Ehk siis - tegemist ei ole mingisuguse verdtarretava õuduslooga ega küüsi närima paneva põnevusjutuga. See on lihtsas keeles kirjutatud jutt lihtsast, aga erakordsest armastusest mitte ainult inimese, vaid ka Jordaania looduse ja elustiili vastu. 


Pärast Mohammedi surma läks Marguerite mõneks ajaks Sydneysse elama, aga õige pea kolis ta ikkagi tagasi kohta, mis on vist ikkagi tema jaoks ainus võimalik kodu. Kui see ei ole hästi elatud elu, siis mina küll ei tea, mis on. 







Pühapäev, 3. aprill 2022

Jaan Kaplinski "Isale"

"Kõik kasvab välja mälestustest" – nii on Jaan Kaplinski ise ühe oma luuletuse esimeses reas öelnud. 


Aga mis saab, kui neid mälestusi nagu õieti polegi? Kui sa pole näiteks mitte kunagi oma isa tundnud, sest ta arreteeriti, kui sina olid alles väga väike, ja tagasi ei tulnudki? Millest siis välja kasvada? 


Aga kirjutan osalt just sellepärast, et sind ei ole, et ma ei ole saanud sinuga kunagi rääkida. Kirjutan sinule ka sellepärast, et ei oska kellelegi teisele niimoodi kirjutada kui sinule. Kirjutada sellest, mis on jäänud rääkimata, kuna mul ei ole olnud isa, kellele rääkida. Et olen nagu paljud teised, paljud isata kasvanud kahekümnenda sajandi kurja keskpaiga lapsed. Lapsed, kellel kõigil on jäänud midagi rääkimata, tundmata. Olemata. 


Kaplinski on selle raamatu vormistanud kirjana just sellele isale, keda ta pole mitte kunagi tundnud. Niipalju kui vähegi võimalik, on ta oma mälestuste jälgi ajanud, aga kahjuks ei ole ei Eestist ega isa kodumaalt Poolast midagi suurt leida. Ja ega õieti teagi, mida Kaplinski rohkem üritab, kas õppida paremini tundma isa  või iseennast. 


Muidugimõista on üsna palju juttu perekonnast. Nagu paljud lapsed tol ajal (Kaplinski sünniaasta on 1941), kasvatasid teda naised, naised ja veel kord naised, kui vanaisa välja arvata. Olud olid kitsad, privaatsust ei olnud, mehe eeskuju ka mitte. Ja kuigi Kaplinski räägib pikalt, kuidas see tema elu ja hilisemad suhted on keeruliseks teinud, siis hindab ta nende naiste hoolt ja armastust siiski väga ning kui ema sureb, siis ütleb ta, et "tema katkemine jäi minus valulema nagu katkenud pillikeele viimane heli". 


Kaplinskile teeb tuska inimese ja ühiskonna eemaldumine kõigest, mis on loomulik – suhtlemisest, loodusest, rahumeelsest elust. Ühest küljest loomeinimesena ja teisest küljest naiste maailmas üles kasvanuna on ta ilmselt tundlikum kui keskmine eestlane. Ta kurdab, et Eestit on tal raske pidada kodumaaks, kuna kodumaa peaks olema kodune maa, aga praeguses Eestis ta end koduselt ei tunne. Liiga palju on siin võõrast, ebameeldivat ja vaenulikku. Arhitektid hävitavad "linnades hubasust, mida nad nimetavad vanamoodsuseks, ja inimlikkust, mida nad nimetavad väikekodanlikkuseks, tõhusamalt kui Saksa või Ameerika-Inglise pommilennukid viimases maailmasõjas." Veel tema teksti vabalt parafraseerides on maailma rool hullude käes ja rahulolematus on kapitalismi peamine toode. Ka sel ajal, kui Kaplinski seda raamatut kirjutas, oli sõda, ja kogu selle asja peale kokku tõdeb Kaplinski kurvalt, et 'tema maailm, tema aeg, tema aegilm on läbi ja selles uues ilusas ilmas, new brave worldis ei ole temal midagi teha'. Järgnev luuletus küll sellest raamatust ei pärine, aga kas ei ütle Kaplinski nende ridadega just sama?


Mu kodu on ära igatsus

ja lõunamaa mered ja liivad,

ja kaasakutse ja appihüüd

ja tiivad ja tiivad ja tiivad... 


Aga Kaplinski arutleb ka kirjanduse ja kultuuri üle, selle üle, kuidas kirjandus ei saa olla peale sunnitud ja inimene ei peaks mitte ainult kirjutama, vaid ka lugema vabast tahtest. Eks ta läheb iseendaga ka vahel pisut pahuksisse, kui läheb raha pärast kuhugi luulefestivalile oma loomingut esitama, kuigi ta ise seda teha ei tahaks. Ole sa nii üllas loomeinimene kui tahes, päris ilma rahata ei ela. 


Õnneks on Kaplinskil rahusadam - maamajake mitte väga kaugel kodulinnast Tartust, kus ta on tõesti lõpmata rahul ja õnnelik, vaadates tarust välja ja sinna sisse voorivaid mesilasi, kellel on 'kollased õietolmupüksid jalas'. Puid lõhkudes, vett tassides või lihtsalt maaõhku hingates ei ole tal tõesti millestki puudust. 


See on väga isiklik raamat, milles Kaplinski otsib kõik nurgad oma hinges läbi ja laob kõik välja meile vaatamiseks, nii et seda lugedes on isegi natuke selline tunne, et ma ei tohiks seda teada – nii isiklik on tema lugu. See on raamat, mis paneb vaatama endasse ja tundma tänu selle eest, et minu lapsepõlves ei võtnud sõda lastelt isasid. See on raamat, mille sõnad ja mõttedki võivad ununeda, aga tunne, millega seda loed, ei unune kaua. 


See on raamat, mida loetakse südamega.





Janet Skeslien Charles "Pariisi raamatukogu"

Selle raamatu kaas oli nii tugevasti kutsuv tuluke, et hoolimata kodusest kasvavast raamatuvirnast soetasin ma selle endale täiesti mõistuse...