esmaspäev, 30. juuli 2018

David Almond "Skellig"

Mina raamatu alguses: "Noh, vaatame."
Pisut hiljem: "Ahaa, täitsa hakkab minema."
Edasi: "Oi, põnev!"
Jätkub: "Misasja? Nüüd läks küll imelikuks."
Veel väheke edasi: "Ei no nüüd on küll täisveider... Meh???"
Pisut veel: "Aa... see on mingi sümbol..."
Ja hiljem: "Aga... ikkagi on imelik... Või ei ole või?"
Järgmises peatükis: "Nüüd ma tean, mis saab."
Ja lõpus: "See oli hea. Vist. Ma arvan. Oot, ma vaatan, mis netis selle raamatu kohta on? ... Aa, näe, autor ise räägib, oot-oot... Jeerum, ta ei tea ise ka, mis ta sellega mõtles!"  :O  :D

"Skellig" on lugu 10-aastasest poisist, kelle enneaegselt sündinud beebi-õde on eluohtliku südamerikkega haiglas. Poisi pere on just kolinud uude majja, mille naabruses elab koduõppel olev terane ja loominguline tütarlaps nimega Mina, kellega Michael kohe sõbruneb. Kuurist leiab Michael ühe skvotteri, kes põeb artriiti ja kes on igapidi väga veider. Aga ta on väga hea südamega ja rikastab Michaeli ja Mina elusid äraütlemata mitmel moel. Ja pole üldsegi mingi tavaline skvotter. On täiesti eriline.

Tuleb välja, et seda lugu on korduvalt etendatud ja film on ka. Aga siiski on väga raske sellest suurt midagi arvata, kui autor ise ka ei tea, kust Skellig sai sinna, kust Michael ta leidis, kuhu ta pärast läks ja miks ta oli see, mis ta oli. Nagu ta ütleb, see lugu jooksis temast välja pliiatsisse ja sealt paberile, aga ta ei saa ise ka aru, mis värk selle Skelligiga on. Sest kuigi ta on üdini hea tegelane, on ta samas ka oma välimuse ja toidusedeli poolest suhteliselt, võiks isegi öelda, eemaletõukav.

Samas võib intervjuudest autoriga lugeda, et põhimõtteliselt toimub tegevus ta enda lapsepõlvekodus ja et tal endal oli väike õde, kes beebina kahjuks suri. Nii et ma tegelikult arvan, et David Almond kirjutas omaenda loo, aga ta kirjutas selle nii, nagu ta oleks tahtnud, et see oleks olnud. Võibolla oli tal endal vaja üht Skelligit. Või siis Minat.

Aga ega minagi saa rohkem teada kui autor ise. Ehk siis ma ei tea tegelikult mitte midagi. :D  Kindlasti annab raamat (lasteraamat muide) võimaluse arutleda väga paljudel teemadel nagu näiteks kolimisega seotud probleemid, väikeste õdede-vendadega seotud probleemid, tumedad pilved pereliikmete kohal ja kuidas raskest perioodist koos üle saada, traditsioonilise kooli ja sõpradega seotud probleemid... Või siis see, mida Mina Michaelile ütleb, kui ma seda nüüd nii vabas vormis meenutan - vahel pole vajagi või ei saagi asju või inimesi mõista, vaid tuleb lihtsalt lasta neil olla.

Arvestades Skelligi olemust (filmi pealkiri on "Skellig, the Owl Man") ei ole vist ka ime, et mulle kerkis lugedes korduvalt silme ette Felix Kark, kes paneb pea viltu ja küsib pisikese Karol Kuntseli käest: "Kas sükelep?" (Lavastus "Emili sõber" on järelvaadatav ERR keskkonnas)





pühapäev, 29. juuli 2018

Meg Rosoff "Picture me gone"

Sama autori raamatu "Nii ma nüüd elan" lugesin ma kord juba tänu üheksanda klassi eesti keele lõpueksamile läbi. Leiate selle mu juuni 2018 postitustest.

Seekord on lugu 12-aastasest tüdrukust Milast, kellel on isaga plaanitud reis USA-sse, et isa vana sõpra külastada. Vaid päev-paar enne reisi selgub aga, et mees on jäljetult kadunud ja jätnud naise, beebi ja koera. Mila ja isa otsustavad siiski sõita - sõbra külastamise asemel saab sellest nüüd sõbra otsimise retk, mille käigus tuleb päevavalgele nii mõndagi üllatavat.

Kui "Nii ma nüüd elan" on pigem noorteraamat, siis "Picture me gone" on pigem lasteraamat, kuna rõhk on pigem süžeel kui sellel, mis ridade vahel on (kuigi loomulikult on sealgi, mida leida). Mila on terane tüdruk, kelle interpersonaalne IQ on ilmselt kusagil pilvepiiril, kuna ta on võimeline inimese käitumisest ja olekust lugema mikromärke, mis talle nende kohta olulist infot annavad. Mina isiklikult leidsin, et raseduse äraarvamine enne seda, kui naine ise seda teadis, oli natuke liiga hoogne sulekaar kirjaniku poolt, aga no mine tea.

Raamatu lõppedes olin ma kuidagi ebaleval seisukohal. Lõpplahendus oli võibolla eeldatav ja loogiline, aga võibolla isegi liiga. Kuna sinnani oli tegemist eriliselt terase tütarlapse ja ka eriliste ilmastikutingimustega (lumesadu aprillikuus, millest oleks võinud ja ka midagi välja lugeda) siis oli lõpp kuidagi väga argine. Ma oleksin lootnud midagi kriminaalsemat või ekstraordinaarsemat. Aga võibolla olen ma lihtsalt liiga täiskasvanu ja sellepärast tunduski raamatu lõpp nagu kõige tavalisem ümberjutustus suhteprobleemidega perest.

Ja võibolla oli mul lihtsalt pärast Rothi ja Vila-Matast raske tulla maailma, kus "sometimes a cigar is just a cigar" (Sigmund Freud).

Tegelikult ma arvan, et see on tore raamat ja sihtgrupile kindlasti väga vahva lugemiselamus. Kirjutatud on ju kenasti.






kolmapäev, 25. juuli 2018

Enrique Vila-Matas "Dublinesk"

Down stucco sidestreets,
Where light is pewter
And afternoon mist
Brings lights on in shops
Above race-guides and rosaries,
A funeral passes.

The hearse is ahead,
But after there follows
A troop of streetwalkers
In wide flowered hats,
Leg-of-mutton sleeves,
And ankle-length dresses.

There is an air of great friendliness,
As if they were honouring
One they were fond of;
Some caper a few steps,
Skirts held skilfully
(Someone claps time),

And of great sadness also.
As they wend away
A voice is heard singing
Of Kitty, or Katy,
As if the name meant once
All love, all beauty. 

(Dublinesque, Philip Larkin)

Tegelikult on Larkini luuletus, mis raamatus üsna kesksel kohal on, ka suurepäraselt ära tõlgitud. Aga enda harimine pole kunagi kedagi lollimaks teinud. 

Nagu näha ka juuresolevalt pildilt, lugesin ma seda raamatut hooga, mis kahandas tunduvalt mu minijärjehoidjate hulka. Mõni on kohe selline. Kui keegi aforisme kogub, siis siit tuleb neid hulganisti - mõni autori enda oma, suurem jagu kellegi teise oma, sest lugu on umbselt täis tsitaate ja viiteid teiste kirjanike teostele. 

Teksti kvaliteet on muidugi kosmiline. Mõneti on see just kvaliteeditaseme poolest võrreldav Philip Rothiga, aga vahe on selles, et Rothi lugedes ei olnud mul pidevalt huulil sardoonilist irvet. "Dublinesk" räägib küll iseenesest loo, mida võiks pidada traagiliseks - alkohoolikust ja arvutiautistist endine kirjastaja, kelle äri on läinud pankrotti ja naine ähvardab ta maha jätta (ja lõpuks jätabki), kui mees uuesti jooma hakkab jne jne -, aga ometigi on kogu see lugu vürtsitatud paraja irooniakogusega. Ja sardoonilisele naeratusele lisaks kerkis aeg ajalt üllatusest ka emb-kumb kulm, kuna lõik või lausegi võttis siin-seal täiesti ootamatu pöörde. 

Mõni näide.
Kuu särab - mis tal muud üle jääb - üle eimillegi uue. (lk 262)
Celia, mu arm, sa ei kujuta ette kui aeglaselt langeb lumi universumile ja kõikidele elavatele ja surnutele ja sellele lollakale Corki noormehele. (lk 288)
"Ma tahan selle Celia vana armukesega rääkida." 
"Kas ta polegi siis surnud?"
"Sa tead väga hästi, ema, et sellised pisiasjad meid ei kõiguta." (lk 323)

Seesinane endine kirjastaja Riba mõtleb välja üldise romaaniteooria, mille järgi peaks igas korralikus romaanis olema viis põhielementi: intertekstilisus (seda on "Dublineskis" ikka korralikult), seosed kõrgema poeesiaga (vabalt), moraalse maastiku allakäigu teadvustamine (ikka saab), stiili kerge ülimus süžee suhtes (ilmselgelt) ja kellana edasitiksuv kirjutus (tiksub seal edasi-tagasi, aga tiksub ikka lõppkokkuvõttes edasi). Kirjanduse kui sellise pärast valutab ta südant ja näeb, kuidas "õudusromaanide kuldvasikas sünnitab tobeda legendi passiivsest lugejast" - mis, kui järele mõelda, polegi ju nii vale. Ja siis ongi vaja võtta James Joyce'i tüvitekst ja selle põhjal hakata pidama kirjanduse matuseid. 

Mulle tõesti väga-väga meeldis. Kui mõnda raamatut lugedes tundub, et igasugu vihjeid ja intertekstilisust on liigagi, et kirjanik nagu eputaks oma teadmistega, siis "Dublinesk" on läbinisti võluv ja omamoodi armas raamat. Ja tekitas soovi ka Joyce'i "Ulysses" korralikult läbi lugeda - ülikooliajal käis see törts ülejala. 

Kuna välja on raamatu andnud Toledo kirjastus, siis kui nad kunagi seda blogi lugema satuvad (sest tavaliselt satuvad), siis ma küsiksin neilt a) kui palju nad oma kirjastuse võlu ja valu Riba omaga samastavad (sest ka Riba andis välja väärtkirjandust ja otsis 'seda ühte' uut kirjanikku, keda tema avastada saaks) ja b) kas läbiv 'Worldi fail' on näpukas või oli ka originaalis selline kirjapilt. :P 

Ja taas tahaksin ma eraldi kiita tõlkijat, kelleks sedakorda jällegi Triin Lõbus. Ma olen seisukohal ja jään sellele alati, et kui asi puudutab ilukirjandust, siis on tõlkija ikkagi kaasautor, mitte lihtsalt vahendaja. Kui tegemist on suvalise naistekaga, mille tekst mingit erilist pingutust ei nõua, siis see on iseasi. Kuid sellise alusteksti puhul, kus iga lause on ilmselgelt olnud kui pisikene pärl, oleks lausa kuritegu kasutada keskmise või kahtlase kvaliteediga tõlkija teenuseid. "Dublineski" tõlge on särav ja värske. Lihtsalt suurepärane. 





esmaspäev, 23. juuli 2018

Philip Roth "Ameerika pastoraal"

See oli alles lugemine. Nagu trenni oleks teinud. Peaks nüüd vahepeale mingit kerget suvelugemist võtma, lugemislihased on üle pingutatud ja trauma piiril.

Alustame sellest, et see on üks ütlemata hea raamat, millest räägivad ka arvukad preemiad, näiteks Pulitzeri oma. Aga kerge see lugemine ei ole ja kui teile meeldivad eelkõige raamatud, kus on põnevust ja palju tegevust ja süžee keerdkäike, siis see pole see raamat.

Kuid kui te olete analüütiline inimene, kellele meeldib arutleda ja minna sügavuti ühe konkreetse probleemi või eluloo sisse, siis on see raamat teile.

"Ameerika pastoraal" räägib ühe juudi mehe loo, kes Ameerikas oma isa raske tööga saavutatud eduka äri üle võtab, abiellub kauni naisega - endise New Jersey missiga -, ostab maale unelmate maja ja saab kena lapse. American Dream oma täies eheduses.

Aga laps hakkab kokutama, tal tekib sellega seoses igasugu komplekse ning Vietnami sõjast kantud vägivaldne vastupanuliikumine tõmbab tüdruku endasse ning selle tagajärjed on katastroofilised. Katastroofilised küll ka teistele, kes Merry tegude tõttu kannatama peavad, kuid veelgi hullemad tema isale ja emale, kes ei suuda kuidagi mõista, kuidas nende toredast perest, kus oli olemas nii materiaalselt kõik vajalik kui ka lõputult armastust oma tütrekese vastu, võis võrsuda selline inimene, kes ei olekski nagu nende tütar.

Usutavasti on seda küsinud paljud-paljud emad ja isad. Usutavasti on see küsimus väga sageli ka vastuseta jäänud. Miks teevad meie lapsed asju, mida meie peame kujutletamatuks? Miks ei võiks nad olla väikesed versioonid meist endist - mõistlikud, kaastundlikud, armsad, lõbusad. Miks teevad nad vahel asju, mis tunduvadki olevat suunatud meie vastu? Ja kas pole see siis kõige hullem reetmine üldse?

Kui teie lugemislihased on hästi treenitud, siis kindlasti on "Ameerika pastoraal" väga sügav ja paljukihiline teos imelise sõnakasutusega. Aga rannaraamat see nüüd päris kindlasti pole.





neljapäev, 19. juuli 2018

Leelo Tungal "Samet ja saepuru ehk Seltsimees laps ja kirjatähed"; "Naisekäe puudutus ehk Seltsimees laps ja isa"

Mul on nüüd ka kodus see triloogiapakk olemas. Esimese osa olin juba läbi lugenud, nii et ilmselt võis Goodreadsis jääda mulje, et ma olen mingi ekstraturbolugeja.

Palju räägitud raamat, palju vaadatud film. Sisusse väga süüvida pole mõtetki.

Lugesin ja mõtlesin, kui palju sõltub inimese üldiselt meelsusest ja suhtumisest. On näiteks üks meie Eesti kirjanik, kes võibolla peab end nn valupunktide välja toojaks, võibolla tunneb ta, et see on tema missioon, aga mina ei ole veel palju asju näinud, millest ta positiivselt räägiks. Isegi oma kodukohast kirjutab ta nii, et paneb kulmu tõstma. Kõiges on võimalik halba näha.

Aga Leelo Tungal suudab rääkida ilmselt kõige pimedamast perioodist lähiajaloos, mille ta ise läbi elas, peale kõige veel ilma emata - aga raamat on ikkagi helge ja päikeseline. Selgelt jookseb raamatus kaks erinevat maailma - täiskasvanute maailm, kus räägitakse hetkeseisudest omamoodi, nii nagu meie harjunud oleme sellest ajast kuulma, ja nelja-aastase Leelo maailm, milles kõik täiskasvanute poolt kirutud lood, laulud ja inimesed kukuvad kui pusletükid hoopis teises asetuses lauale ja valmis saab üks hoopis teine pilt (vt katkend postituse lõpus). Ma ei ole päriselt kindel, kui palju minu lapsepõlves (mis ei olnud ka enam nii sünge kui viiekümnendad seda ilmselt olid) vanemad neid asju omavahel rääkisid ja mis tonaalsuses, aga minu lapsepõlv oli samuti täis optimismi ja selgust ja helgust. Kõiges on võimalik ka head näha.

Leelol oli muidugi ka perega vedanud. Kuigi laps tahaks muidugi alati rohkem oma isaga koos olla, siis õhkub ikkagi seda, et tähelepanu sai ta piisavalt ja armastust jagus alati. Omal kohal olid ka tädid, kes võisid küll askeldada ja vahetevahel pahandada, aga kõige selle sähmimise taga oli ikkagi taas kord sügav hoolimine nii oma vennast kui ka väikesest lapsest. Isegi lapse koerused, mis vahel oleks pannud ka kõige kannatlikuma inimese närvid proovile (näiteks kui laps su süles tahab nii hirmsasti tsirkusest ära minna, et parema mõtte puudumisel pissib sulle sülle - mitte niivõrd karjuvast vajadusest kuivõrd puhtast tahtejõust), andestatakse talle väga kiiresti.

Mida iganes autor ka ise kõige rohkem silmas ei pidanud, siis minu jaoks jäi kõige valjemini kõlama mõte, et ühiskonnakord võib olla mis tahes, pere on ikkagi see, mis teeb sinu elu õnnelikuks või õnnetuks, mis õpetab sind vaatama elule vinguvas kõneviisis või läbi päikese kaleidoskoobi.

Ema tuleb ka lõpuks siiski koju.

Enkavedee silmad ja kõrvad olid mul meeles ka siis, kui tata koolimajja Stalini leinamise aktusele kiirustas. Ta ütles, et raadiot pole mõtet lahti teha, see rikub ainult tuju - parem lugegu ma raamatut või aidaku tädi Bettit. Klõpsatasin siiski korraks raadio mängima, kuid sealt ei tulnud tõesti midagi huvitavat, räägiti ainult sellest, kuidas kell kaksteist peatub suure juhi austuseks elu ja töö tervel Nõukogudemaal: nii inimesed, tehased, vabrikud, aurikud kui ka vedurid - kõik seisavad kolmeks minutiks ning vilistavad. Vilistada ma oskasin, aga kella tundsin halvasti - mis siis saab, kui enkavedee kõrvad ja silmad kuulevad ja näevad, et mu vile kestab vähem kui kolm minutit? Äkki on jälle Varik platsis ja viib mu vangi? (- - - ) Igaks juhuks hoidsin siiski suures toas kellal silma peal ja kui mõlemad seierid jõudsid kaheteistkümne peale, siis vilistasin nii kõvasti, kui jaksasin. Sirka ja Plõks tulid tuppa ja vahtisid mind imestunult. Kui enkavedeel vähegi kõrvakuulmist oli, siis pidid nemadki seda vilet kuulma.  (lk 472)




teisipäev, 17. juuli 2018

Dan Brown "Päritolu"

Langdon nr 5. Bestseller. Rahva Raamatu sellekuine hitiklubi raamat.

Muidugi peab kiitma Dan Browni imelist töövõimet, detailide märkamise ja seostamise oskust ning leidlikkust kirjutada kokku tõeliselt põnev süžee. Ega ma muidu ei oleks seda nii kiiresti alla neelanud. Robert Langdon seikleb seekord Hispaanias ja lugu läheb käima sellest, kui Roberti sõber Edmond Kirsch tahab maailmale teatavaks teha oma viimast pommuudise väärtusega teaduslikku avastust ja on teatud jõud, kellele avastuse ilmsiks tulemine mitte kuidagi sobida ei taha.

Ma tahan öelda, et ärge saage minust valesti aru, lugu on tõesti väga hästi kirjutatud ja põnevust jagub otsast otsani.

Aga.

Robert Langdon ja imeilus, tark ja osav naisterahvas lahendamas probleemi, millega võimud hakkama ei saa. Või siis on võimud pahad või siis lihtsalt keegi ei saa aru, kas võimud on pahad või head. Robert ja kaunis naine on ainsad, kes saavad maailma päästa. Ühe ööpäeva jooksul juhtub nii palju sündmusi, et CNN täidaks sellega paar kuud vabalt ära. Katoliku kirik kõige selle keskel kõigi oma sümboolikaga tükkis.

Huvitav, kus ma seda varem kuulnud olen?

Tõesti, lugu on Brownil iga kord erinev, aga ülesehitus kuidagi hämmastavalt same old, same old. Peale selle hakkas mul lugedes kummitama mõte Andrew Lloyd Webberist, kes pidada kirjutama oma muusikat lausa mingite matemaatiliste valemite järgi - olla teada, millised algoritmid ja valemid muusikas kuulaja kõrvadele kõige enam sobivad, nii et ta kirjutabki vaid sellist muusikat, mis peab meeldima. Nii tundub ka Dan Browni puhul olevat - ta kirjutab põnevalt ja ta teeb seda meelega, sest ta teab, et inimestele meeldib. Noh, et "Da Vinci kood" tuli hästi välja, ma jätan selle meelde ja teen veel.

Ma ei tea, kas ma oskan seda nüüd niimoodi välja öelda, et sellest liiga negatiivset järelmaitset ei jääks - kirjutada ta muidugi oskab ja kahetsema kindlasti ei pea, aga tõesti tundub, et see raamat on konstrueeritud, mitte orgaaniliselt kirjanikust välja voolanud.

Ei, ma tõesti ei taha, et see negatiivselt kõlaks. Tähelepanek lihtsalt.

Ja igaks juhuks ütlen seda ka, et Edmond Kirsch on siiski kirjanduslik tegelane ja tema teaduslik pommavastus on ka kirjanduslik toode, mitte päristeadus. Ärgem siis päriselu ja kirjanduslikku fiktsiooni sassi ajagem. Kes sa ka ei ole, mida sa ka ei usu, see raamat seda küll sinu elus muutma ei pea.





esmaspäev, 16. juuli 2018

Chimamanda Ngozi Adichie "Half of a Yellow Sun" ("Pool kollast päikest")

Ma pean muidugi täheldama, et nii pikka vahet ei ole mu blogipostitustel vist olnudki. Eks oli tegureid - olime perega pea nädala Lõuna-Eestis ja seal ei olnud lugemiseks üldse mahti. Ja ka raamat oli jube paks, nii et siin laste ja tõlketöö ja kõige muu vahel end jagades läks ikka aega.

Ausalt öeldes tahtsin ma seda eesti keeles lugeda, aga olin tugev ja ei ostnud. Läksin hoopis raamatukokku ja seal eestikeelset polnudki hetkel saada, oli hoopis ingliskeelne. Mis mul selle vastugi võiks olla. Aga kuna mulle käib viimasel ajal - võibolla pisut kallutatult - närvidele see, et tõlkijatest keegi kusagil eriti rääkida ei taha, kui mingitest väljamaa raamatutest juttu on, siis mina näed ütlen, et eesti keelde pani "Pool kollast päikest" ümber Triinu Pakk. Kahjuks ainult ma ei oska teda rohkem siinkohal kiita, asjaolude tõttu. Asjaolu on ilmselt raamatu populaarsus.

Mul on väga hea meel, et Chimamanda Adichie ja ka Chinua Achebe Eestis nii laia kõlapinda on leidnud. Eriti just selliste raamatutega, mis ei räägi mingist tohutu kuulsast sündmusest või sellisest eeldatavast kultuurist, mida kõigile kogu aeg Aafrikast rääkides kandikul ette pakutakse. Neist raamatuist mitte kumbki ei ole klišeeline.

Adichie on ette võtnud teema, mis on ilmselt Nigeeria üks suuremaid ajaloolisi valupunkte - Biafra. Ausalt öeldes ma ei teagi paraku, kuidas uuema aja nigeerlased ja eriti igbod sellele episoodile oma ajaloos vaatavad. Ilmselt uurin ma selle ka välja, kuna mul on tänu viiele Aafrika-aastale jätkuvalt kõvasti igbodest sõpru ja tuttavaid ja huvitav oleks teada, kas sellele tänapäeval kohalikes koolides näiteks üldse mingit tähelepanu pööratakse, sest jutt käib paariaastasest periooodist ja ma pole kindel, kui palju nad seda üldse mäletada tahavad.

Igbod ei ole Nigeeria suurim suguharu, küll aga on nad need, kes kõige rohkem silma hakkavad. Nad on häälekad ja tegelevad enamasti äriga, mis juba iseenesest nad üsna kenasti pildile paneb. Ka Dakaris oli hulganisti igbodest ärimehi ja ma võin omast kogemusest öelda, et see pole mingi vaikne bisnis. Kuna nad said järjest enam mõjuvõimu, hakkasid nad kuuekümnendate keskel hausadele, jorubadele ja kellele iganes veel närvidele käima ja nad hakkasid igbosid kõrvale puksima. See omakorda ei meeldinud igbodele, kes teatasid, et nemad löövad nüüd suurest Nigeeriast lahku ja teevad oma riigi, Biafra Vabariigi.

Ma pean tunnistama, et maailma Transnistriad on minu jaoks äärmiselt intrigeerivad. Osadel läheb paremini ja osadel halvemini. Biafrat küll mõned riigid isegi tunnustasid, aga mingit vabariiki nad üles ehitada ei saanud - riik algas ja lõppes sama kodusõjaga. Transnistria muudkui eksisteerib aastast 1990, aga mitte ükski iseseisev riik teda tunnustanud ei ole. Kuidas nendel see õnnestub, ei suuda minu aju päriselt mõista. Aga Kosovo jõudis ka päriselt iseseisvuseni.

Adichie kirjutab Biafra lahti inimese seisukohast - mida mõtlesid ja tundsid inimesed perioodil, mis asjad nii kaugele viisid, et midagi inimeste kollektiivses ajus plahvatas ja nad otsustasid võtta ette nii radikaalse muutuse. Kuidas hakkas tööle mõlemapoolne propagandamasin, nii et isegi kui objektiivselt võttes oli ammu juba selge, et see saab vaid ühtmoodi lõppeda, oli isegi nälgivatel biafralastel ikka veel vankumatu usk võitu. Ja nälg. Uskumatu, kõikehõlmav, tappev ja sandistav. Teated surmast, valeteated surmast. Must turg. Vaesus. Põgenikelaagrid. Südantlõhestav optimism. Ja lõppkokkuvõttes palju vastamata küsimusi, palju jäädavalt kadunud inimesi, lõpetamata otsi.

Kõige rohkem kummitama jääb Inglismaalt pärit ajakirjaniku raamatus kirjutatava romaani pealkiri: "The World Was Silent When We Died".

Nii et kui sul ühel hetkel on kõrini roosadest ajaviiteromaanidest või ükskõik mis sorti põnevikest ning oled valmis selleks, et päriselus juhtub palju suuremaid koledusi kui Stephen Kingi või Lars Kepleri raamatutes, siis "Pool kollast päikest" tasub kindlasti-kindlasti süvenemist, võtku see isegi sama kaua aega kui minul.



pühapäev, 1. juuli 2018

John Green "Turtles all the way down"

Jälle noortekas. Just hiljuti tuli välja ka eesti keeles, tõlkijaks Pilleke Laarmann, aga mina lugesin originaalis.

Kui tähesüü-raamat oli Alaska-raamatust võrdlemisi korralikult üle, siis kilpkonnad olid enamvähem Alaskaga samal pulgal. Green on endale võtnud eesmärgiks kirjutada teismelistele teismelistest, kes on miskitpidi "ebatavalised" ja kellel on probleeme kas tervisega või ümbritseva tajumisega. Kilpkonnaraamatu peategelasel Azal on kinnismõtted, mis on seotud mikrobioloogilise saastega - sest teda võib seestpoolt saastada ja hävitavad bakterid organismi levitada ükskõik mis. Või kes.

Mitu korda päevas plaastri vahetamine ja sõrmehaava puhastamine oleks veel üle elatav. Aga mida teha siis, kui sa armud ja suudeldes meenub sulle äkki, mitu miljardit mikroobi sind järsku suus vallutab?

Kogu Aza mõttemaailm on tohutult paranoiline. Valus lugedagi. Raske on mõista, kuidas saab üks täie mõistuse juures olev inimene, teismeline või mitte, üldse nii irratsionaalselt mõelda. Aga siis adud, et selliseid inimesi on päriselt ja kogu see paranoiline irratsionaalsus ongi nende jaoks päris reaalsus, nende igapäevaelu. Mina panen raamatukaane kinni, pühin tolmu õlalt ja elan edasi. Kuhu nendel minna on?

Azal on probleeme ka enesemääramisega. Ta juurdleb palju selle üle, mis on see "mina", kes ta olema peaks. Kui ära võtta kontekst ja olud, kes on siis see mina, kes järele jääb? Kas seda üldse on? Või oleme me ainult olude summa? (lk 165)

Anybody can look at you. It's quite rare to find someone who sees the same world you see. (lk 9)

Well, everyone is crazy these days, Dr. Singh. Adolescent sanity is so twentieth century. (lk 87)


Annaks taevas igale Azale oma Daisy, kes ei pruugi küll päris täpselt mõista, aga ometi saab aru nii palju kui vaja ja jääb sinu parimaks sõbraks läbi paksu, vedela ja autoavarii.

Aza sisemaailmale lisaks on raamatus ka oma peaaegu kriminaalne lõim. Aza kunagise tuttava noormehe Davise pururikas isa kaob majanduspettuse ilmsiks tulles. Kui peaks selguma, et isa on surnud, siis läheb kogu varandus mitte kahele orvuks jäänud teismelisele pojale, vaid tuataarale. Mhmh. Täpselt. Nii et kas isa on kadunud või surnud? Kuhu jääb varandus?

Ma tahaksin päriselt teada, mida mõtleb sellest raamatust üks päris elus teismeline. Kas ta loeb selle raamatu lõpuni, hoolimata sellest, et Aza mõttemaailm võib lugeja täiesti hulluks ajada? Ja kas see õpetab teda olema tolerantsem kinnismõtetega inimeste suhtes või üldse ükskõik kelle suhtes, kelle mõtteid või tegusid sa tegelikult mõista ei suuda? Kui see nii on, siis on raamat oma eesmärgi täitnud.




Ruth Ware "Proua Westaway surm"

Kui oled just saanud täiskasvanuks ja elanud kogu elu üksikvanemast emaga, kui kaotad ema autoavariis ja oled sunnitud elama vaesuses, isegi...