neljapäev, 29. juuni 2023

Betty Rowlands "Mõrv Viirpuu villas", "Mõrv mõisahotellis"

Tadam-tadamm – ja ongi käes kauaoodatud suvepuhkus ja koos sellega ajulõdvestav suvelugemine! Ma olen juba pikalt seda Rowlandsi sarja piidelnud, puhtalt esteetilistel kaalutlustel (kaaned väga meeldivad) ja need tundusid kuidagi sellised mõnusalt britilikud cosy crime stiilis lookesed. Ja nii oligi. 


Tegemist Melissa Craigi mõrvalugude sarja esimese ja neljanda raamatuga, kuigi mulle tundub, et selle sarja peab vist valimatult läbi lugema. See oli lihtsalt nii mõnus, kui mõrvalugude kohta niimoodi üldse öelda saab. Mel kolib Londonist väiksesse külla, kus ta jagab paarismaja toreda kunstnikust naabri Irisega. Neist saavad sõbrannad. Aga minu meelest ei ole vist tänu briti krimikirjanikele Inglismaale jäänud just palju külakesi, ei päriselt olemasolevaid ega väljamõeldisi nagu Midsomer või sellesinase sarja tegevuspaik Benbury, kus kedagi mingil hetkel maha poleks löödud. Kindlasti peab olema lahendusse segatud nutikas tsiviilisik, seekord siis krimikirjanik Mel Craig. 


Rowlandsi auks peab ütlema, et kogu tema külaõhustik on suhteliselt meisterliku pintsliga loodud. Kõik need külaelanikud oma erinevate ja kohati veidrate tüpaažidega (nagu neid ju ka igas Eesti külas ette tuleb), Inglismaa maastik kõigi oma jalgteede, karjamaade ja -väravatega, daamid koerakestega, vanad mõisahotellid, siniverelised ja lihtsalt tõusikud – kõike jagub. Ja Mel on ka õnneks suhteliselt normaalne inimene, kes ei torma lihtsalt pea ees ise asju selgeks tegema, vaid pigem põtkib vastu ja kriitilisel hetkel pöördub ikkagi politsei poole. Isegi politseiuurija on normaalne mees, kes Meli kuulab, aga politsei saladustesse alati ei pühenda. Nagu see päriselus ju olekski. Ehk siis nii Mel, Iris kui uurija Kenneth on meeldivad inimesed ja ma pean tunnistama, et teeks isegi nende seltsis väikese klaasikese leedrišampanjat, kui võimalus avaneks. 


Pärast "Ogalindude" reekviemi oli mulle ühte väikest sonatiinikest väga vaja, eriti puhkuse alguse tähistamiseks. Doggerlandi-sarjale on nüüd ka teine lisandunud, mida ma tahan väga "ära lugeda". Piret Lemetti täitsa kobe tõlge väärib ka äramärkimist. Libiseb hästi. 😄





Colleen McCullough "Ogalinnud"

Ja ongi käes selleaastase kolleegiväljakutse viimase raamatu tutvustamise aeg. Tundub, et sellest hakkab saama kena traditsioon, sest ka sel aastal olen ma oma kolleegide valikuga kas rahul või väga rahul. 


"Ogalinnud" on tõeline perekonnasaaga. Pea 600 leheküljel rullub lahti kolme põlvkonna Clearyde elu, alguses puruvaesena Uus-Meremaal elades, aga peatselt kolib pere Austraaliasse. Nagu perekonnasaagale kohane, on see pigem vaatlev ja kirjeldav kui tegevusele keskenduv lugu. Igasuguseid pöördeid tuleb Clearyde elus ette loomulikult, aga nagu päriselus ikka, ei toimu need väga tihedalt üksteise järel. See annab autorile võimaluse iga perioodi vältel tegelasi süvitsi uurida ja kirjeldada, kuidas toimunud sündmused neid mõjutavad ning mida nad päriselt läbi elavad. 


Clearysid on palju, aga McCullough keskendub kronoloogilises järjekorras kõigepealt väikesele peretütrele Meggiele. Seejärel võetakse järgmiste perioodide käigus ette noor preester Ralph, pereisa Paddy, Meggie abikaasa Luke, pereema Fee, Meggie poeg Dane ja tütar Justine. Ükskõik kellele parasjagu ei keskenduta või millisest perioodist jutt ka ei käi, siis sisu poolest on see üks masendav raamat. Kuigi Clearyd päris ropust vaesusest pääsevad, on kõik muu, mis nende elus määravaks saab, siiski pigem negatiivse alatooniga. Kui vahel ka tundub, et asjad hakkavad minema õiges suunas, loobib elu kindlasti kusagilt tegelastele taas kaikaid kodaratesse. Sõna, mis eelkõige raamatust kummitama jääb, on "alistumine". Tegelikult on Fee juba raamatu alguses kõigega leppinud, aga riburadapidi juhtub see ka kõigi teistega. Valikuvabadust praktiliselt ei ole, leppida tuleb sellega, mis elu sulle ette toob. Tuleb kas alistuda või lihtsalt kõigele käega lüüa, aga seda viimast Clearyd ei tee. The show must go on. 


See pole esimene raamat, mida ma loen, kus kodu või maja tõuseb sümboli staatusesse. Nagu Daphne DuMaurieri "Rebeccas" saab Manderleyst lausa tegelane omaette, nii juhtub ka Drogheda mõisaga "Ogalindudes". See oleks nagu Clearyde pilet paremasse maailma, aga ometi ta ennast päris kätte ei annagi, on see siis preester Ralphi otsuste või Austraalia looduse üliraskete tingimuste tõttu. Ei ole seal ka sellist üldist südamerahu, mida õnneks nimetada. Aga muidugi teisalt oleks Clearyd ilma Droghedata lihtsalt puruvaesed edasi olnud ja lõppude lõpuks võisid nad seda oma koduks pidada. Samas kummitab kogu aeg kuskil kuklas mõte, et järeltulijaid polnud neil vist kuskilt peale Justine'i oodata, aga tema oli juba Londonis näitleja. Nii et teine paralleel tekib ka Vargamäega – teed ja rabad, aga jätta kellelegi pole... 


Kindlasti on "Ogalinnud" hea raamat. Kindlasti ei ole see igav raamat. Kindlasti tasub "Ogalinde" lugeda, aga kiirustada ei maksa. Selle raamatu suurim väärtus ongi peategelaste hinge süüvimine. McCullough oskab kirjutada nii, et isegi kui sa nendega alati nõus ei ole, siis suudad sa neid vähemasti mõista. 






reede, 9. juuni 2023

Gert Kiiler "Eranuhke ei armasta keegi"

Eelviimane kolleegiväljakutse raamat. Ühtlasi märkasin, et ka minu Goodreadsi aasta eesmärk on juba eelmise raamatuga täis saanud.


Kiileri raamatu pakkusid mulle välja kaks eesti filli korraga. Nad reklaamisid seda kui toredat kerget lugemist, mida see tõesti ka oli. Samuti on kogu loo lähtepunkt originaalne – tegevus toimub 1961. aasta Viljandis, mis on saanud Eestis sisekuurordi staatuse. On olnud küll sõda, aga Nõukogude Liitu pole kunagi juhtunud ja kodanlikus Eestis arveldatakse kroonides. Tagakaanel öeldu peab täielikult paika: "Autor viib lugeja suure naudinguga seiklema sellisesse Eestisse, kus lokkab kapitalism, kõlab džäss ja voolab šampanja, ent inimesed jäävad ikka inimesteks kõigi oma saladuste, pahede ja ihadega." Pealegi on Tallinnas "lennujaamad". Mitmuses. 


Lugejad, kes põgusaltki teavad, kes on Perry Mason ja Della Street, siis Paul ja Eva on kohe kindlasti nende Eesti versioon. Rõõm on öelda, et see versioon ei ole kuskilt otsast maavillane, pigem kangastuvad pidevalt silme ees kõik filmid, mille tegevus toimub kuuekümnendate kergelt pahelises kiirete autode, stiilsete meeste ja naiste maailmas, kus raha paneb rattad käima ja kõike tehakse galantse sarmiga. Kiiler suudab kirjutada ühtaegu muretult ja kergelt (Archie Goodwini stiilis), aga ei komista ega väsi kusagil, pealegi keerutab Kiiler vähem kui Stout, nii et see kurnab aju palju vähem. Mõned toredamad näited ka. 


- Järsku oli igasugune rännutuhin ja seiklushimu minust kadunud nagu paha hais kohkunud skungi kerest.

- Bossi kerge ja sundimatu käeliigutus viis tal selle mõtte peast nagu tuuleiil daamilt kübara.

- See lihasmass, mis noorena asus rindkere piirkonnas, oli nüüd gravitatsioonile järele andnud ning langenud naba piirkonda.

- Ta takseeris mind üle laua pilguga, mis mulle sugugi ei meeldinud. Aga ma olengi tundlik inimene. 

- Marie hääl oli jahe ja emotsioonitu, sellega oleks võinud porgandit riivida.


"Eranuhke ei armasta keegi" on nagu sõõm värsket õhku, kihisev ja dändilikult elegantse joonega. See on kerge pahelisusega looritatud ning sellest immitseb rikkuse hõngu. Tegevus on huvitav, põnevus peab lõpuni ja see, et juba algusest on õhus, et pahad saavad karistada ja õiglus võidutseb, ei häiri mitte üks põrm. Väga vahva raamat!






teisipäev, 6. juuni 2023

Hiro Arikawa "Kassid, kes valvavad meie üle"

Ja taas kolleegiväljakutse raamat. Siit tuleb üsna järjest paar tükki veel ja siis ma olengi peaaegu et ühel pool sellega. 


Ma ei ole väga suur Jaapani kultuuri asjatundja, aga selle soovitusraamatuga hakkas mulle küll tunduma, et jaapanlastel on kassidega mingi keiss. Väikese uurimistöö tulemusel selgub, et nii ongi. Kassid saabusid Jaapanisse kuuenda sajandi keskel ja sellest ajast peale on nad nii kirjanduses, kunstis kui folklooris kõvasti kanda kinnitanud. Nad pole küll ehk nii pühad loomad nagu lehmad Indias, aga neile omistatakse siiski igasuguseid võimeid. Näiteks arvatakse, et nad on kaitseolendid, hea õnne toojad, suudavad ennustada, kannavad edasi suuri tarkusi ja noh, peale kõige muu on nad lihtsalt nunnud. Mõelge ainult jaapanlaste kawaii (nunnudus) kultusele, alustades näiteks juba Hello Kittyga. 


Selles raamatus, mis ma kunagi varem lugesin, päästab kass raamatuid. Või no tegelikult ikkagi inimene, aga kass on teenäitaja rollis. Arikawa kassiraamatus, nagu juba pealkirigi ütleb, valvavad kassid inimeste üle, et neil ikka kõik hästi läheks. Ega nendel nüüd muid maagilisi võimeid ei ole kui see, et nad mõtlevad nagu inimesed, ja omavahel räägivad ka. Muidu on nad täitsa tavalised loomad oma haiguste ja muredega, osad on tänavakassid, osad antakse olude sunnil teise peresse (kuigi nad tahaks näiteks perepoega edasi kaitsta), või nad siis lihtsalt surevad ära. Ometi on nendel endil mingi üllas tunne, et nad kohe peavad oma peremehi silmas pidama ja et mingil seletamatul moel – sest need kassid ei TEE ju tegelikult mitte midagi muud kui oma kassiasju – mõjutab nende kohalolek peremehe heakäekäiku.

 

Ma ei ole "Rändava kassi kroonikaid" lugenud, aga mõnedele siinsetest novellilaadsetest lugudest on lisatud väljend "harulugu" just nimelt kroonikaraamatule. Võin küll ainult arvata, aga ilmselt on seal samad kassid ja/või inimesed tegelasteks. 


Nagu ka eelmine kassiraamat, on ka see rõhutatult lihtsakoeline, kuigi et see raamatupäästjakassiga raamat oli peaaegu et lausa infantiilselt kirja pandud. Hiro Arikawa on siiski natuke rohkem inimlikke igapäevamuresid ja -tegevusi sisse põiminud. Ainult nende kahe raamatu põhjal võiks ju otsustada, et Jaapani kirjandus on hoopis omaette väärtusmaailma ja kirjutamisstiiliga, väga rõhutatult minimalistlik ja äärmiselt omapärane. Võib-olla on ka Natsukawa ja Arikawa raamatutes sügavust ja kindlasti annavad need midagi teada jaapanlaste loomusest, kellele selliseid eriskummalisi raamatuid kirjutatakse. Siiski eelistan mina paraku ikkagi Murakamit ja nobelist Ishigurot, kes vähemalt minuga tunduvalt paremini haagivad. Aga võib-olla olen ma lihtsalt liiga konformne.








pühapäev, 4. juuni 2023

Pille-Riin Purje "Aitab naljast! Legend Dan Põldroosist"

Järjekordne kolleegiväljakutse teos. Ja nagu Ulfsaki-raamatut, soovitati mulle ka seda sõnadega "see ei ole tavaline elulooraamat". Taas tõsi. 


Selles elulooraamatus põhimõtteliselt puuduvad siduvad vahetekstid. On mälestused ja Pille-Riin Purje enda märkmed ajast, kui ta Põldroosi rolle vaatamas käis. Aga mälestusi on palju, perekonnalt ja koolikaaslastelt ja kolleegidelt, nii et jah, pilt tekib temast päris selge. Purje intuitsioon just selline formaat valida õigustab ennast täielikult. 


Pole kahtlustki, et Dan Põldroos oli ilmselt üks loomulikult andekamaid näitlejaid, kes eales Eesti lavadel käinud. Paljud lavaka-aegsed kursakaaslased ja hilisemad kolleegid ütlevad oma meenutustes kui ühest suust, et ega ta kodus väga oma rollidega tööd ei teinud, tema tuli lihtsalt lavale ja tegi. Ja kohe oli õige. Samuti oli ta ülihea improviseerija, kes tekstiraamatus olnud ühest lausest võlus lõpuks välja kaks lehekülge teksti, nii et laval ei teadnud partnerid kunagi, mis sealt tulema hakkab, ja kuna Põldroosi huumor lihtsalt voolas temast välja, oli ka partneritel aeg-ajalt raske end laval talitseda. Suurepärane vedamine see andekus muidugi, aga võib-olla oli see ka varjatud needus, sest ainult talendiga ei vea ühelgi alal välja, sest mingil hetkel läheb raskeks ja kui tööharjumust ei ole, siis kuidas oma õpitud abitusega toime ülepea tullagi? 


Teine häda, mis teda juba koolipõlvest saatis, oli liigne alkoholilembus. See käis temaga kaasas terve elu, vahepeal olid küll ampulliga mingid vahed sees (terve aasta, kui ta isaks saada planeeris – ja sai ka). Lõppkokkuvõttes maksis see vist temale kas otsesemalt või kaudsemalt ka teatrikoha. Ära läks ta küll ise, et talle see kammitsetus jne ei sobi, aga tegelikult ei jäänud talle enam ka tekstid pähe (ega ta üritanudki neid meelde jätta) ja ajas laval asju sassi, kuna kainet päeva oli tal harva. Järgnes teleperiood, "Wremja" ja muud jantimised, mille kohta on ka teatriinimeste seas väga vastakaid arvamusi. Kes näeb Põldroosi ja Uuspõllu karakterites peent huumorit, kes puhast haltuurat. (Muide, "rullnokad" on Dan Põldroosi poolt välja mõeldud sõna.) Päris mitmed ütlevad, et Põldroosi äraminekust teatri lavalaudadelt on tõeliselt kahju, sest tegelikult oli temas sees tundlik ja hea karakternäitleja. Aga isegi kui Põldroos proovis veel mõnda rolli erinevates teatrites, olid tema probleemid ikkagi samad: ikka kogu aeg vines ja asju sassi ajamas, ikka ei saa rolli pähe, ikka arvab, et talle on kõik lubatud. 


Inimesena meenutatakse teda nagu ühest suust äärmiselt suure ja lahke hingega mehena, kelle lugemus oli tohutu ja kes austas Vene filmikunsti ja Võssotskit. Ta oli hea abikaasa ja nii vähe kui ta oma tütrega koos olla jõudis, armastav isa, kes oli oma tütre üle väga uhke. Ta oli suurepärane kokk, kes sai hakkama mitte ainult praekartulitega, vaid keerukate retseptidega kokaraamatutest. Ilmselt oli ta oma  sarmi pärinud isalt, kes küll kunagi nendega koos ei elanud ja vahetas naisi nagu taskurätte (Dan Põldroosil on poolõde, Ave Alavainu tütar), aga kes Daniga siiski palju tegeles ja koos aega viitis. 


Aga loomulikult lasub algusest peale raamatul see paine, et Dan Põldroosi meie hulgas enam ei ole. Nagu ta ise varmalt kuulutanud oli, et ta sureb noorelt ja ta nii tahabki, nõnda ka läks. Surma kui sellist raamatus palju ei lahata, lihtsalt möödaminnes keegi oma mälestustes mainib, et une pealt, aga eks ta organism oli kindlasti juba väsinud ka. Nii mõnigi ütleb, et Dan põletas oma eluküünalt küll kahest otsast, lisaks veel alkoholi laastav mõju, ja voilà – läinud ta 37-aastaselt oligi. 


Ega mina ise ausalt teda näitlejana eriti ei mäleta, sest “Wremja” sihtgrupp ma kohe kindlasti ei olnud ja Põldroosi elu viimastel aastatel olin ma üldse ära Aafrikas, nii et ma teda ikka teadsin, küll aga jõudis minuni teadmine tema surmast alles kunagi päris palju hiljem. Ega ma Eesti kultuurielu liiga palju tollal ei jälginud. Aga selge on see, et Põldroos on näitleja, kelle kohta kõigil on palju öelda ja kelles oli väga palju erinevaid kihte.





laupäev, 3. juuni 2023

Anne Glenconner "Seltsidaam. Minu erakordne elu trooni varjus"

Kolleegiväljakutse raamat.


Ma nägin intervjuud Anne Glenconneriga juba üsna ammu. Üks asi oli selge – igav see raamat olla ei saa. Tundus, et nii Anne kui tema kadunud abikaasa Colin on mõlemad väga pehmelt väljendudes värvikad kujud, aga kumbki täiesti omamoodi. Ja nagu ta ise seal Graham Nortoni diivani peal ütles: "People thought that it was going to be some sort of lavender-scented memoir, and I said 'I'm afraid it's NOT going to be.'" 


Nii ka oli. Tõsi, aristokraadid on vist aegade algusest olnud kõige ekstsentrilisemad kujud, sest nendel oli piisavalt raha, võimu ja vaba aega, et natuke napakaks minna. Kui ikka hommikust õhtuni füüsilist tööd rügada, et üldse perele midagi lauale anda oleks, siis ei tuleks sellised asjad ilmselt enamasti kõne allagi. Aga Anne'il oli kogu jõukusest ja kõrgekaalulistest sidemetest väga keeruline elu, kui puhtalt inimlikku aspekti arvestada. Esiteks läks ta mehele Colinile, kes oli vaimselt täiesti tasakaalutu. Ilmselt oleks ta tänapäeval juba ammu bipolaarsusega ära diagnoositud, aga tol ajal ei teatud vaimsest tervisest ja igasugu sedasorti häiretest suurt midagi. Ja kindlasti ei osatud nendega midagi peale hakata, nii et kui täiskasvanud abielumees ja isa Colin ennast kuskil tänaval pikali viskas ja looteasendisse tõmbus, siis nii lihtsalt oli. 


Loomulikult ei olnud Inglismaa aristokraadid sel ajal ka suuremad asjad lapsevanemad. Pigem hoiti distantsi ja lasti hoidjatel nendega tegeleda. Nii ehk juhtuski, et nende samuti vaimse tervisega kimpus olev vanim poeg Charlie sattus uimastite küüsi ja noorem hakkas pärast geina kapist välja tulemist hoiatustele vaatamata elu igast otsast põletama – ja lõpuks surigi aidsi. Charlie sai küll oma sõltuvusest vabaks ja elu joonde, aga tervis oli juba nii rikutud, et noorelt suri temagi. Ning kõigele lisaks sattus kolmas poeg Christopher sellisesse avariisse, et oli pikalt koomas ja pidi pärast kuude kaupa taastuma. Ainsateks rõõmurullideks olid palindroomsete nimedega kaksikud May ja Amy. 


Juba Netflixi "Krooni" sarjast (mille kohta Anne ütleb, et see on puhas jama ja kuninglikku perekonda on seal portreteeritud täiesti valesti) teadsin ma kuninganna Elizabethi õest Margaretist ja tema elust nii mõndagi, samuti seda, et ta veetis palju aega Mustique'i saarel. Alles raamatust sain teada, et saar oli kõige täiega Colini eraomandus ja just nemad Anne'iga kinkisid Margaretile maad, kuhu ehitati talle ka maja. Margaret armastas Mustique'i väga ja käis seal sageli, kuna seal ei ajanud teda tõesti mitte üks ajakirjanik taga ja abikaasa, kellega tema suhted olid täiesti sassis, sinna ka ei tulnud, pigem tuli Margareti uus armastus Roddy. Hämmastav, kui suure osa oma elust Anne ja Colin Mustique'il elasid. 


Raamatust voogab plejaadina läbi nii palju nimesid ja tiitleid, et mingil hetkel ma lihtsalt lõin käega ja ei üritanudki neid meelde jätta või aru saada, kes kellega kuidas suhestus. Aga kuninganna perega olid nad tõesti lähedased ja eriti Margaret ja Anne veetsid juba lastena nii palju koos aega, et Anne oli kuninganna kroonimisel üks Elizabethi slepikandjatest ning Margaret kutsus ta tõesti pikkadeks aastateks oma seltsidaamiks – Margareti surmani välja. 


Muidugi ei ole Anne Glenconner kirjanik. Aga tema elu on tõepoolest erakordne ja mitte midagi igavat seal küll ei ole. Mina läheks sellist elu elades hulluks, aga raamatule andis see muidugi kõvasti koloriiti juurde. Nii et kuidas nüüd öeldagi, mingi eriline kirjandusšedööver see pole, aga sellevõrra on lugu ehedamgi. Ja veel milline lugu! 


Mina ikka soovitan küll. Võib-olla oleksin eelistanud seda raamatut küll lugeda originaalis, aga eestikeelne oli tunduvalt kättesaadavam ja no siis ta niimoodi jäi. Ja muuseas, Lady Glenconner avaldas eelmisel aastal raamatu "Whatever next?", mille kohta oleks vale öelda "Seltsidaami" järg, aga nagu ta ise intervjuus ütles, ta sai palju kirju ja kuna nendest tuli selgelt välja, et oodatakse rohkem, siis tuli ta publikule vastu ja kirjutas väidetavalt veel avameelsema raamatu.


Allpool toodud pildid on väga paljudel erinevatel veebilehekülgedel avaldatud, panin lihtsalt vaikselt pihta. 


                       


Anne ja Colin Mustique'il

                                                                    Margaret ja Anne

                                                Kroonimispäev. Anne vasakult kolmas.

                                        

Jon Krakauer "Hõredasse õhku"

Kolleegiväljakutse raamat, geograafiaõpetaja soovitus (sobivalt, nagu kohe mõistate).  Jon Krakauer on Ameerika ajakirjanik ja 1996. aastal ...